Kui Saksamaa liidukantsler Angela Merkel ja Prantsusmaa president Emmanuel Macron käisid välja mõtte Euroopa Liidu tippkohtumisest Venemaa presidendi Vladimir Putiniga, lasti see eesotsas Poola ja Balti riikidega kiiresti põhja. Sellest, et grupp liikmesriike seab välispoliitikas esikohale Ameerika, mitte Euroopa huvid, pole kombeks välja öelda, kuid nii see on ja Eesti kuulub nende hulka, ütleb eurosaadik Yana Toom Delfi portaalis.
Ma usun, et Merkel esines Bundestagi ees siiralt – EL peaks olema proaktiivne ja ei tohiks sõltuda suhetes Venemaaga USA-st. Ka meil peaks jaguma julgust tekitada oma suhtluskanal, seda enam et teemasid, milles saaks ja oleks vaja leida ühist nimetajat, on küll ja veel. Mõned näited: Iraani tehing, kliimapoliitika, Süüria, terrorismivastane tegevus.
Lisaks näevad Merkel ja Macron seda, mida ei taju meie "Venemaa ekspertdd" – viimase seitsme aastaga on Kremli suhtumine Läände teinud kannapööre. Putinit ei huvita, kas see, mida ta teeb, meeldib meile või mitte. Päriselt. Venemaa jaoks on juba Peeter Esimese ajast olnud äärmiselt oluline see, kuidas nad eurooplaste silmis välja paistavad. Enam nad sellest ei hooli.
Ka venelaste suhtumine Euroopa Liitu on kiiresti halvenemas: Levada keskuse viimane uuring näitab, et kui 2019. aasta novembris suhtusid 52 protsenti vastajatest EL-i hästi, siis maiks 2021 oli see number 38-ni kahanenud. See on nii ka vastupidi: halvasti suhtujate arv kasvas selle ajaga 33-lt 48 protsendini. Trend ilmselt jätkub.
Meil on eksperte, kes võtavad pidevalt võtavad sõna seoses sellega, kuidas me peame arendama dialoogi Venemaa ühiskonnaga. Nad ei mõtle selle peale, et kui Euroopa kui vaenlase kuvand kasvab ka edaspidi, lüheneb see võimalik jõuõlg veelgi.
Ma ei usu, et meie tublid poliitikud, kes häälekalt Merkeli ja Macroni idee vastu protestisid, võtsid arvesse hiljutise Ühtse Venemaa kongressi tulemusi. Oleks pidanud võtma, sest valimisnimekirja esiviisiku valik, kust üllatuslikult jäid välja Medvedjev ja Mišustin (eelmine ja praegune peaminister – toim), annab selge signaali – mingit teatepulga üleandmist Putinil plaanis pole ja lähiaastatel kedagi teist, kellega Kaja Kallasel oleks meeldivam rääkida, Kremlist oodata ei ole.
Kui rääkida kontekstist, peaks hoidma pilku ka Hiinaga seotud arengutel. Kuidas saab mitte märgata, et USA loobumine sanktsioonidest Nord Streami vastu ei tulnud niisama – vastutasuks pidi EL teravdama suhteid Hiinaga, mida varem edukalt välditi. Biden kaasab meid enda vastasseisu Hiinaga, samal ajal üritab Venemaa omakorda Hiinaga seljad kokku panna. Biden loob otsekanali suheteks Venemaaga, aga Euroopa Liit vaatab pealt ja loovutab liidrirolli vabatahtlikult USA-le, justkui unustades, mida kõike keeras Euroopa suunal kokku nende eelmine president. Ei, Biden ei tee sedasama. Aga järgmine? Tundub, et osa EL-i liidrite välispoliitilise mõtlemise piir ongi viisaastak.
Euroopa Liit on lõhestatud Venemaasse suhtumise järgi – seda teavad kõik. Aga sellest, et grupp liikmesriike seab välispoliitikas esikohale Ameerika, mitte Euroopa huvid, pole kombeks välja öelda. Kuid nii see on ja Eesti koos teiste Balti riikidega kuulub nende hulka: ülemkogu otsus oli mitte ainult Merkeli ja Macroni lüüasaamine, vaid ka Bideni võit.
Teades samas, kuidas Saksaama suudab end kehtestada, võib olla kindel, et teema ei ole maas. Seni on nad alati leidnud võimalusi liikmesriike veenda, loodetavasti läheb ka seekord nii.