Yana Toom: minu peamine mure on mittekodanikud

16/11/2021

Keskerakondlane Yana Toom töötab alates 2014. aastast Europarlamendis. Õhtuleht istus Toomiga Brüsselis maha ning uuris, miks ta pole siiani tulnud Eestisse ministriks, kuidas on Eesti hakkama saanud koroonakriisiga, kuidas lahendada Valgevenes olevate migrantide mure ning millised on tema tulevikuplaanid.

Kuus aastat tagasi ütlesite, et kui Keskerakond pääseb koalitsiooni, siis tulete Eestisse tagasi. Kolm aastat tagasi sõnasite, et pigem oleksite minister kui saadik europarlamendis. Nüüd on teine valitsus Keskerakonnaga ja teid ikka pole Eestis. Mis juhtus?

EKREga valitsusse ma poleks läinud. Seda ütlesin kohe algusest peale, et nad on minu jaoks talumatu seltskond. Olin ka toonase koalitsiooni vastu, kuigi seal sai tehtud asju, mida Reformierakonnaga enam ei saa. Ma pole see, kes viinuks sinna töörahu, sest ma ütlesin inimestele otse silma, et nad on natsid. Siis kompromisse ei saavuta. Praeguse valitsuse puhul tuli kaks korda jutuks, et võiks nagu tulla. Aga lõpuks otsustasime, et ehk peale 2023. aasta valimisi.

Mu küsimusel oli ka väike tagamõte. Peale Anneli Otti valitsusest lahkumist on seis selline, et tavaliselt kõval naistekantsil Keskerakonnal on valitsuses seitsmest ministrist vaid üks naine. Kas see teeb murelikuks?

Ma ise ei arva, et olen naispoliitik, vaid lihtsalt poliitik. Minu jaoks see naisosa pole määrav, aga saan küsimusest aru. Meil oli enne kohalikke valimisi trükis, selline lillekujuline, mille tegid lahti ja seal olid kõik Tallinna esinumbrid. Üks naine. Ütlesin, et kuulge, see näeb välja nagu EKRE voldik. Ma arvan, et sellele ei pöörata piisavalt tähelepanu. Kui vaatasin Tallinna läbirääkimiste delegatsiooni koosseisu, siis pilt on selline nagu... 10 või 20 aastat tagasi. Mõlemal pool lauda istuvad valdavalt mehed. On nagu on. Ministri leidmine sellises olukorras polnud lihtne.

Kas seda variante polnud, et tulete ise kultuuriministriks? Mind kui spordihuvilist häiris, et praegune minister Tiit Terik tegi enne pukki saamist suure fopaa ja selgus, et ta ei tea sellest valdkonnast midagi. Iga spordist huvituval inimesel jäi mulje, et leiti inimene kuskilt kapinurgast. On ta tegelikult tugev inimene?

Ma ei arva, et see on fopaa. Kui mulle on miski vastukarva, siis see, et keegi teeskleb, et teab kõike. Siit tulevadki need kuulsad ümmargused vastused, mida mäletan oma ajakirjanikuajast. Räägid inimesega 50 minutit, hakkad seda paberile panema ja seal on umbes 3 lauset. Kõik on paksult täis mulli. Kui inimene räägib ausalt või ütleb, et ta ei tea, siis mulle see meeldib. Hea poliitiku tugevus pole see, et ta teab kõike ise, vaid ta peab end ümbritsema inimestega, kes teavad asju. Ma europarlamendis ise ei kvalifitseeruks iial iseenda nõunikuks, sest mul pole seda haridust ega oskusi. Sa pead need inimesed leidma ja siis on okei. Ma ei näe, et see oleks probleem.

Samas juhatuses on teil naisi päris palju. Kas seda teemat polnud laual, et kasvõi jõuga seda balanssi hoida?

Mis tähendab jõuga? Kas kellegi survestamist? Sina, Maria Jufereva, lähed homme! Lõpuks me räägime siiski sisust. Tiidul on väga palju eeliseid. Ega ei räägitud ainult temaga, laual olid ka teised nimed.

Teiseks hakkab silma, et valitsuses pole ka ühtegi vene nimega inimest.

Minagi pole vene nimega, nagu ka Mihhail Kõlvart, tuntud „kremlimeelne asiaat“ (muigab). Nime järgi ei otsustata, aga see on tõsi, et venelasi pole valitsuses. Mingi hetk räägiti sellest, et kas läheksin Anneli kohale. Esimene argument minu vastu oli, et kuidas olidki lood selle väljasureva eesti keelega. Sa tead ette, mis sealt tulema hakkab. Kui me ei suuda kokku leppida, et laulupeol oleks üks laul vene keeles...

Kas see polekski koht, kus saaks sellised asjad ära teha?

Muidugi on ministrikoht see, kus saaks väga palju ära teha. Aga Tiit Terik pole sugugi halb tegija.

Lugesin üht Teie vana intervjuud, kus küsiti, mis ministripositsioon teid enim huvitaks ja vastasite, et Tanel Kiige sotsiaalministri (praegu tervise- ja tööminister – E. K.) positsioon pakuks enim väljakutseid. Ütlen ausalt, et mina oli aasta tagasi Kiige väga suur toetaja, aga nüüd olen väsinud ja kuskil võiks olla koht, kus ta ütleb: nakatunute arv on suur, oleme teinud asju valesti ja võtan vastutuse. Kas see ametikoht pole teil mõtteist läbi käinud?

See on kahtlemata huvipakkuv asi ja sellest oleme rääkinud. Aga Tanel tegelikult saab ju hakkama. Jürgen Ligil tuli arusaamatu purtsatus Mihhail Kõlvarti suunas, et on „vaktsineerimata Lasnamäe”. Aga kuidas on lood Põlvaga? Kes on seal süüdi? Kui meil pole sundvaktsineerimist, mida me ei poolda, siis ongi nii, et osad inimesed ei vaktsineeri. Kiigele üritati kaela määrida külmladu, aga probleem tekkis sellest, et keegi tegi oma tööd valesti 12 aastat tagasi. Nüüd ütleme, et Tanel, võta vastutus. Kuulge, ta oli siis koolipoiss. Selline rituaalne lähenemine, et keegi peab võtma vastutuse... saan aru, kui oleks suur korruptsioonijuhtum, kus ta oleks päriselt süüdi, seda ju pole. Keset kriisi korralikku valdkonna toetust omava inimese välja vahetamine, et ta meeldiks rohkem Eesti meediale – no kuulge, see on päris naljakas.

Mul endal on peas selline mõttekäik, et statistiliselt on Eestis on probleem venekeelse elanikkonna madala vaktsineeritusega. Võib-olla kui teie ministrina midagi ütleks, siis saaks süstitute protsendi kasvõi viis protsenti üles, mis oleks juba võit.

Teate, ma pandeemia ajal kaotasin mitu nii-öelda Facebooki tasemel venekeelset sõpra, kelle pidin ära blokeerima. Kümne aastaga on neid tulnud nüüdseks täpselt sada, et mu tolerantsuse määr on üsna kõrge. Nad elavad sellises mullis, kust ka mina ei suuda neid välja tirida. Kas te tõesti arvate, et vaktsineeritud minister on kuidagi kõvem sõnumitooja kui vaktsineeritud Europarlamendi saadik? Vaevalt küll. See, et oleme vaktsineeritud ja pooldame vaktsiini, on teada. Oleme sellest rääkinud, see ei mõju. Ma võiksin olla ka president, see ikka ei mõju.

Mis mõjuks, kui üldse? Kas selle taga on pikk tegemata töö, mida ei saa kiiresti lahendada?

Venelaste puhul aitaks adekvaatne vene meedia, mida meil pole või on väga vähe. Kui inimene istub vene telekanalites, siis nad väga sõbralikud meie suhtes pole. Räägitakse kõikvõimalikest „lääne vaktsiinide” kõrvalmõjudest – seda tuleb sealt iga jumala päev. Inimesed ootavad reaalselt Sputnikut, kuigi Venemaal tahetakse hoopis vaktsiine läänest, sest paljud usuvad, et Sputnik tegelikult pole hea.

Olete pool aega Eestis, pool Brüsselis. Kuidas ühe ja teise riigi valitsused saavad koroonapandeemia haldamisega hakkama? Kas hakkab midagi silma, mida Belgias tehakse märgatavalt paremini? Eestis on kuulda nurinat, et kommunikatsioon on väga halb ja mujal palju parem.

Eestis tehti esimese laine ajal palju paremat tööd kui siin. Seda eelmise valitsuse ajal, kuigi nagu ütlesin, ma pole EKRE fänn. Ma ütleksin, et [Jüri] Ratas tegi paremini. Belgias võib öelda peaaegu liialdamata, et suri ära peaaegu terve põlvkond. Siin vanad inimesed reeglina ei ela peredes, vaid vanadekodudes, kus suremus oli 70% kandis. Mul oli maja kõrval vanadekodu, kus see oli igapäevane. See oli päris õudne, mis siin toimus. Lockdown oli totaalne, kusjuures oli lollusi, et sa ei tohtinud kell pool üks öösel tänaval ilma maski kandmata koeraga jalutada. Politsei tuli ja tegi trahvi. Meil oli see kõik mõistlikum. Kuid nüüd on siin väga hea vaktsineerituse tase, üle 80%.

Äkki see toonane karm käsi, mis sundis öösel maske kandma, toimib?

Kahtlemata. Ma olen meie nõupidamistel rääkinud, et milleks saata politseinikke niisama kätega vehkima. Tehke seadus ja pange trahvid peale. Vastatakse, et inimesed ei saaks sellest aru. Aga nad ei peagi, päriselt. See kõlab võib-olla ülbelt. Mõni räägib, et ta pole viroloog ja pole kindel, kas vaktsiin aitab. Ma pole ka viroloog, aga ma pole ka santehnik. See ei tähenda, et ma hakkan oma teadmistega majast kanalisatsioonivett ära suunama. Ma usaldan santehnikut.

Kuidas Kaja Kallas peaministrina hakkama saab? Ta justkui jäi pehmeks, sest valitsus ütles, et Eestis on kõik korras, aga ühel hetkel olime nakatumise osas Euroopas esimene ning tekkis paanika. Kuidas kõrvaltvaatajana see lähenemine tundus?

Te nüüd panete mind kahvlisse, sest olin see, kes peale valimisi väga toetas koalitsiooni Reformierakonnaga ja oli selge, et sellisel juhul saab Kaja peaministriks. Lõpuks sain oma tahtmise ja nüüd pole okei oodata, et ma teda väga kritiseeriks. Aga jah... tema sõnumid pole selged ja ta teeb vigu kommunikatsioonis, rohkem kui korra või kaks. Jüri oli kuidagi veenvam.

Ega muud lahendust ka ei paista ja minnakse samamoodi edasi...

Valitsuse muutmise kallal ma küll ei töötaks, aga tahaksin valitsuses muuta õhkkonda. Võtame näiteks hiljutise vaktsiinikahjustuste fondi näite. Kaja vastas Facebookis küsimustele, kus ütles, et tema seda ei toeta ja seda ei tule. Samas paralleelselt oli see asi valitsuse laual ja vaidlused jätkuvalt käisid. Sa ei pea tulema välja oma suhtumisega ja saatma selliseid signaale, kui läbirääkimised on pooleli. See pole partneri suhtes viisakas. Kui loed seda ning tead, mis toimub seal ruumis, siis see ei jäta head muljet ning ei tugevda usaldust.

Kui palju te üldse Eesti asjades saate kaasa rääkida? Kas on tunda, et olete neli päeva nädalas eemal?

Õnneks pandeemia ajal õppisid kõik ära, mis on Zoom ja pole probleemi. Olen laua taga.

Aga seda suhtumist ei kohta, et olete seitsmendat aastat Brüsselis ja mis te ikka Eesti asjadest teate.

See vahest tekib, kui oled pikalt ära. Usun, et olen päris hästi asjadega kursis. Aga murelikuks teeb see, et tean meie kokkuleppeid, mille põhjal seisame selle ja selle eest. Siis näed, et inimesed lähevad koalitsiooninõukogusse, tulevad sealt hiljem välja ja pihud on tühjad. See pole okei.

Mille taha see jääb? Kas on puudu tugevatest inimestest?

Ei-ei, seal on piisavalt tugevad inimesed. Jaak Aab on kõva vend ja Taavi Aas jätab rahuliku inimese mulje, aga tegelikult on ta rong, kes teeb asjad ära. Probleem on vast selles, et seal on vähe inimesi valitsemiskogemusega. Sellistes olukordades peab leidma kompromissi, kui seda ei tule, siis see mürgitab kogu õhkkonda. Sellest peaksid kõik arusaama.

Vaatasin Norstati viimaseid uuringuid, mille põhjal on EKRE toetus 24%, Reformierakonnal 22% ja Keskerakonnal 20%. Kui murelikuks see teeb, et EKRE sai päris kiirelt enda taha neljandiku elanikkonnast?

Muidugi teeb murelikuks, samamoodi nagu kui raamatuid lugev ja teatris käiv inimene muutub vaktsiinivastaseks või usub Chemtrail'i. Sellist asja poleks uskunud. EKRE fenomen on sama, mis oli Donald Trumpi fenomen. Inimesed tunnevad, et nende muredega ei arvestata piisavalt. See on see koht, kus on Reformierakonnal mõttekoht. Võtame energiahinnatõusu, kus tegelikult oleks lahendus ajutine käibemaksu alandamine. Sellest oleks palju rohkem tolku, kui sellest võrgutasu kompensatsioonist. Võrgutasu on ju köömes.

Minu puhul on võit samas suurusjärgus nagu selle kohvitassi hind Brüsselis...

Ja samas see on kallis meede, räägime kümnetest miljonitest eurodest. Eesti peale äkki 38 miljonit? Aga kõigile pole seda vaja, mullegi pole seda vaja, aga ikkagi saan 3 või 5eurose alanduse. See on see koht, kui vaatame, kui ruttu tekib sotsiaalne kihistumine ja kuidas lõhe laieneb, siis see on EKRE potentsiaal. Sellega tuleb võidelda.

Samas oli Keskerakond pikalt ja edukalt väetite eest seisja. Kui murelikuks teeb selles vaates see teie 20%. Kas see on koht, kus ühel hetkel võiksid hakata pead lendama?

Hetkel meil reiting kasvab (sülitab kolm korda üle õla), mingi hetk olime 15% peal. See oli päris ebameeldiv tunne. Aga samas teame, et kõik reitingud kukuvad ja kasvavad. Budistid väidavad, et kõige hinnalisem kogemus on negatiivne kogemus. See paneb liigutama.

Mis on need meetmed, et Keskerakond saaks taas kolmandiku eestlaste toetuse? Mille arvelt see tulema peaks?

Siin aitab ainult töö, inimestega peab suhtlema. Ausalt öeldes pole pandeemia suurele võrgustikule hea, sest kuskil Kapa-Kohilas on erakonna osakonnas kolm ja pool inimest, kes tunnevad, et nad on ära lõigatud. Nendega pole pikalt räägitud ega neile naeratatud. See on mure suurtel ja vanadel erakondadel, kus on 30aastase staažiga inimesed. Seal tuntakse, et neid pole enam olemas ja see pole hea.

Kõrvaltvaatajana jääb mulje, et erakonnas on lõhe. Hommikul ütleb valitsuse pressikonverentsil sotsiaalminister Kiik meediale, et teeme nii. Tund hiljem ütleb linnapea Kõlvart, et me linnas teeme naa. Jätab mulje, et erakond pole lähenemistes ühtne.

Ma ei näe põhjust, miks peaks Kõlvart Tallinna linnas, kus ta pole reformierakonnaga koalitsioonis, toetama neid koalitsiooni otsuseid, mis talle keskerakondlasena ei meeldi. Tanelil on teised mängureeglid ja ta on meeskonnamängija. Kui midagi on kokku lepitud, siis nii ta seda kommunikeerib. Iseküsimus, kas talle need otsused meeldivad. Need ongi valitsuse kompromissid. Minu hinnangul saavad keskerakondlased sellest paremini aru kui mitmed reformierakonna poliitikud.

Enne kohalikke valimisi küsiti teilt, kas linnas peaks koalitsiooni minema sotside Raimond Kaljulaidi või Reformierakonna Kristen Michaliga. Vastasite toona, et kui oleks teie teha, siis kindlasti Michaliga. Lõppeks said nii-öelda valituks siiski sotsid.

Olin ausalt öeldes lõpuks ise ka selle poolt. Ma ei hakka valetama – ma pole Raimondi fänn. Aga seal on teisigi inimesi ja mulle meeldib koalitsioonilepe, sest see on harmoonilisem. Kui vaatame seda Ligi positust Mihhaili suunas, siis tundubki õige valik. (Ligi kirjutas sotsiaalmeedias Kõlvartist: mina näen allilma seostega bojaari ja kapo aastaraamatu staari, kes surub peale Vene kultuuri ja vene keelt, supleb maksurahas ja mittekodanike tagatud ainuvõimus ning pole isegi proovinud edendada mingit koostööd ega diskussiooni – E. K.)

Kui Reform ja Keskerakond oleksid Tallinnas koos võimul, kas see poleks lõpetanud segaseid signaale. Lapsevanemana ma pühapäeval ei tea, kas laps peab esmaspäeval kooli minema. Hooti on ju asi päris kaootiline.

Päris nii see pole, et pühapäeval te ei tea, kas esmaspäeval läheb. Pigem ikka reedel, see oli liialdus. Kui vaadata signaalide selgust, siis võib-olla tõesti. Aga vaevalt oleks linnajuhtimine samal määral Keskerakonna nägu – see on aga see, mida iga erakond taotleb. Ja sotsidki said oma tahtmise ilma selleta, et kumbki osapool tunneks end halvasti.

Kui rahule jäite kohalikel valimistel oma 4000 häälega Põhja-Tallinnas? Kas see number oli üldse teile oluline?

Põhimõtteliselt võinuks seal saada kümme [tuhat häält], aga üks asi on see, kui teed kampaaniat kahe linna vahel sõites. Teiseks on Põhja-Tallinna elanikkond väga tugevalt muutunud. Uusarendustes ei ela massiliselt Keskerakonna valijaid. Noblessneri kvartalis vaevalt valib 90% elanikest Keskerakonda – see kõik on loogiline. See pole hea, et kaotasime ühe mandaadi, aga kõik kahanev ühel hetkel kasvab.

Europarlamendis jookseb teil seitsmes aasta. Arvestades seda, et aastate jooksul on teilt tulnud signaale, et pigem oleksite Eestis minister, siis päris kõike soovitut Euroopas ei anna teha?

See vastab tõele, sest siin on läbi lüüa raske. Kui üritad vastuvoolu ujuda, siis võimatu.

Mida tähendab üldse läbilöök?

Kui mingi asi tehakse suurelt ära. Seda juhtub, aga harva. Samas ei saa öelda, et midagi poleks saanud ära teha. Kui 2014. aastal kandideerisin, siis oli mul sotsiaalne programm, et läheb vaja õiglast miinimumpalka ja sotsiaalseid hüvesid. Mulle öeldi, et kandideerin valesse kohta, sest sellega europarlament ei tegele. Tegeleb! Praegu on terve parlament mures sotsiaalsete küsimustega ja meil on komisjoni poolt välja käidud miinimumpalga eelnõu, kuhu jääb sisse, et see peab olema 60% mediaanpalgast. See pole minu teene, aga see on minu aktiivselt osalusel tekitatud kollektiivse surve tulemus. Viis aastat tagasi tundunuks uskumatu, et [Euroopa Komisjoni president Ursula] von der Leyen tuleb ja lubab selliseid sotsiaalseid asju.

Praegu näib peamine olevat Valgevenes olevate migrantide küsimus. Kuidas seda lahendada? Suve keskel käisid riikide väliministrid koos ja tõdesid, et asi on hapu ning peab tegelema ja arutama. Nüüd on käes november, asi on veelgi hullem ja mõeldakse, et midagi võiks teha.

Küsimus ongi selles, et mis see midagi võiks olla. Euroopa toolbox on piiratud. Belaviale tulevad sanktsioonid, et nad ei lenda kuskile ja neile ei saa lennukeid rentida. Kusjuures see on peamiselt löök Iirimaale, kes on seni neile lennukeid rentinud, ja nad on sellega nõus. Räägime läbi riikidega, mille kaudu neid inimesi sinna tuuakse. Juba tulevad signaalid, et ilma diplomaatilise passita Türgist Iraagi ja Süüria kodanikud lennata ei saa. Aga mis edasi? Meil on Euroopa Liidu poolt tunnustatud Valgevene president Svetlana Tihhanovskaja, aga selge see, et temaga rääkida on mõttetu, sest tal pole mingeid hoobasid. Selge, et [Alaksandr] Lukašenka pressib end laua taha ja saan aru, et Euroopa Liit otsib kanaleid. Kolmapäeval oli tuline arutelu parlamendis, lõpusõnas ütles [Euroopa Liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja Josep] Borrell selgelt, et sõna „sõda” me ei kasuta, sest see on humanitaarkriis ja retoorikaga ei tohi minna nii kaugele, et sulgeme kõik kanalid. Tal on tegelikult õigus.

Kas see pole see koht, kus võidu saab Euroopa radikaalsem tiib, kes on rääkinud pikalt piirile müüride ehitamisest?

Poola käib ja räägib, et ehitage meile sein. Poola on kõige suurem netosaaja, neil on raha kui muda. Ka seina ehitamiseks – minge ja ehitage. Üks pool on see, et neil on seaduste ülemuslikkuse printsiip, mida nad rikuvad, neil on trahv ja nad käivad Euroopaga kohut. Teisalt on nad nüüd ohvrid, mis on ka õige. Nad üritavad seda mängida enda kasuks. Eilegi [intervjuu toimus neljapäeval – toim.] oli meil üks vastik arutelu Eesti saadikutega, et inimesed istuvad novembris metsas. Sinna ei lasta Frontexi (Euroopa Piiri- ja Rannikuvalve Amet), meedikuid ega pagulasagentuuri inimesi. Keegi ei tea, mis seal tegelikult toimub. Ja ma rõhutan, jutt käib Poola, mitte Valgevene territooriumist. Nad ilmselt ei kvalifitseeru seal põgenikeks, aga neile tuleb luua inimväärsed tingimused, sinna tuleks lasta Frontex, kes vaatab, kes seal on ning saadab nad minema. Lukašenka poolt tehtav on kuritegu, aga kas Poola valitsuse tegevus on kooskõlas Euroopa põhimõtetega? Ma kahtlen selles sügavalt. Sisuliselt on see heidutamine, et kui te siia tulete, siis surete meie metsas nälga. Vabandust, see pole euroopalik heidutamine.

Olemas on ju oht, et ühel hetkel on ka meie piiri taga 4000 inimest Lähis-Idast, mis viis aastat tagasi tundus ulme. Kuidas Eestis selleks peaks valmis olema? Kui müüri ehitamine pole euroopalik, siis mis oleks?

Juba toona mõned küsisid, et kui Putin midagi sellist teeb, mis siis saab. Venemaa kaudu ületasid inimesed Norra-Soome piiri, aga see oli marginaalne arv. Ma ei usu, et Moskva kunagi midagi sellist teeb. See on usu küsimus, sest tehniliselt oleks see muidugi tehtav. Aga võib vaadata, kuidas Leedu selle lahendas: piiril on Euroopa liidu lipp ning asjaga tegeleb Frontex. On arusaamatu, miks Poola seda ei tee. Nad enda sõnul ei usalda Frontexit, kuid selle peakontor on Varssavis ja 70% töötajatest on poolakad. Nendega on olnud probleeme, aga see ei tähenda, et võib kapselduda: tulge mulle appi, aga me teid sinna ei lase, kus seis on hapu.

Kuidas üldse näeb välja Yana Toomi neljapäev peale minuga hommikukohvi lõpetamist?

Kell 11 on hääletus täiskogu istungil, mis kestab paar tundi, sest hääletused on siin päris pikad. Peale seda on mõtete vahetus volinikuga, kus teemaks on naistevastane vägivald. Olin variraportöör aruandes, mis kriminaliseerib Euroopa Liidus soopõhist vägivalda. Aluslepingutes on artikkel, kus on loetletud kuritoed, mis on igal pool Euroopas kriminaliseeritud: rahapesu, inimkaubandus, narkoäri. Sinna tuleb juurde soopõhine vägivald. Nüüd tuleb volinik ja räägib, mida nad hakkavad lähtuvalt parlamendi soovist tegema.

Kui tulete mõne aasta pärast Europarlamendist tagasi, siis mille tehtu üle olete kõige uhkem?

See on alles ees. Minu peamine mure on mittekodanikud. Tean väga hästi, et kodakondsuspoliitika on iga riigi otsustada. Olen Euroopa kodakondsuse raportis raportöör, kus me üritame pöörata tähelepanu sellele, et 70% mittekodanikest tulevad kahest riigist – Eestist ja Lätist. See viis, kuidas lahendatakse probleemi, on demograafiline. Viimase kümne aasta jooksul üks halli passi omanik saab kodakondsuse ja kolm sureb ära.

Kas eesmärk on, et nad saaksid Eesti passi?

Seda ma Brüsselis ei saa taotleda. Eesmärk on, et nad saaksid võrdsed õigused Euroopa Liidu kodanikega: neile ei kehti vaba liikumise põhimõte, nad peavad taotlema tööluba. Kui nad registreerivad halli passi omanikuna firma, siis ettevõte saab kolida näiteks Prantsusmaale, aga omanik seda ei saa. Nad ei saa lahutada abielu teises riigis. Seal on miljon asja.

Kas inimesed ei oma halli passi selleks, et nad saaksid külastada lihtsamalt Venemaad? Kui nad nüüd saaksid Euroopa Liidus kõik hüved juurde, siis pole neil ühtegi põhjust hallist passist loobumiseks.

See Venemaa külastamise värk on Eesti meedia ja poliitika müüt. Praktikas nad ei kasuta seda õigust rohkem kui teised Eesti kodanikud. Küsisime andmeid piiripunktidest ja proportsioon on sama nagu Eesti kodanikel, nad ei käi seal tihedamini.

Kuidas Brüssel kui linn on teid vastu võtnud. On ta koht, kus käite lihtsalt tööl või teine kodu?

Alguses oli võõras koht. Kuid nüüd kolis siia mu teismeline poeg, kes õpib siin koolis. Mulle väga meeldib, kuidas ta muutus selle ajaga. Väike näide. Ta on mul selline ilus poiss, tuli koju ja ütles mulle, et koolis üks poiss lööb talle külge. Ta uuris, et kuidas peaks reageerima, et teda mitte solvata. See tegi hinge soojaks, et inimene mõtleb, kuidas ta peaks ütlema „ei” nii, et ta ei tee liiga. Tean täpselt, et Tallinnas oli ta teistsuguse meelelaadiga. Öeldakse, et sa pole rassist, kui sa ei mäleta, mis värvi inimesega sa kohtusid. Sa lihtsalt ei pane seda tähele. Ta enam ei pane tähele ja see on õige.

Kas usute, et ka teie silmad näevad aega, kus Eestis on rassismi sama vähe nagu Belgias praegu?

Loodan, et näen seda, sest ma nüüd nii vana ka pole. Samas on see arusaadav, et kui inimesed ei reisi ja ei näe maailma, siis nad on teistsugused. See pole nende süü. See on see, miks inimesed hääletasid massiliselt Brexiti poolt – kui sul pole piletiraha, siis sul pole vahet, kas maailm on lahti või kinni. Valge rassi jutt on puhas ksenofoobia. Pigem aitab see, kui inimesed sünnitaksid Eestis rohkem lapsi.

Meil jäi täna Brüsseli parim kohv joomata, sest pühade ajal oli see õige kohvik kinni. Kuid mul on nüüd päeva teine pool vaba. Öelge mulle ja lugejatale, mis on Brüsselis kolm kohta, kus peaksin ära käima.

Ma pole autode fänn ja ise ei sõida, aga siinne automuuseum on midagi erilist. Samamoodi kunstimuuseum. Lisaks tasub vaadata teistesse väiksematesse linnadesse: Oostende, Brügge, Gent ja Knokke. Viimases on endine kasiino, kus on imelised René Magritte’i maalid seintel. Astud sisse ja suu jääb lahti.

Brüsselis jalutades hakkavad silma suured kontrastid, kus iga 20 minuti tagant on linn ise ilmega. Palju te jalutamist ette võtate?

Elasin 5-6aastat parlamendi lähedal, Matonge piirkonnas, kus elavad peamiselt Kongost pärit inimesed. Mulle väga meeldis seal. Kõik on väga räpane, aga inimesed on positiivsed ja rõõmsad. Meeleolu poolest oli nagu Lasnamäe, sest tundsid, et ümber on omad inimesed. Nüüd kolisin küll kaugemale, sest kontori juures elamine pole väga tark, sest sa oled vaimselt koguaeg tööl. Nüüd sõidan autoga 50 või rattaga 30 minutit ning tunnen, et olen kodus ja mõtted ei kipu tööle tagasi.

Kui taas Eestisse paikseks jääte, kas siis hakkate vanast armust igas kvartalis taas Brüsselit külastama või on vaikselt kopp ees?

Pigem tunnen, et on väga palju kohti, kus ma pole olnud ja tahaksin ära käia. Kui hakkan reisima, siis Belgia vaevalt on nimekirjas kõrgel kohal, kui just nostalgiahoog ei tule peale. Tegelikult on kohti, kuhu tahaksin päriselt minna.

Mis on nimekirjas kõrgel kohal?

Angola. Mul on sealt sõpru ja tahaksin seda oma silmaga näha, kuidas seal elu käib. Gibraltar, Kuuba, neid kohti on, kuhu tahaks jõuda.

Mis saab peale europarlamendi ametiaja lõppu? Palganumbrit arvestades võiks eeldada, et raha pärast te ei pea midagi enam tegema.

See küll ei vasta tõele, sest saame küll korralikku palka, kuid elu Brüsselis pole odav. See palk pole asjata nii kõrge. Seda pole, et saab jalad seinale visata, vaid peab ikka palgatööd edasi tegema. Vaatame. Olen hinges veel tänaselgi päeval ajakirjanik, mis on maailma vingeim töö. Aga Eestis peaaegu polegi enam venekeelset meediat. Reklaamiturg on nii väike, et lehed on läinud kinni. Leht peaks olema nii kallis, et majanduslikult see ei tasu ära. Lisaks poliitikasse minek on ühe otsaga pilet, kust väga vähestel õnnestub tagasi tulla.

Miks?

See on loogiline. Kui mul tuleks toimetusse endine poliitik, siis peatoimetajana mõtleksin kaks korda, kas võtan ta tagasi.