Mitte miski ei pane inimest rahuajal nii palju mõtisklema poliitika üle kui elektriarve, kirjutab eurosaadik Yana Toom Eesti Päevalehe arvamusrubriigis "Poliitkolumnist".
Ning kui Tallinna taksojuht, kellega ma paar päeva tagasi sõitsin (eestlane muuseas) küsis, kas ma saaks paluda Putinit, et too müüks meile odavat gaasi, jäin esialgu vastusega jänni. Ja üldse mitte selle pärast, et otsekõne stiilis "halloo, Volodja, Yana siinpool, ole musi, anna meile gaasi!" pole tehtav.
Vahest tundub, et enesekiitmisest on saanud eestlaste rahvussport. Meie poliitikutel meeldib rääkida, et Eesti roll on lääne silmade avamine Venemaa suhtes. Selline eneseupitamine on küll väga lohutav, kuid viib meid tegudeni, mida meie olukorras oleks tark vältida.
Sest kui Lennart Meri ütles NATOga liitumise päeval, et Eesti pole enam kunagi üksi, teadis ta täpselt, mida silmas pidas. Oma suuruse (või õigemini väiksuse) tõttu oleme sunnitud tuginema kahele liidule - EL ja NATO. Kuid puhtalt liitumisest siin ei piisa - peab arukalt käituma ja toetama partnereid.
Sellise aruka käitumise musternäide on Saksamaa, maailma neljas majandus, mis, tõsi, sõltub Venemaa gaasist, ja see sõltuvus ei paista kaduvat.
Ühest küljest teeb Saksamaa rohepööret, et vähendada gaasisõltuvust taastuvenergia abil, teisest aga ehitab koos Venemaaga Nord Stream 2-e ning lepib USAga kokku, et gaasijuhtmega seotud sanktsioonid ei puudutaks Saksa ettevõtteid ega peataks selle ehitamist.
Sel nädalal käis Moskvas Saksamaa välisminister Annalena Baerbock. Ta hoiatas Venemaad - kui te ründate Ukrainat, saavad tagajärjed olema väga tõsised. Samas loobus Saksamaa relvade tarnimisest Ukrainale - see süvendaks konflikti, sakslased aga seda ei taha, nad soovivad dialoogi.
Ning ei, see ei tee Saksamaast Kremli käpiknukku. Vastupidi - selline on arukas ning sõltumatu poliitika. Mõistagi, Saksamaal on eelis - nad impordivad kolmandiku Gazpromi välistarnetest, kindlustades sellega korraliku protsendi Venemaa eelarvest.
Vene gaasist ilma jäämine oleks sakslastele katastroof, kuid sama katastroof oleks venelastele Saksamaa turu kaotamine. Järeldus on lihtne - majanduslik sõltuvus on alati vastastikune ja see, kui õigesti pingutada, ongi rahu pant. Sellest, kusjuures, said suurepäraselt aru Euroopa Liidu loojad, kes suutsid lepitada Prantsusmaa ja Saksamaa ühisturu nimel.
Aga vaadakem Eestit. Millest me sõltume? Tegelikult kõigest. Euroopa Liidust. Selle mootoritest Saksamaast ja Prantsusmaast. Aga ka Venemaast, kasvõi selle pärast, et Vene gaasist sõltub Saksamaa. Ja mõistagi USAst, NATO suurimast riigist.
Me ei saa eriti mõjutada gaasihindasid või elektriturgu. Ei saa eriti mõjutada ka nende mängude tulemust, mida peavad Berliin, Moskva, Washington ja Brüssel. Oleks naiivne oodata, et meid kutsutaks Genfi läbirääkimistele. Aga – sellist olukorda me ju tahtsimegi, kuulutades, et «Eesti pole enam kunagi üksi!» Meie eest peavad rääkimisi läbi võimsamad liitlased.
Kolmapäeval kuulasin Kaja Kallase poliitilist avaldust ja olin segaduses. „Koostöös Saksamaaga tarnime Ukrainale Eesti ettevõtte toodetud välihaigla“ – suurepärane mõte. Aga kas ka: „töötame liitlaste ja partneritega, et anda Ukrainale relvastusabi“? Saksamaa seda ei tee, meie aga mingil põhjusel tahame olla paavstist paavstim. Milleks?
Meie panus saab olema Ukraina mõõtkavas väga väike, samas ei saa Ukraina kurta sõjalise abi puudumise üle: USA teatas just 200 miljoni dollarilise paketi tulekust.
Aga ka see on suure mängu osa: kuu aja eest oli see pakett edasi lükatud, et (tsiteerin NBCd) "anda rohkem aega diplomaatiliste pingutuste jaoks deeskaleerumise nimel ning säilitada jõuõlg juhuks, kui Venemaa ründab Ukrainat". Deeskaleerumist ei toimu, jõuõlg on käivitatud.
Toonitan – jutt käib praegusest hetkest, kus sõda ei ole. Kui see peaks tulema, muutub ka kogu olukord. Kuid kas see, mida me teeme praegu, minimeerib sõjaohtu? Palve tuua rohkem NATO vägesid on tegelikult samast ooperist.
Meie probleem on see, et me ei taha laveerida ja rääkida läbi. Mida me tahame - kui nimetada asju õigesti – on hirmutada. Kuid hirm on küsitav sõja ennetamise meede - kui suruda vastast nurka, võib sellest sündida agressioon.
Ega mina, tõtt öelda, väga usu, et Venemaa kedagi ründab - isegi kui neil leidub neid idioote, on veel ka oligarhid, kes riskiksid liiga palju.
Venemaa teeb praegu kõik, et imiteerida ohtu - blufib. Sellel imitatsioonil on mitu eesmärki. Esiteks, välisohu varjus annab veelgi enam "pingutada mutreid" siseriiklikult. Ja seda ka tehakse.
Teiseks, Venemaa tahab tugevdada julgeolekut enda piiri lähedal, tekitades puhvertsooni, ja soovitavalt ilma NATO vägedeta - Kremli eliit kardab Liibüa või Iraagi stsenaariumi kordumist. Jah, siin on välja käidud maksimaalsed nõudmised, aga see tähendab, et saab ka kaubelda.
Ning kolmandaks, äri - 2025. aastal saavad otsa pikaajalised 100 miljardi kuupmeetri gaasitarne lepingud ning Venemaa tahaks neid uuendada, kusjuures just pikaajalistena. Selle pärast kasutab Gazprom kõrget gaasihinda, et avaldada Euroopale survet. See ei pruugi meile meeldida, kuid pikaajalised lepingud tähendavad stabiilset hinda ja seda sama vastastikust sõltuvust, mida annab konverteerida rahusse.
Kõik see tekitab teatud ruumi diplomaatiliseks manööverdamiseks. Tundub, et nii Saksamaa kantsler Olaf Shcolz kui USA president Joe Biden saavad sellest aru. Julgen isegi väita, et kui rahu Ukrainas tuleks selle hinnaga, et Ukrainat ei võeta NATOsse (kuhu keegi nagunii ei kiirusta teda võtmast, sest NATO oleks kohe sõjas Venemaaga), tulevad uued Normandia formaadis läbirääkimised, gaasihinnad stabiliseeruvad, Saksamaa kiidab heaks Nord Stream 2 ja tulevad pikaajalised gaasitarne lepingud, siis see ei saa olema maailma lõpp.
Miski ei takista meid osutamast Ukrainale sõja puhul sõjalist abi. Kuid samamoodi ei sunni miski meid õli tulle valama.
Maailma lõpu peale mõtleme siis, kui inimesed ei saa enam tasuda oma arveid, kui tekib kriis, tuleb pankrotilaine, kui tekib ohjeldamatu hinnaralli, kui majanduskriis muutub poliitiliseks ning siin ja seal pääsevad võimule kohalikud Trumpid. Kui tuleb sõda.
Kuid me saame mõlemat vältida, kui õpime tegema vahet "agressori rahuldamisel" ja pragmaatilisel välispoliitikal.