Eurosaadik Yana Toom vastab Eesti Päevalehes tema arvamuslugu "Kallis, sulle ainult tundus" (EPL 13.07) kritiseerinud autoritele vene kooli reformimise teemal.
Vaatame kõigepealt, mida sedastas Mart Rannut.
1. Yana Toom ei “paku meelevaldset tõlgendust meie põhiseadusest, nagu peaks Eesti riik olema kohustatud tagama õitsvat venekeelset haridust”, nagu väidab härra Rannut, vaid tsiteerib meie põhiseaduse paragrahvi 37. Riigiteatajas on see nõnda: “Õppekeele vähemusrahvuse õppeasutuses valib õppeasutus”. Ma saan aru, et Rannutile nii ei sobi, aga see fakt ei muuda sätet olematuks.
2. “Vene kool on osutunud segregatiivsuse ja hariduspraagi tootjaks,” väidab Rannut. Imeline. Millistel andmetel põhineb selline hinnang? Mis on hariduspraagi definitsioon ja kuidas see kajastub koolide reitingus? Kuidas kinnitab seda teesi fakt, et vene koolid sugugi ei vaju edetabelite alumistesse ridadesse ja nii mõnigi neist on iga aasta parimate seas?
Ka haridusministeerium oma viimases raportis kirjutab, et “meie vene õppekeelega koolide õpilaste keskmine tulemus on OECD keskmisest parem ja oluliselt parem kui Venemaa õpilaste keskmine tulemus”. Mis aga puudutab PISA testide erinevusi, millele ilmselt viitab autor, siis ministeeriumi arvates “umbes veerand vene ja eesti õppekeelega linnakoolide tulemuste erinevusest on seletatav õpilaste ja koolide õpilaskonna erineva sotsiaal-majandusliku taustaga”. Kuidas peaks laste õppekeel mõjutama vanemate sissetulekut?
3. Rahvusvaheline õigus sedastab, et segregatsioon saab olla vaid sunniviisiline. Kui ma ise, vabatahtlikult, valin emakeelset kooli või naabruskonda, ei ole see segregatsioon. See on valik.
4. “Üldse on tema arvates eesti keele õppimine ühe korraliku venelase jaoks tervist, sh vaimset tervist kahjustav.“ Küsin jälle - mis see on? Kuidas saab nii labaselt valetada, ja veel artikli puhul, kus üleskutse õppida eesti keelt kõlab lausa kolm korda?
Miks Rannut valetab? Või küsiks niipidi - miks Rannut usub, et antud juhul võib valetada? Ma arvan, et vastus on lihtne – tema silmis vene kooli teema ei vääri isegi seda pingutust, et vaadata oma kirjutis kriitilise pilguga üle. Vene koolist saab kirjutada haltuurat - see müüb igal juhul.
Liigume edasi Aleksei Jašini argumentide juurde.
Eesti 200 juhatuse liige kirjutas, et tema põlvkond minu arvamust ei jaga. Kust ta seda teab? Väga lihtne - sest “minu (Jašini) suhtlusringkonna inimesi see sõnum ammu ei kõneta”. Selline on siis debateerimise tase. Loodetavasti noor õpetaja Jašin ei anna ühiskonnaõpetuse tunde, see oleks ilmselt küll praak.
Kuigi sellega, et ma ei esinda tervet põlvkonda või kogukonda, peab muidugi nõustuma. Ei esinda ega peagi esindama. Ma esindan neid eestivenelasi, kelle jaoks emakeelne haridus on tähtis - eestlased kindlasti saavad sellest aru. Neid inimesi, kes viimase kümne aasta jooksul on pikendanud minu mandaati, ja see mandaat näeb muuhulgas ette vene hariduse kaitsmist. Ehk siis - ma teen oma tööd. Ja kui te tulete seda tööd kritiseerima, paluks varuda päris argumente, mitte pisendada selle ühiskonnagrupi ootusi.
Irene Käosaare arvamus on kõige tasakaalukam, au ja kiitus selle eest. Kuid just seal on väiteid, mis sisuliselt kinnitavad minu arvamust.
1. “Vene õppekeelega kooli teema on sügavalt pedagoogiline,” kirjutab Käosaar, pahandades, et poliitikud topivad sellesse oma nina. Ei ole nõus - see tema on eelkõige poliitiline, nagu ka kõik dokumendid, mille abil me jõudsime täna sellesse faasi, et arutame vene hariduse likvideerimist. Pedagoogika on antud juhul poliitilise tahte realiseerimise instrument, ei muud.
2. Irene väidab ka seda, et kõik kolm dokumenti - eesti keele arengukava 2021–2035, sidus Eesti arengukava 2021–2030 ja Eesti haridusvaldkonna arengukava 2021–2035 - on sihtrühmadega läbi räägitud. Mina väidan, et see ei vasta tõele. Minu teada pole keegi kunagi läbi rääkinud Vene laste vanematega. Enamgi veel, nende suhtumine koolireformi on uputatud integratsiooni monitooringu sügavustesse. Mitu Vene laste vanemat võikski olla 1400 integratsiooni monitooringu respondendi seas? Heal juhul sada kui sedagi.
3. „Just praegu on poliitikutel, ekspertidel, teadlastel ja praktikutel õige aeg alustada diskussiooni, mille põhiküsimus oleks „kuidas?”, mitte enam „kas?,” kirjutab Käosaar. Ja see on täpselt see, millest ma oma artiklis kirjutan - inimeste tunnete ja hirmude eitamine. See aeg, hea Irene, saabub siis, kui reformi taga on ühiskondlik, mitte üksnes poliitilise eliidi konsensus. Ja jõuga seda ei saavuta.
Kui ma panin sellele loole punkti ja avasin uudised, vaatas mulle vastu “Helir-Valdor Seederi vastulöok Yana Toomile,” aga ega seal argumente - välja arvatud hüpoteetiline suahiili keeles õppida sooviv pere - polnud. Selle kohta ütlen vaid, et ka Euroopa inimõiguste kohus oma lahendites eristab õiguse puudumist ja õiguse ära võtmist. Vene kooli likvideerimine oleks see viimane ehk ära võtmine, ja karta on, et suahiili argument 300-aastase vene kooli likvideerimise kõrval väga ei päde.
Üldiselt aga on mul hea meel, et minu tagasihoidlik kirjutis pälvis sellist tähelepanu - see on väga selge signaal, et vene kooli tulevik on lahtine ja see sisestab lootust.