Eelmisel nädalal avaldati järjekordne lõimumismonitooring ja me saime järjekordselt lugeda, et venelased igatsevad eestikeelset õpet, aga pahad poliitikud muudki viskavad neile kaikaid kodarasse ja "taastoodavad segregatsiooni". Olgugi, et esimesed arvamuslood ilmusid loetud tunnid peale 121-leheküljelise monitooringu ilmumist, justkui selle ajaga oli võimalik sellega põhjalikult tutvuda. Aga ega seda plaani ka polnud - peale Venemaad on muid asju, mida mõistusega ei võta - tuleb teatavasti uskuda, - ja eestikeelne haridus on üks nendest. Milleks süveneda, kui usk on tugev?
Noh süvenegem siis koos, kirjutas Eesti Päevalehes EP liige Yana Toom. 14% Eesti põhikoolidest on õppekeeleks vene keel. Nendes koolides õpib 21535 õpilast, see arv väheneb, kuid mitte kiiresti - nii 1000 inimese võrra seitsme aasta jooksul. Umbes 7000 venekeelset last õpib - peamiselt nendessamades vene koolides - keelekümblusmeetodil, nende arv on seitsme aasta jooksul tõusnud 2000 võrra. Veel umbes 5000 venekeelset last on eesti koolide õpilased. Pluss veel mõned eesti gümnaasiumides.
See jaotus - väga rohmakalt üldistades 65% vene koolis kasuks, 20% keelekümbluses ja 15% eesti koolis - ongi vene lapsevanemate referendumi tulemus. Jalgadega hääletamine. Ja selle valikuga peaks arvestada, kuna meil on demokraatia, see tähendab, rahva võim.
Seda, et kohalikud venelased pole hariduse küsimuses ühtsed, kinnitab ka monitooring. Põhikooli osas olid mitte-eestlaste eelistused järgmised:
32% - vene kooli poolt, kus osa õppeaineid on eesti keeles (kui suur osa, pole täpsustatud);
20% - süvendatud vene keele õppega eesti kooli (millises mahus, pole jällegi selge);
17% - puhtalt eestikeelne kooli (Tallinn - 16%, Ida-Virumaa - 13%);
12% - puhtalt venekeelne kooli;
9% - keelekümblus.
Lisan, et palju rohkem mitte-eestlasi soovib, et lapsed käiksid eesti lasteaias (29%) või kakskeelses lasteaias (37%). Mis on loogiline. Keelt ongi hea õppida liivakastis, kuid õppetöö on eelistatum siiski emakeeles.
Ebademokraatlik vägivald
Selles olukorras üleminek täielikult eestikeelsele haridusele on vägivald rõhuva enamuse mitte-eestlaste suhtes, mis pole euroopalikus demokraatlikus ühiskonnas võimalik. Eestlastele ju ei meeldinud, kui totalitaarses NSVL-is käisid 1980. aastatel kõigest isegi kuuldused koolide vene keelele üle viimisest. Ei tohiks justkui olla keeruline mõista, mida kohalikud venelased nüüd tunnevad, ja mõista, et midagi niisugust teha ei tohi.
Koolide üleviimine eesti keelele pole aga võimalik veel ühel põhjusel. Venekeelseid lapsi on Tallinnas ja Ida-Virumaal selleks liiga palju. Vanemad ja õpetajad arvavad, et kui neid oleks eesti koolides suurel hulgal, siis mõjuks see halvasti eesti lastele ja nende emakeeleoskusele. Seepärast toimib varjatud suunis: mitte üle 10% venekeelse lapse klassi peale, seega maksimum 2-3 inimest. (Viitan Vahur Kooritsa artiklile „Eestikeelne õpe vene lastele? Õpetajaid pole, eesti lapsevanemad pole nõus") Nagu öeldakse, „ei kommentaari", kuid fakt on fakt - eesti lapsevanemad on vastu.
Lisaks pole koolide eesti keelele üleviimine võimalik seetõttu, et meil pole ei õpetajaid, ei metoodikaid, ei teadmisi, kuidas õpetada eesti koolis nii paljusid mitte-eestlasi.
Võib ka Lõuna-Aafrika kombel
Võib muidugi minna Läti teed, mida kaitseb aktiivselt Helir-Valdor Seeder: õpetada venekeelseid lapsi ainult eesti keeles, kuid eesti lastest eraldi, et eesti (Seederi) lapsed, hoidku jumal, ei määrduks. Just nii õppisid omal ajal musta- ja valgenahalised lapsed LAV-is ja USA-s. Nagu nüüd räägitakse, segregatsioon.
Märgin, et praegune olukord ei ole mitte mingis mõttes segregatsioon. Inimesed, kes nimetavad rõõmuga vene koole Eestis segregatsiooni ideede kandjaiks, lihtsalt ei mõista, millest räägivad. Vastavalt Rassismi ja sallimatuse vastu võitlemise Euroopa komisjoni sõnastusele on segregatsioon inimeste sunniviisiline jagamine rahvuse alusel näiteks erinevatesse koolidesse. Kui inimesed jaotuvad vabatahtlikult, siis ei ole see segregatsioon. Nagu te isegi aru saate, ei vii venekeelsed vanemad Eestis lapsi vene koolidesse just püssitoru ähvardusel.
Meil on nii, et kes soovib, saadab oma lapse eesti kooli, kes soovib - keelekümblusesse. Riigi ülesanne on tagada maksumaksjate vajaduste täitmine. Õnneks meie koolisüsteem juba toimib ja katab erinevaid vajadusi.
Kas venelased on juhmid?
Jah, see ei toimu just alati tõhusalt. Haridusministeerium soovis, et 2020. aastal oskaks 90% vene koolide õpilastest põhikooli lõpetades eesti keelt В1 tasemel, see tähendab, oleksid gümnaasiumi jaoks valmis. 2019. aastal oli selliseid põhikooli lõpetajaid 62,5% - liiga vähe.
Aga küsigem, miks. Kas venelased on juhmid? Ei. „Riigikeelt ei saa selgeks rohkem eesti keelt õppides"? Mul keerleb see haridusminister Liina Kersna lause peas juba mitmendat päeva, kuid ma ei suuda seda mõista. Mis müstiline keel see on, mida erinevalt kõigist teistest maailma keeltest ei saa koolis selgeks õppida? Loomulikult pole see nii, eesti keel on tavaline keel, samamoodi nagu kõik teised.
Realistlik vastus on, et kas liiga palju nõutakse või halvasti õpetatakse või nii seda kui teist. Vaat see probleem - kui oleme demokraatlik ühiskond ja mõistame, et üleminek eesti keelele pole ühestki küljest võimalik - tulebki lahendada. Kuidas muuta tõhusamaks olemasolev süsteem, mitte kuidas seda lõhkuda ja luua uus lootuses, et see hakkab tööle. Kui haridusministeerium pole nii paljude aastate jooksul suutnud tagada eesti keele selgeks õpetamist, siis kust me võtame, et needsamad spetsialistid tagavad õppetöö eesti keeles? Ja kes andis meile õiguse eksperimenteerida kümnete tuhandete lastega?
„Vene koolid surevad varsti ise välja"? Olen nõus, see on probleem. Kuid seda probleemi on täiesti võimalik oma jõududega lahendada, kui tahta.
Kuidas Soome saab?
Selleks on vaja Eesti venekeelse kooli riiklikku arengustrateegiat. Kaadripoliitika, eesti keele õpe, finantseerimine. Aitab püüetest teha ajutise poliitilise kasu nimel seda, mida teha ei õnnestu. Vaatame lõpuks teiste riikide kogemusi. Tänu jumalale, meil on siinsamas külje all Soome oma rootsi koolidega, kus peaksid olema samad probleemid. Kuidas nemad õpetajate osas toime tulevad? Ja keeleõppega?
Miks me räägime juba nii palju aastaid mitte sellest, vaid üleminekust, mida tegelikult mitte keegi ei taha - peale poliitikute, kellele meeldib sogases vees kala püüda?