Eesti venekeelse kooli reformil on kõik vene kogukonna vastase riigipoolse psüühilise vägivalla tunnused, kirjutab eurosaadik Yana Toom Eesti Päevalehes.
Õudusfilmide klassikasse kuuluvas teoses „Gaslight” aetakse peategelast vähehaaval hulluks – tema mees läheb igal õhtul kodunt välja justkui tööle ja mõni aeg pärast tema lahkumist hakkab gaasilampides (film on vana, 1944. aastast) valgus tuhmuma. Paula – nii kutsutakse peategelast – satub ärevusse, kardab kodunt väljuda, mees aga naerab alati ta hirmud välja ja annab mõista, et naine on hulluks läinud. Mees paigutab ka esemeid ümber, aga ütleb, et pole seda teinud, ja nii edasi. Naine on kokkuvarisemise äärel ja usub, et temaga on midagi valesti. Lõpuks selgub, et mees on kurjategija, kes otsib igal ööl maja pööningule peidetud väärisasju. Kui ta seal paneb tule põlema, tuhmub valgus ülejäänud majas: gaasi ei jätku.
Neid, kes filmi ega näidendit pole vaadanud, saan rahustada – kurjategija arreteeritakse, Paula päästetakse. Kuid tähtis pole mitte see. Tähtis on, et näidendi ja filmi nimest on tuletatud termin gaslighting, mis tähistab psühholoogilise vägivalla vormi, mille algataja:
- sunnib ohvrit kahtlema oma mälus
- esitab ohvrit kui rumalat inimest, kelle eest on tarvis hoolitseda
- rõhutab tema näilist ebakompetentsust
- eitab tundeid ja fakte, mis on inimesele olulised
Mõte, et koolireform sarnaneb gaslighting’uga, tuli mulle siis, kui analüüsisime ühes telesaates viimast integratsioonimonitooringut. Irene Käosaar, kes on integratsiooni sihtasutuse juhataja ja aastaid haridusministeeriumis töötanud, tõi välja, et üha rohkem venekeelseid vanemaid saadavad lapsi eestikeelsesse kooli. Muidugi saadavad – ainult et nende hulgas on ka need, kellel pole muud valikut: erinevatest linnadest tuleb aina uusi teateid venekeelsete koolide sulgemisest. Kõvem argument on vaid see, mida me pidevalt kuuleme erinevate poliitikute suust: venekeelse kooli eestikeelseks muutmine on ammu kokku lepitud „poliitiline kompromiss”.
Tookord kahtlesin, kas paralleel gaslighting’uga on õige, oleme ju harjunud niisugusest nähtusest kõnelema isikutevahelistes suhetes, aga siin on tegemist poliitikaga. Kuid selgus, et gaslighting kui poliitiline manipulatiivne strateegia on olnud tubli kümmekonna monograafia aineseks. Kõik loksus paika.
Eesti keel kui gümnaasiumi õppekeel ilmus põhikooli- ja gümnaasiumiseadusesse 1993. aastal. Jah, tegelikkuses seadus ei toiminud, kuid see töötas nagu relv, mis näidendi alguses laval seinal ripub – nagu see õigupoolest oligi mõeldud. Meenutan, et samal ajal ilmus Eesti vabariigi põhiseadusesse preambul eesti rahvuse ja kultuuri säilimisest läbi aegade. Seesama, mis aja jooksul tõrjus suure osa meie kaaskodanike peast välja kõik teised põhiseaduse artiklid (k.a § 37, mille alusel „Laste hariduse valikul on otsustav sõna vanematel. (...) Õppekeele vähemusrahvuse õppeasutuses valib õppeasutus.”).
Niisiis, 1992. aastal valitud riigikogu seadustas, et gümnaasiumi õppekeel on eesti keel. Püss võttis oma koha seinal sisse. Lisan, et 1992. aastal oli Eesti parlamendivalimistel hääleõigus 689 319 inimesel, seda õigust kasutas 467 628 ehk 29% Eesti rahvastikust. 1999. aastaks kasvas hääleõigusega elanike arv 857 270-ni – naturalisatsiooni arvelt, rahvaarv vähenes. 2011. aastal lubati valima juba 913 346 elanikku.
Igaüks, kes väidab, et 1993. aastal parlamendi vastu võetud seadus pani aluse üleminekule mingisuguse konsensuse alusel, tegeleb pesuehtsa gaslighting’uga. See otsus võeti vastu a) ilma ühiskondliku aruteluta ja b) parlamendi poolt, mis puhttehniliselt ei saanud mitte mingil määral esindada vene kogukonna huve ja sinna polnud valitud ühtegi vene saadikut. Kõik edasised sammud venekeelse hariduse likvideerimisel olid loogiline jätk sellele kõige esimesele seadusele ja neid saatis alati mantra ammusest kokkuleppest.
Praegu toetuvad venekeelse hariduse likvideerimise pooldajad ka integratsioonimonitooringule, millest justkui ilmneb, et 66% mitte-eestlastest arvab, et „eestikeelne haridus peab algama lasteaias”. Kuid küsimusest ei selgu, kas see peab eesti keeles ka jätkuma või on jutt sellest, et luua baas, millele toetudes saab hiljem selgeks õppida keele selles keeles õppimata. Selle versiooni kasuks räägib asjaolu, et vaid 29% mitte-eestlastest on eestikeelsete lasteaedade poolt. Teised pooldavad kahepoolset keelekümblust, vene- või kakskeelseid lasteaedu.
Mida lähemale koolieale, seda vähem on ka optimismi. Põhikoolis on mitte-eestlaste eelistused niisugused: 32% eelistab venekeelset kooli, kus osasid aineid õpetatakse eesti keeles; 20% eestikeelset kooli, kuid süvendatud vene keele õppega; 17% täiesti eestikeelset kooli; 12% täiesti venekeelset kooli ja 9% keelekümblusklassi. Kas siit loeb välja 66% toetust eestikeelsele haridusele, nagu meile seda serveeritakse? Heal juhul saame 46%, kui võtta arvesse ka keelekümblus.
Kuid ma kahtlen isegi nendes andmetes. Oletame, et ma olen kujuteldava seitsmenda klassi õpilase ema Tapalt, kus vene kool hävitati aastaid tagasi. Ja te pakute küsitluses mulle kõiki neid variante. See on... noh, nagu ma seisaksin leti ees, kus on viinerid ja juust, minult aga küsitakse, kas ma tahan kalamarja. Tahan. Kuid tuleb võtta viinerid. Või juust.
Veel üks argument eestikeelse hariduse kasuks – see on minu lemmik! – on konkurentsivõimelisus. Selle sõnastas Delfile antud intervjuus säravalt Kersti Kaljulaid, kommenteerides väidet, et vene naine on Eestis kõige kaitsetum: „Aga sellel vene naisel on võimalus muuta kõike, õppides ära eesti keel.” Ilmselgelt arvab president (ja muidugi mitte tema üksi) seda rääkides siiralt, et suunab meid õigele teele.
See on jama. Ühele, kümnele või sajale vene naisele see võib-olla ka töötab, kuid kõigile mitte. Madalapalgalised kohad tööturult ei kao, kui kõik räägivad eesti keelt. Muutub tunnuste komplekt, mis tõrjub su just nimelt sellesse tööturu segmenti. Pole keeruline ennustada, et see valik sisaldab veel paljude aastate jooksul mitte-eesti päritolu sõltumata sellest, mis keeles sa õppisid koolis.
No, mis meil veel puudu jäi gaslighting’u valvearsenalist? Ah jaa, inimesele oluliste tunnete ja faktide eitamine. Heidame pilgu integratsioonimonitooringusse: 51% mitte-eestlastest arvab, et eesti keeles õppimine põhjustab psühholoogilist stressi, ja samuti 51% arvab, et niisugune õppetöö takistab aineteadmiste saamist, 37%, et see segab lapse emakeeletundmist, ja 35%, et see ohustab kultuurilist identiteeti.
Mida vastab peaministri erakond? Kallis, sulle lihtsalt tundus. Sa ise ei tea, mis sulle parem on. Kas või veri ninast välja, aga likvideerida kogu venekeelne haridus 2035. aastaks.
Mida peale hakata selles olukorras?
1. Analüüsida, millised on tegelikult venekeelsete lapsevanemate ootused. Mitte Eesti ühiskonna, isegi mitte kõigi eestivenelaste, vaid selle konkreetse maksumaksjate rühma omad. Ja õppida eesti keelt.
2. Arvutada välja, kui palju on meil vaja venekeelseid koole, ja määrata kindlaks, kus need alles jäävad. Kui tarvis, mõelda internaatide loomisest gümnaasiumiastme jaoks. Ja õppida eesti keelt.
3. Luua programm, et arendada venekeelset kooliharidust Eestis. Ja õppida eesti keelt.
4. Võidelda selle eest, et riik looks kõik tingimused, et säilitada ja arendada vene intelligentsi. Ja õppida eesti keelt, ilma milleta on võimatu oma õigusi kaitsta.