7. juunil Vikerraadio saates «Välistund» räägiti Valgevenest. Arutelus osales ka Euroopa Parlamendi saadik Yana Toom.
Vastates küsimusele, mis oli Valgeneve võimu eesmärk seoses RyanAiri lennuki kinnipidamisega, ütles Yana Toom: „Olen mõelnud nii ja naa. Eks mul seda infot on täpselt nii palju, kui seda jookseb meediast läbi. Aga fakt on see, et lennuk pöördus tagasi siis, kui oli 75–76 km Vilniusest ja 150 km Minskist. Kui oli tegemist hädamaandumisega, siis oleks loogilisem maanduda Vilniuses. See, et lennuk maandus tavalisel lennuväljal lennujaama hoone lähedal, paneb mõtlema, kas nad ise uskusid, et seal on mingi pomm. Hindan seda kui väga selget Chikago konventsiooni rikkumist, ja ilmselt eesmärk oligi see, et saada kätte Protasevitš.“
Protasevitši video kohta ütles eurosaadik: „Ma just vaatasin seda ja ausalt öeldes on see kõik väga vastik. Ma ei oska seda hinnata, mul ei ole seda kogemust, mind pole kunagi piinatud ega vanglas hoitud. Aga isegi kui Protasevitš on mõjutatud, ta räägib liiga palju. Valgevenes on ka teisi inimesi, näiteks Maria Kolesnikova, kes rebis katki oma passi, ta on ka Valgevene vanglas, aga temast polnud selliseid videosid olnud. See sõltub inimesest ka. Kuigi mul ei ole moraalset õigust kuidagi Protasevitšit hukka mõista.“
Kas see oli Lukašenko isiklik kättemaks? „Ma arvan, et kõik, mida teeb Lukašenko viimastel kuudel, on väga isiklik ja väga emotsionaalne. Lugesin analüütikuid, kes nimetavad seda tunnelimõtlemiseks, ning see väljend kirjeldab väga tabavalt seda, mis praegu toimub Valgevene võimuga. Need inimesed ei mõtlegi selle peale, mis on nii-öelda välised tagajärjed. Usun, et see oli kokkusattumus, et just Protasevitš jäi vahele sellega: ta lendas üle Valgevene, tekkis võimalus ja see tehti ära. Tundub, et analüüsi selle taga ei olnud, sest välispoliitiliselt kahjustas Valgevene väga tugevalt oma positsiooni igast nurgast vaadates. Väljapääsuteed režiimi jaoks ma ausalt öeldes ei näe. Lukašenko ehitas aastaid kogu oma võimu selle peale, et ta oli osaliselt Läänega, osaliselt Venemaaga, balansseeris väga osavalt. Praegu tal ei ole manööverdamisruumi üldse. Minski kokkuleped, kogu Donbassi läbirääkimisprotess on liiva jooksnud. Seda nii-öelda platsdarmi ei ole vaja mitte kellelegi. Ainukene, kes saab Lukašenkot mõjutada, on kahtlemata Putin. Kas Putin seda teeb? Arvatavasti näeme seda pärast Genfi tippkohtumist kümne päeva pärast.”
Kas Euroopa Liidu reaktsioon on väga pehme? “Euroopa Liidu poolt midagi sisulist ei annagi teha. Seda mõõtu sündmust tuleb ikkagi vaadata kontekstis. Kõige rohkem kogu sellest jamast kaotab Ukraina, Euroopa Liit saab sellest väga hästi aru. Ukrainlaste majandus sõltub Valgevenest päris korralikult, nt rohkem kui 90% bensiini tuleb neile Valgevenest, nii kui ka kivisütt, mida teatavasti Valgevenes ei ole – ilmselt kuidagimoodi Valgevene müüb edasi Donbassi kivisütt, sest Donbassi üle ei oma Ukraina mingit kontrolli. Praegu on Ukraina ees valik, kellega nad on: kas Läänega, mille poole nad pürgivad, või Valgevenega, kes taas tirib neid Venemaa orbiiti. Ja ainuke võitja selles mängus Ukraina poole pealt vaadates on ilmselt kurikuulus oligarhh Kolomoiski, kellel on gaasitehased, mis praegu hakkavad tootmist suurendama jne. Mis omakorda lõhestab seda võimu ja õõnestab veelgi rohkem presidenti. Need, kes Euroopa Liidus seda analüüsivad, näevad seda selgelt. See kõik on palju rohkem kui üks lennuk. Kogu see kontsruktsioon hakkab murenema ja mureneb kahtlemata ka edaspidi.”
Mis Euroopa Liit siiski saab teha? “Olen alati seda meelt, et sanktsioonid ei tohi olla emotsionaalsed, nad peavad olema hästi läbi mõeldud. Seda, mida tehakse praegu, nt EL-i õhuruumi sulgemine Valgevene lennukite jaoks, on jama ruudus. Me paneme inimesi lukku sellesse riiki, kus nemad võib-olla ei taha olla, käisid protestimas ja olid läbipekstud. Nüüd ütleme neile “teie pole siin teretulnud”. See on kollektiivne vastutus: nemad peavad ühtäkki kollektiivselt vastutama selle eest, mida teeb Lukašenko. Sellega me ei saavuta mitte midagi. Sanktsioonid peavad olema ainult isiklikud ning valusad neile, keda me tegelikult silmas peame. See arusaam, et kui tekitame halba majanduslikku olukorra, inimesed tulevad tänavale ja teevad revolutsiooni, – see ei päde. Eriti kui räägime endisest NSVL-st. Tavaline lääne inimene ei anna endale aru, milliste majanduslike raskustega oskame toime tulla.”
“Balti riigid minu arvates ei pea olema alati esireas kritiseerimisega,” ütles Yana Toom. “Meile Eestis meeldib rääkida Balti mullist ja kolme Balti riigi solidaarsusest, aga peame endale siiski selgelt aru andma, et Leedu ja Valgevene suhted on palju keerulisemad ning Leedul on palju rohkem kaotada sellest Valgevene jamast, kui meil. Kui mu vene valijad ütlevad mulle, et vaadake, kui tubli oli Leedu, nemad andsid kõigile kodakondsuse, aga Läti ja Eesti ei andnud, siis alati vastan: leedulased ei taastanud oma järjepidevust, sest enne Teist maailmasõda oli nende territoorium kaks korda väiksem ning osa praegusest territooriumist kuulus Valgevenele. Neil on Valgevenega oma kana kitkuda, ärme sinna roni.”
Kas majanduslikus aspektis on olukord ka meile ohtlik, kuna Eesti sadamad elavad ka Valgevene transiidist? “Ühest küljest muidugi, teisest küljest näeme selgelt, et Lääne ja Ida vastasseis on süvenemas, meie silmi ees moodustatakse uusi blokke, uusi koalitsioone, ja seda protsessi väike Eesti ei mõjuta. Täna see transiit on, homme seda ei ole, aasta-kahe pärast seda nagunii ei oleks, kui see niimoodi jätkub nagu praegu on. Suures pildis on aja küsimus, millal kogu see surve, mis on praegu suunatud Lukašenkole, suunatakse Putini vastu. Kõik saavad väga hästi aru, et ainult Venemaa saab Valgevenet mõjutada, aga see teeks konflikti veel sügavamaks. Selles kontekstis – kogu lugupidamise juures – Muuga sadam kedagi Euroopa Liidus ei huvita. Kusjuures Putin ja Lukašenko sõbrad ei ole ega peagi olema, poliitikas on teatavasti huvid. Putinil tegelikult valikut ei ole, ta ei saa Valgevenet hüljata ja öelda: võtame Lukašenko maha, paneme sinna Tihhanovskaja. Tal pole vaja järjekordset Lääne riiki, mis perspektiivis astub NATO-sse ja nii edasi. Usun, et käisid ettevalmistused selleks, et Lukašenko välja vahetada enam-vähem hooleka figuuri vastu, mis oleks ka Läänele sobilikum, aga ka Lukašenko käed rüpes ei istu. Kui Putin ja Biden räägivad asjadest tõsiselt, võib-olla tulevad järeleandmised Valgevene suunas, aga kahtlemata Ukraina arvelt.”
Saade tervikuna on järele kuulatav siin.