Sõnakale ja otsekohesele Yana Toomile (54) võib ette heita paljusid asju ja seda tehaksegi ühtelugu, ent ühes teda küll süüdistada ei saa: et ta avalikkuse eest kõrvale hoiab või intervjuusid andmast tõrgub. Isiklikust elust rääkides kipub ta teinekord kidakeelne olema, kuid seekord teil veab: kuulete asju, mida pole varem kuulnud, kirjutas Eesti Päevalehes Vilja Kiisler.
Kui seda intervjuud kokku leppisime, siis kohe pärast Brüsselist saabumist ei sobinud, sest teil oli juuksuris käimata. Te ei lõika Brüsselis selle pärast, et hinnad on kõrged, või on juuksur ikka veel kinni?
Kinni. Veebruaris tehti kolmeks nädalaks lahti, siis pandi uuesti kinni, sest nakatumismäär tõusis üle 6000 päevas. Ainult koolid ja lasteaiad on kogu aeg lahti olnud. Kaks korda pikendati koolivaheaega nädala võrra, kõik. Seda öeldi kohe alguses, et koolide lahtihoidmise nimel pingutatakse iga hinna eest.
Helistades kuulsin lapse kisa. Teie tütar elab teie juures ja tema laps ka?
Jah. Tütar läks Leuveni ülikooli teist magistrit tegema, tütar on tal kaasas.
Olete kogu aeg aktsioonis, vanaemana pole teist vist palju kasu?
Ikka on. Vahel viin kooli, vahel toon koju, nädalavahetustel jalutame. Olen hull jalgrattafänn. Igas linnas, kus elan, on mul alati jalgratas, lapseistmega. Teeme koos nelja-aastase Zojaga pikki sõite.
Üks põhjus Eestisse tulla oli seegi, et te pole tükk aega ema (Margarita Tšernogorova – siin ja edaspidi sulgudes autori märkused) näinud. Ta on juba 88, kuidas tal tervis on?
Okei, aga räägib, et igav on, tahaks teatrisse minna. Ostsin viimati emale juubelikingiks Anna Netrebko kontserdi piletid, mis maksid hingehinda. Nüüd lükati kontsert edasi järgmisse aastasse. (Kerge kibedusega.) Järgmise aasta aprillis siis läheme, ma loodan.
Ema elab üksi või teie Viimsi kodus?
Ema elab omaette. Viimsis ei ela minagi enam, seal elab mu endine abikaasa. Lahutasin abielu nii targalt, et jäin korraks lausa tänavale.
Lahutus käis uudistest läbi, aga et te Viimsi kodust ilma jäite, polegi seni teada.
Ametlikult on Viimsi maja meie ühisvara, aga tegelikult pole mul võtmeidki. Ostsin endale kesklinnas korteri. Ema elab üksi, tal on abilised. Koduabiline käib, minu poeg käib ja endine väimees ka. Graafiku järgi külastab teda iga päev keegi. Mõistus on emal täiesti selge, sellega probleeme pole.
Koduabiline on teie palgatud?
Jah. Mis ma koorman tervishoiusüsteemi, saan endale seda lubada.
Aga endise kaasaga läksitegi kohtusse seetõttu, et oli tarvis vara jagada?
Ei, kohtussemineku põhjus oli see, et abikaasa ei tahtnud lahutada.
Või nii. Aga mida hirmsat ta siis tegi, et teie tahtsite?
No kuulge, ma ei hakka seda lahkama. Ta on ikkagi mu lapse isa ja iga laps väärib maailma parimat isa.
Mida 9. mai teile tähendab? Emadepäev, võidupüha või hoopis Euroopa päev?
Emadepäev jääb mulle natukene kaugeks, 8. märts on kuidagi lähedasem. Kõik naised ei ole emad. Vahel osutub see vedamiseks, et oled emaks saanud. Mõni tahab väga, aga ei saa. Nii et emadepäeva traditsiooni meie peres ei ole, aga 8. märtsi tähistame alati. Euroopa päev ja võidupüha on tegelikult ju üks ja sama. Ega Robert Schuman ei pidanud asjata oma kõnet 9. mail viis aastat pärast sõja lõppu, see pole ju kokkusattumus. Ma ei saa aru, miks peaks võidupüha ja Euroopa päeva lahutama, see on mingi Eesti sisepoliitiline kiiks.
Olete arvanud, et ühe asja olete elus õigesti teinud: toonud ilmale lapsed. 48-aastaselt arvasite, et üks võiks veel tulla. Kuuendat last siiski ei sündinud, miks?
No lapse sünd käib ikka käsikäes isa valikuga, on ju. Eks see asi oli siis juba hapu, lahutused ei tule ju päeva pealt.
Olete rääkinud sünnitusest kui erootilisest kogemusest. Teil tõesti ei olnud valus või?
Muidugi oli. Ma ei rääkinud mitte erootilisest kogemusest, vaid sellest, et see sünnitus on kõige sellele eelnenu loomulik jätk. See rõõm, kui lapse omale sülle saad – see on ju maailma kõige ägedam tunne. Naised ei sünnitaks ju kunagi teist last, kui see õudus neil meeles püsiks.
Kui kaua rinda andsite?
Vanematel lastel on poolteist aastat vahet, andsin nii kaua, kui oli võimalik. Kõige nooremale andsin peaaegu aasta.
No siis te olete ju enda vastu ülekohtune olnud, kui rääkisite, et pole olnud hea ema.
Minu õde andis pojale rinda nelja-aastaseks saamiseni. Mina nii eeskujulik ei olnud.
Olete tunnistanud, et olete iseseisvuse algusajal laste toitmiseks varastanud. Missuguseid seadusi oleksite veel valmis samal eesmärgil rikkuma?
No olid rasked kuud. Vanemad jäid töötuks, mind koondati, ootasin just kolmandat last. Abikaasa oli ka tööta, sest tal ei olnud sissekirjutust. Täielik must auk. Õnneks läks nii, et ma ei pidanud pikalt neid piire kompama. Oleksin lõpuks kindlasti vahele jäänud. Ausalt öeldes oli see päris närvesööv ettevõtmine. Need hakklihapakid olid, mäletate, paberis, sellised pehmed. Neid andis niimoodi... kohendada. (Teeb, nagu sätiks midagi riiete vahele.)
Mida te tundsite, kui hakklihapaki enda juurde peitsite?
Mitte midagi. Olen sellele vahel tagantjärele mõelnud. Kui teed midagi halba või vastikut, siis ütleb enesekaitse: ära mõtle, muidu lähed hulluks.
Kas oma lapsele sünnitaksite lapse, kui mingil põhjusel peaks vaja olema?
Ikka, miks mitte.
Võiks asendusemadus ka seadustatud olla?
Võiks küll, aga sel teemal oleks vaja ühiskondlikku debatti. Meie ühiskond on päris konservatiivne. Üks asi on sünnitada laps oma lapsele, teine asi on mõne kolmandast maailmast pärit tüdruku orjastamine. Peab olema selgelt sätestatud, mis on lubatud ja mis mitte.
Olete eas, kus enam lapsi ilmale ei kanta. Kas teie jaoks on sellesse ikka jõudmine pigem positiivne kogemus või ebameeldiv?
Nii ja naa. Lapsi enam eriti ei tahaks. Oleks teadnud, et lapselapsed on nii ägedad, siis oleks nendest alustanudki. Mulle meeldib oma kolme lapselapsega väga aega veeta. Kahjuks elab poeg oma kahe lapsega Poolas. Ootan pikisilmi, et see jama lõpeks, et nad tulevad mulle külla ja me veedame suve koos.
Mis puudutab kõike muud... Eile käisin Olga Makina juures pilte tegemas, nägime kurja vaeva. Vaatasin pilte – no ei ole enam noor! Ega see rõõmu ei tee.
Mis puhul pilte tegite?
Pean oma trammi üle kleepima, selle kiled on kulunud. Tahan selle rohelise värvi sealt ära koristada – et visuaalselt poleks tegu keskerakondliku trammiga. Ei tahaks enne valimisi sellega kellelegi hambusse jääda.
Arvate, et siis läheb meelest, et olete Keskerakonna liige?
No vist ei lähe, aga mida ma veel saan teha? Kiled tuleb niikuinii välja vahetada.
Tegite siis äkki ühe soojaga muidki fotosid nagu Jüri Ratas, kelle palgitassimisfotod lõid kõvasti laineid?
Mina reeglina palki ei tassi.
Aga töörahva püha puhul mõned kodused tööd ikka tegite?
Kuna olin just lennanud, siis ma eriti ei pingutanud.
Te ei varjanud, et teile ei meeldinud eelmine valitsus. Kuidas praegusega lugu on?
Kõrvalt vaadates ei meeldi valitsus kunagi, sest sind seal ju ei ole. Kõrvaltvaataja teab alati, kuidas on parem asju teha. Võrreldes eelmisega meeldib praegune valitsus mulle muidugi palju rohkem, kas või sellepärast, et vihakõnet on vähem.
Kaja Kallas ei kutsunud teid valitsusse ilmselt selle pärast, et teadis: te ei tuleks niikuinii Brüsselist ära?
Kaja Kallas ei saanud mind valitsusse kutsuda, sai ainult Jüri Ratas. Ratasega on meil varem valitsusse tulemisest juttu olnud. Siis leppisime kokku, et kunagi hiljem.
Millal võiks tulla see aeg, kui tahate valitsusse minna?
See ei sõltu eriti minu soovist, tegemist oleks kollektiivse otsusega. Praegu oleks mul Brüsselis liiga palju asju pooleli jäänud, see ei oleks ilus. Pigem sobiks mandaadi lõpus, kui enam midagi üldiselt ei toimu. Kuidas seekord läheb, ei tea keegi. Kaks aastat on... ei tahaks öelda, et raisku läinud, aga töö ei olnud poole võrragi nii tõhus, kui peaks olema. Komisjoni määrasime ametisse alles novembri lõpus, siis tulid jõulud. Ja siis tuli lockdown.
Seda lihtsam oleks ju olnud Eestisse tagasi tulla?
Alustatud asjad peavad ikkagi saama tehtud, nii et praegu vaatan valitsuse tööd kõrvalt. On asju, millega ma üldse nõus ei ole, aga noh... Kus see ideaalne valitsus on.
Kes seda juttu levitab, et peetakse koos kohalike valimisteni vastu ja siis teeb Jüri Ratas uuesti vana valitsuse?
Ei tea. Ma ei usu seda. Selle seltskonna tagasitoomine oleks ikka väga halb signaal.
Jüri Ratasest räägitakse kui võimalikust presidendist. Ta pole seni avalikult seda soovi ei kinnitanud ega ka ümber lükanud. Tahab siis või?
Kuna pole ümber lükanud, siis võib arvata, et tahab. Kui ei taha, siis lükkad ikka ümber, on ju. Arvan, et sellise mõttega võib ta mängida küll.
Ratase juhitud valitsus kukkus korruptsioonikahtlustuste pärast. Kuidas peaks ta sellesse ametisse moraalses mõttes sobima?
No need olid ikka ju Keskerakonna, mitte valitsuse asjad.
Erakonna juht ju vastutab.
Kui inimene läheb presidendiks, siis ta peatab liikmelisuse erakonnas. President ei ole ju olnud erakonna liige. Jüri võttis vastutuse, kui astus valitsuse juhi kohalt tagasi. Mida temast veel tahta? Vaatame, kuidas see asi laheneb. Omakasu ei ole tema puhul alust kahtlustada.
Kuidas see siis välja näeks, kui Ratas istub Kadriorus, aga Keskerakonna kohta tuleb süüdistus ja võib-olla ka süüdimõistmine?
Tahaksin Keskerakonna ja ka Keskerakonna juhatuse liikmena uskuda, et süüdimõistvat otsust ei tule. Lähtuksin sellest praegu.
Te päriselt usute seda?
Jah, päriselt usun.
Missuguse informatsiooni põhjal?
Selles Porto Franco asjas ei ole loogikat. Kui inimene maksab altkäemaksuks omaenda rahalisest võidust suurema summa, siis midagi ei klapi. Milleks maksta miljon, et võita 300 000? See tundub ju absurdne.
Nii et prokuratuur saatis Hillar Tederi niisama plate peale?
Ma ei oska midagi arvata. Teate, ootame ära.
Vahel irvitatakse, et isegi varastada Keskerakonnas ei osata, meenutagem kas või seda kurikuulsat Jana-Helen Juhaste annetatud lapseraha. Keskerakonna räpased rahaasjad moodustavad pikaajalise mustri, mida Ratas ei suutnud murda. Miks?
Juhaste juhtumit oleks tulnud tähelepanelikult vaadata, aga see pole ju Ratase töö. See on peasekretäri töö. No ei ole ju võimalik, et inimene süveneb igasse asjasse.
Peasekretäri töö, aga erakonna juht vastutab.
Jah. Ta võttiski vastutuse.
Kui Jüri Ratas peaks Kadriorgu maanduma, kes siis peaks Keskerakonda juhtima hakkama?
Siin tuleb konsensus saavutada. Ei ole mõeldav, et Keskerakond läheb augustis erakorralistele erakonna juhi valimistele, selg vastu seina. See oleks enesetapp.
Kas pole juba viimane aeg seda arutada?
Selleks peab olema Jüri sõna, et ta läheb. Seda me pole kuulnud.
Erakonnas on ta ometi vihjeid andnud, ta ei jätaks ju oma erakonda niimoodi oraste peale?
Kui lubate, siis ei hakka ma siin erakonna siseelu lahkama.
Võtame loogiliselt. Mailis Reps ei tule enam kõne alla oma korruptsioonikahtlustuse pärast.
See asi võtab kindlasti aega, jah.
Teie ise tulete kõne alla.
Ei tule.
Miks siis?
Erakonnas ei oleks konsensust. See rong on minu puhul läinud. Eks ta tuleb kunagi tagasi, aga kindlasti mitte praegu. Mind seostatakse pigem Brüsseliga, Euroopa Liiduga. Nii et mina ei tule kõne alla.
Mihhail Kõlvart?
Jah, täitsa võiks.
On ta ise valmis?
Seda peate tema käest küsima. Mina arvan, et ta oleks väga hea variant.
Kas tema saaks erakonnas konsensuse kokku?
Oleneb asjaoludest. Ei tahaks uskuda, et Keskerakonnas on liikmeid, kes hakkavad ütlema, et tegemist on ebasobiliku asiaadiga.
Millal on ikkagi viimane aeg see vangerdus teha? Viimane minut on juba käes ju.
Kui Jüri Ratas ütleb selgelt, kas ta soovib või ei soovi presidendiks kandideerida, siis tuleb selle järgi tegutseda. Kui Jüri soovib presidendiks saada ja osutub valituks – tal on selleks päris korralikud šansid –, siis tuleb erakonna erakorraline kongress kokku ja valib uue juhi. Lihtsalt ei tohi tekitada olukorda, et läheme riidu. See oleks enne valimisi väga rumal ja ma usun, et sellest saavad kõik aru. Sellist olukorda, nagu oli omal ajal Savisaar versus Simson, praegu ju ei ole ega tule ka.
Teiegi olete ju erakonna juhiks kandideerinud. Siis olite valmis partei juhiks saama?
Mõlemal korral kandideerides sain aru, et seda ei juhtu. Esimest korda lihtsalt viskusime ambrasuurile ja üritasime Savisaart kaitsta. Teisel korral, kui kandideerisin Savisaare asemel, oli täiesti selge, et mind ei valita. Oli lihtsalt vaja, et Ratasel oleks vastaskandidaat, ja teisalt tahtsime säästa Edgarit suurest lüüasaamisest, mis küll tuligi, aga lüüa sain mina.
Millal Savisaarega viimati kohtusite?
Päris ammu. Saadan talle sünnipäeva- ja jõulukaarte, tean, et need jõuavad kohale ja tal on hea meel, aga me ei suhtle.
Kuidas võiks Keskerakonnal kohalikel valimistel õnnestuda Tallinnas ainuvõimu säilitada?
Tallinnas on asjad täitsa okei. Linnavalitsus töötab, nad on pildil. Kui pole tükk aega Tallinnas käinud, siis tuled ja vaatad, et jälle on mõni teejupp korda tehtud või midagi muud. Võib-olla ei tule suurt võitu, aga et võimule jääme, see ei tohiks – ptüi-ptüi-ptüi – küsimärke tekitada. Mujal Eestis on muidugi raskem.
Näiteks Ida-Virumaal. Milline on seal teie strateegia, arvestades, et EKRE on sinna jõuliselt sisenenud konkreetsete sõnumitega?
Nad muidugi valetavad. CO2 heite 50% võrra vähendamise eesmärk on kokku lepitud ju siis, kui EKRE oli valitsuses. Nüüd rääkida, et meid pole selle juures olnud... No see on vale. EKRE ronib sellesse nišši, mida varem täitis Edgar. Nad võtavad Savisaarelt malli ja see kannab vilja. Keskerakonna valija on ju aastaid olnud protestivalija. Keskerakonna vene valija valib opositsiooni, sest näeb, et võimul olles ei ole Keskerakond ju tema heaks mägesid liigutanud.
Ida-Virumaa töökohtade vähenemine on tulevikus ju tõsine mure.
EKRE räägib tegelikult täpselt sama juttu nagu Taavi Aas, ainult Aas teeb seda intelligentsemalt ja mitte nii mustvalgelt nagu Martin Helme. Ega keegi ju homme midagi kinni ei pane. Ka valitsus ütleb seda. Vene valija puhul on muidugi kõneleja karisma erakordselt tähtis ja Helmel on see olemas.
EKRE reiting on tõusnud, Keskerakonna oma langenud. EKRE võtabki teie endise valijaskonna tasapisi üle?
EKRE on olnud ksenofoobne erakond ja üks nende sihtmärke oli ju kohalik venelane: Kremli vähkkasvaja ja prussakas jne. Nüüd siis on äkki nende hääli vaja. See tähendaks, et nad peaksid nende inimeste eest seisma hakkama. Aga kuidas? Kas tõesti? Kas vene valija lepib sellega, et neid ühendab viha ukrainlaste vastu? Või neegrite vastu?
Koalitsiooni kuuludes hoidis EKRE venelaste teemal suu kinni. Võib-olla kõik ei mäletagi enam neid parasiteerivaid tiblasid ja prussakaid, mis mõne poliitiku suust lendasid?
No ega see suu kinnihoidmine ei tulnud iseenesest. See oli ikka Keskerakond, kes nende suu kinni pani.
EKRE ei ole ka ainus, kes Ida-Virumaal oma nimekirjaga välja läheb, Eesti 200 hakkab ka teiega võistlema.
Eks erakonna liikmena tahaks muidugi näha, et igal pool kehtib 100% Keskerakonna võim. Samas usun, et mida rohkem erakondi esindab kogukonna huvisid, seda parem kogukonnale. Meie näiteks leidsime end olukorrast, et tulime valitsusse, aga meil ei olnud partnerit, kellega koos lahendada venelaste probleeme. Nii et ükskõik missugune vene valijat esindav erakond võib kaasa aidata sellele, et saame hakata lahendama näiteks mittekodanike probleeme.
Millal tuleb päev, kui hallipassimehi enam ei ole, kõigil on Eesti pass?
Ei tea. Minu isa suri 13. juulil halli passiga.
See on olnud Keskerakonna teema. Võiks ju öelda, et teie tegemata töö?
Ühest küljest jah. Teisest küljest, nüüd on koalitsioon Reformierakonnaga. Meie tublid juristid panid kokku ettepanekud, mida kõike võiks kodakondsuspoliitikas muuta. Tegemist ei olnud kodakondsuse lausjagamise ettepanekuga. Jutuks oli, et näiteks puuetega inimestele võiks kodakondsuse anda ilma eksamita. Mõistlikud ettepanekud olid. Hoidsin hinge kinni, et äkki saab midagi. Mitte midagi ei saanud. Null! Saatsin Kajale sõnumi: Kaja, mis see nüüd on? Ja sain vastuse: jah, tõepoolest, seekord leppisime kokku, et kodakondsuspoliitika aluseid me ei muuda. Aga teeks siis inimestele selgeks, mida te teete? Te lükkate pettunud vene valija EKRE embusse. Asi ei ole selles, et sellega kaotab Keskerakond. Sellega kaotab Eesti! Need inimesed aplodeerisid, kui Yana Toom valiti europarlamenti. Kas praegu tuleb Brüssel appi? No ei tule! Keegi ei tule. Brüssel ei aita, valitsus ei aita. Mida me tahame neist? Ja siis tullakse ja küsitakse, kelle oma on Krimm.
Keskerakond oli eelmises valitsuses ju peaministripartei, aga midagi ei muutunud.
Igal koalitsioonil on oma loogika. No ei olnud poliitilist konsensust. (Ohkab.) See on nii lühinägelik Eesti poliitikutest.
Nii et ei ole võimalikku koalitsiooni, milles saaksite venelaste huvisid kaitsta?
Ei olegi! Seda pole olemas. Kui oleks koalitsioon, mis koosneb Keskerakonnast, sotsidest ja Eesti 200-st, siis ehk oleks midagi tehtav. Kuigi see Eesti 200 on kah üks endiste isamaaliitlaste varjupaik.
Olete eesti keele ja kultuuriga sina peal ning teate hästi, et nii on Eestis parem elada. Miks pingutate ikka selle nimel, et siinsete venelaste eesti keele oskus ei paraneks?
(Pahaselt.) Kuulge, te ajate praegu segamini rohelise ja hapu. Ma õppisin vene koolis. Ma õppisin nõukogude ajal vene koolis. Mis mu eesti keelel viga on?
Kõik ei ole nii andekad kui teie.
Asi pole andekuses, asi on keeleõppes. Keeli õpitakse keeletundides. Haridusminister Liina Kersna ütles – ma lugesin ja ei uskunud oma silmi –, et riigikeelt ei saa selgeks keeletundides. No halloo! Mis keel see selline on, mida sa keeletunnis selgeks ei saa? Sunniviisiline assimileerimine on keelatud rahvusvahelise õigusega! Kui me ei anna inimestele õigust saada haridust emakeeles, siis on see assimileerimine, siin ei ole mingit küsimust. Saksa okupatsiooni ajal ei pandud vene koole kinni. Teise maailmasõja ajal olid Eestis vene koolid. Ja nüüd paneme kinni – no halloo!
Missugune peaks teie arvates olema pilt 30 aasta pärast?
Esialgu peaks maha istuma ja kaardistama võimalused. Ühtse kooli mõte on ju äge, aga selleks peavad olema erilised lastevanemad. Kui minu lapsed on ühes klassis Vilja Kiisleri lastega, siis on tore. Aga kui seal on ka Helir-Valdor Seedri lapsed? Seeder ju rääkis, et ega tema lapsed pole katsejänesed, nemad ei taha venelastega ühte klassi minna. Mina küll ei taha, et mu laps peaks käima koolis, kus teda näha ei taheta. Kui tead, et hakatakse kiusama, siis sa ei saada ju oma last sinna kooli!
Äkki Seedri lapsed ei arva nii nagu Seeder? Viimati nuhtlete Seedri patte tema laste kätte?
Kuulge, kas te tõesti ei loe neid arutelusid? Kerkis üles selline arvamusliider nagu Triin Teramäe. Tädi on vist peast segi. Kirjutab otsesõnu, et tulevad venelased ja rikuvad kõik ära. Kaheksa venelast klassis – ongi raske! Märt Sults pidi Kopli kunstikooli direktorina abiõpetajaid palkama, et hakkama saada. Minu meelest peab meil ka tulevikus olema eestikeelne kool, venekeelne kool ja kool, kus õpitakse koos. Kus õppida, see peab olema vaba valik. On amoraalne oodata, et vene kool ühel päeval iseenesest välja sureb.
Äsja oli ärev aeg, kui Venemaa koondas jälle vägesid Ukraina piirile ja kogu läänemaailm mõistatas, mida Putin tahab. Ehk oskate teie sellele küsimusele vastata?
Olgem ausad, me oleme külmas sõjas. Raputame rusikaid. Kord raputame meie, kord nemad.
Missuguseid järeldusi peaks Eesti valitsus tegema ebasõbralike riikide nimekirja kandmisest?
Ei oska öelda. Oleme hästi mugav väike vaenlane, suhteliselt ohutu. Kui kaarti vaadata, siis on see natuke naljakas. Võiksime olla konstruktiivsemad.
Milles see võiks seisneda?
Välispoliitikas peaks ikkagi olema enam-vähem järjekindel. Kaks või kolm kuud enne seda, kui Eesti osutus valituks ÜRO julgeolekunõukokku, käis meie president Moskvas ja kohtus Putiniga. Ma võin selle peale mürki võtta, et see teema oli seal jutuks. Võib-olla isegi ei küsitud otse toetust, ent igatahes see saadi. Mõni nädal tagasi helistas meie välisminister omal initsiatiivil Vene välisministrile Lavrovile. Ulatab n-ö sõbrakäe. Ja siis saadab ta välja diplomaadi!
Seda tehti tšehhide toetuseks, nagu ma aru saan.
Terve Euroopa Liit niimoodi ei reageerinud. Tšehhi president räägib, et see [jutt käib Tšehhi idaosa laskemoonalao 2014. aasta plahvatusest, mis väidetavasti olnud Vene sõjaväeluure kätetöö] pole ainus versioon, sama sõnumi saatis Tšehhi justiitsministeerium. Diplomaate võib välja saata, aga siis võiks olla järjekindel. Kui tahad dialoogi, siis jäta diplomaat välja saatmata. Seda enam et teised ju ei saada.
Mis järjekindlusest me räägime? Mäletatavasti tahtis eelmise valitsuse välisminister Venemaalt okupatsioonikahjusid sisse nõuda ja riigikogu esimees arvas, et Petserimaa võiks jälle meie omaks saada.
Härra Reinsalu ei jõudnud kunagi selleni, et niisugune oleks olnud Eesti valitsuse seisukoht. Kõik teadsid, et see on Reinsalu soolo. Esimehest ma parem üldse ei räägi, tema on täitsa nagu kosmosest.
Te olete alati kahvlis, kui jutt käib Kremli vägivallategudest. Olete viidanud, et Vene eriteenistuste Skripalide ja Navalnõi mürgitamine ei ole tõendatud. Sama argumenti kasutasite Tšehhi sündmuste puhul. Keegi ei algata ju Putini kohta uurimist, kuidas see tõendamine peaks käima?
Salisbury sündmused, jah... Kui need kaks „imelist” inimest [Anatoli Tšepiga (Ruslan Boširov) ja Aleksandr Miškin (Aleksandr Petrov)] poleks käinud Margarita Simonjanile [RT peatoimetaja] intervjuud andmas, võib-olla oleksin tänaseni uskunud, et midagi pole olnud. Kaht sellist tüüpi vaadates ikka mõtled...
Nii et te olete oma seisukohta Skripalide mürgitamise asjus muutnud?
Kõik muutub, jah. Seal võis midagi olla.
Selle taga oli Putin?
Kas Putin, seda ma ei tea. Arvestades sealsest bardakki, võiksin uskuda ka seda, et see oli eriteenistuste käestläinud operatsioon. Selle asja juures häirib mind ikkagi topeltstandard. Kui Venemaa teeb midagi, siis me ülereageerime. Kui teeb USA, siis on kõik okei. Kas keegi Iraani kindrali Soleimani tapmise pärast protestis? Ei! Mis seal ikka. Oli vaja, tapeti.
Mis puutub Navalnõisse, siis ei meeldi mulle tema poliitiline taust ja varasemad sõnavõtud, millest on välja kasvanud vene šovinism. Nüüd on ta sellest üle saanud, ta on kahtlemata poliitik nr 2 Venemaal.
Kas olete muutnud ka oma seisukohta Navalnõi mürgitamise kohta?
No ilmselt ikkagi mürgitati, jah. Ausalt öeldes on sellega raske vaielda.
Kuidas suhtuda neisse, kes kiitlevad sellega, et on sattunud Venemaa musta nimekirja?
See näitab inimese koordinaatide süsteemi. Mina näiteks helistasin Aleksei Semjonovile [Kremli-meelse inimõiguste teabekeskuse juht] ja õnnitlesin teda, sest ta sattus juba 16. korda kapo aastaraamatusse. Kui teda seal ei oleks, tähendaks see ju, et ta ei tee tööd.
Ilmar Tomuski kandmine sellesse nimekirja on muidugi naljakas. Kuidas saab panna ühele leheküljele eurovolinik Věra Jourová ja Eesti ametniku, olgugi et kiusliku ja vastiku? Kas meil said poliitikud otsa, keda sinna nimekirja panna? Aga vaevalt Tomusk selle pärast nutab, et ta lühiajal Ermitaaži ei pääse. Vene keelt ja kirjandust tunneb ta muidu hästi, ikkagi haritud inimene.
Eesti-Vene piirilepingu laualetoomine paistis nagu katse kõnetada siinset vene valijat. Oli seda vaja?
Kujutage ette, kui iga uus välisminister koputaks esimese asjana Kremli uksele ja ütleks: kuulge, teeme nüüd ära selle lepingu. See võiks olla traditsioon, mis kestab aastakümneid!
Ja millal me võiksime piirilepingu ratifitseerimiseni jõuda?
Ei tea. Ega Putin pole ka igavene. Aga kui ma Venemaale mõtlen, siis... Ega naabritele rahu tagavat alternatiivi ju ei ole. Kui miski praegu muutuma hakkaks, siis meie siin ennast vist kuigi turvaliselt ei tunneks. Kõik minu sõbrad Venemaal on Navalnõi toetajad ja käivad protestiaktsioonidel, aga kui küsida, mis on teie programm, siis selgub, et seda pole olemas. Nii võib esile tõusta mõni praegusest hullem tüüp.
Millal Keskerakond selle palju kõneldud lepingu Ühtse Venemaaga tühistab?
Valitsuse sammud on selle lepingu ju veega alla lasknud, pole enam vaja midagi tühistada.
Ametlikult see ju kehtib.
Eks ta kuskil vedeleb. Ei tea, pole kunagi jutuks olnud.
Te ise olete seda näinud?
Ei ole. Ma ei ole seda kunagi käes hoidnud. Kuskil mingi skannitud variant ripub.
Millal tuleb see päev, kui rada pronkssõduri juurde rohtub?
Ei mäleta, kes seda ütles, aga sõda peetakse kaks korda. Üks kord sõjatandril, teine kord mälus. Minu silmad seda ei näe, et sõda unustatakse.
Te lendate ju minema, sel aastal tõesti pronkssõduri juurde ei lähe?
Ma tulen muidugi tagasi ja käin ära.