Lennuühendustega meil on nagu on. Nii et eelmisel neljapäeval ma tulin Tallinnasse läbi Kopenhaageni. Kastrupi lennujaamas tõusid pardale 30 NATO sõjaväelast. Istusin tahapool, vaatasin nende kiilakaid päid ja mõtlesin, et lendan sõjapuu poole. Lausa viis keerles peas, kirjutab Euroopa Parlamendi liige Yana Toom Eesti Päevalehe rubriigis "Poliitkolimnist".
Ma ei tea, mis meeleolud tegelikult valitsevad Eestis – tulles koju vaid nädalavahetuseks on raske neid adekvaatselt tajuda. Aga Brüsselis, NATO pealinnas, on enam-vähem see, et oleme võibolla suure sõja lävel. Ja seal, selle lennuki pardal, ma sain kuidagi väga selgelt aru, et lähenen sellele hetkele, kus minu enda pojad ja minu Venemaal elav õepoeg leiavad end erinevatel pooltel rindejoont. Ei ole hea tunne.
Eile helistasin Strasbourgist sõbrale Tallinnas. Nagu öeldakse, nimi toimetusele teada, teiega ei jaga - väga tubli inimene, keda pidevalt kiusab keeleinspektsioon vähese eesti keele oskuse tõttu. Tal on õnnetus olla Mariupolist pärit. Saate aru? Mariupolist.
- Mida uudist?
- Kaheksa päeva möödas viimasest kontaktist. Tänud küsimast.
- Kas ma saan kuidagi aidata?
Ma kuulen kahe tuhande kilomeetri kauguselt, kuidas tal kurgus kasvab ega lase hingata klomp ja võõras hääl vastab – ma ei saa enam rääkida.
Mehed ei nuta.
Minu kursakaaslane kirjutab, kuidas ta 87-aastane ema, endine vene keele õpetaja, saadab SMS-e oma Kõjivi kortermaja keldrist – ära muretse, vesi ja laadija kaasas, head ööd.
Miks ma seda kõike kirjutan – venelaste jaoks see on vennatapu sõda sõna otseses tähenduses. Eestlastel on see kogemus, vist ei pea pikalt seletama.
Aga. Minu laste isa elab Venemaal. Tungiva palve peale kolida Eestisse plahvatab: mitu korda päevas ma pean seal kordama, et Venemaa on paha ja venelased kaabakad?
Ega mina tea. Kolm? Kümme?
Kunagine Vene kultuurikeskuse juht Aleksandr Iljin ütles 15 aastat tagasi väga tabavalt: meie (kohalikud venelased) võime õppida ära eesti keele, saata lapsed eesti kooli, käia laulupidudel ja arvata, et meid voetakse omaks. Tutkit. Esimene ja peamine, mida tuleb teha, on öelda – Россия говно. Ja kuni sa seda ei tee, oled sa mistahes keele ja meelega okupant.
Ja nii oli. Kuid enam ühest korrast ei piisa. Mitu siis?
Ma olin vist esimene venekeelne poliitik, kes väga selgelt ja ühemõtteliselt moistis hukka Putini agressioooni Ukrainas. Andsin kümmekond intervjuud, selgitasin niipalju kui suutsin. Aga meie patriootide silmis sellest ei piisa.
Ma pean ütlema seda lauset, mida ma elu sees ei ütle.
Ma pean olema nõus sellega, kui korjatakse lettidelt venekeelsed raamatud.
Kui visatakse prügikasti venemaal toodetud toit.
Kui katkestatakse kultuurikoostöö.
Kui minu alma mater otsustab, et Venemaa ja Valgevene tudengeid ei võeta vastu.
Ja kui ma võtan nendel teemadel sõna, hüppab mulle vastu mõni siledalaubaline isamaaline ja teeb selgeks, et ma "pean mitte õpetama eestlasi, vaid tegema selgeks oma rahvuskaaslastele" mida kõike Putin korda saatis.
Muide, kes on mu rahvuskaaslased? Kes on venekeelse Eesti kodaniku rahvuskaaslane? Kui huvitavalt põimuvad selles koordinaatide süsteemis kaks kontseptsiioni – eestlaste rahvusriik ja Eesti kodakondsus. Kriisihetkel see teine ei loe. Maksab ikka veri, see õige DNA valem. Aga minusugused korraku söögi alla ja söögi peale – Россия говно. Ja harigu "rahvuskaaslasi". Ja siis – võib olla, aga mitte kindlasti, ja kindlasti mitte täna, – meid võetakse omaks.
Miks ma kirjutan endast? Väga lihtne – lugeja teab, kellega on tegemist, ja mul on ikka väga paks nahk. 24. veebruarini mõtlesin, et olen peaaegu et küborg. Sellel nn tavainimesel (halb väljend, aga ma ei jaksa praegu paremat leida) nahk on õhem, ja suhtkusringkond ehk pole nii peen (poliitik ikkagi). Aga muster, muster kindlasti sama.
- Kas mõistad hukka? Ah? Kõvemini! Ma ei kuulnud! Kas ikka mõistad hukka? No heakene küll. Eks ma homme jälle küsin!
Muidugi, on ka neid, kes ei mõista hukka. Kes usuvad seda denatsifitseerimise juttu. Solovjov-Kiseljov on süüdi? Ot-ot-ot. 30-aastase Eesti vabariigi elanike mõttemaailma kujundas naaberriigi propaganda? Kus see Eesti riik siis oli? Magas?
Ja nägi unes, kuidas Eestis lõpetatakse venekeelse ineteligentsi taastootmine, kuidas langeb venekeelse hariduse kvaliteet, kuidas kaovad üks teise järel ajalehed - hetkel pole ainsatki päevalehte, ja ka ajakirjankke on paarkümmend, kuidas marginaliseerub terve suur kogukond. Kaks korda mõeldi nende inimeste peale, ja mõlemad korrad suurest hirmust – 2007 ja 2014. Siis tehti lõpuks ETV+. 3 tundi originaalsaateid ööpäevas, edulugu missugune! Nüüd, jallegi suurest hirmust, vaatame ringi ja küsime – kes küll nendega räägiks? Ja kus? Hea küsimus.
Aga mis peamine – venelasi ei võetud kuulda. Hallid passid, keeleinspektsiion, vene koolide ära kägistamine. Jaa, ma tean, mida selle peale vastatakse. Aga head inimesed, saage ometi aru – selles asjas on kaks osapoolt ja lähtuda sellest, et ühel on tingimata õigus ja teine tingimata eksib on rumal. Kompromissi on vaja. Aga selleks pole kunagi olnud poliitilist voli.
Kas nüüd tekib? Kahtlen selles sügavalt. Nagu kirjutas mulle üks proua – venelane on diagnoos.
Pole ime, et nii mõnigi usub – kui Venemaa selle sõja kaotab, siis on ka siinsetel venelastel vsjo, krõška. On teil vastuargumente? No vist väga ei ole.
Nii et ainus viis säilitada kodurahu on näha selle nimel vaeva. Ega ühtne ühiskond pole 2% kaitsekuludest vähem tähtsam.
Kuidas täpselt?
1. Iga hinna eest hoiduda viha õhutamisest. Lõpetada nende "isiklike arvamuste" tirazeerimine, mis külvavad hirmu ja segadust. Eriti meedias.
2. Aktsepteerida üks teise hirme. Ok, sa kardad, et mul on padja all Molotovi kokteil ja ma ainult ootan hetke, millal saab seda su aknasse visata, aga mina omakorda kardan seda, et kuskil Vändra metsas on valmis laager, kuhu mind interneeritakse. Räägime sellest, aga räägime rahukikult ja lugupidavalt.
3. Anda endale aru, et sõda muudab maailma väga mustvalgeks, omadeks ja vaenlasteks. Ja töötada selle nimel, et see sõda ei kanduks üle meie ühiskonda. Lõpetada ära see nõiajaht, lihtsalt olla inimesed.
4. Vaadata otsa sanktsioonidele ja mõelda, kus on see võimalus näidata üles inimlikust. Pidada meeles, et igal teisel eestivenelasel on nii Venemaal kui ka Ukrainas lähedasi ja sõpru.
5. Mäletada, et tegelikult meid ühendab rohkem, kui lahutab, ja ka selles sõjas on meil ühisnimetaja. Põgenikud. Kellega me räägime vene keelt ja keda kõik koos tahame aidata.
Ja mis peamine – lõpetagem selle sisevaenlase otsimise. Ta on ammu teada ja tema nimi on rumalus.