"Eesti ühiskonnas valitseb ammu konsensus - venekeelne inimene on oma hädades ise süüdi. Ja alati - alati! - kõlab esimesena keeleargument. Hallid passid? Keeleeksam. Kodakondsuspoliitika leevendamine? Keeleeksam. Keeleinspektsioon? Keeleeksam," küsib eurosaadik Yana Toom oma arvamuses Eesti Päevalehes.
„Eriti suur abi on nendest poliitikutest, kes suudavad kõnetada venekeelset kogukonda.“ Need peaminister Kallase koroonakriisi kohta käivad sõnad kummitavad mind juba mitu päeva järjest. Esiteks, sisuliselt tunnistab peaminister, et tema ise eestivenelasi ei kõneta. Mis vastab vist ka tõele ja teatavasti algab probleemi lahendamine selle tunnistamisest.
Tunnistamisest üksi aga ei piisa - vaja on ka järgmisi samme ja esimesed neist oleksid ilmselt vene keele oskuse omandamine ja venekeelse meedianõuniku leidmine. Muidugi võib siinkohal alustada ka harjumuspärast hala, et ega me ole kohustatud teie keelt rääkima ja üleüldse on meil üks riigikeel ja nii edasi ja nii edasi. Ainult ei edasi see ei vii, ikka tagasi - sinna, kus kahe kogukonna vahel haigutab infolõhe.
Teisalt on see justkui minu poole pöördumine - hea Yana, mine nüüd ja tee venelastele selgeks, et piiranguid tuleb järgida ja et koroona on olemas. Ah jah, mõistagi seda ka, et Sputnikut ei tasu oodata, neil seal endilgi vaktsiiniga probleeme. Umbes nii.
Mitte teadlikkuses pole küsimus
Ei, see pole esimene kord, kui minu poole niisuguse palvega pöördutakse. Ma olen ka vastanud - siinsamas, EPLis -, et venelaste teadlikkus koroonast pole eestlaste omast sugugi väiksem. Halvem on aga sotsiaalmajanduslik olukord, mis ei luba teha kaugtööd ega võtta haiguslehte ja kus koroonaviiruse oht ei ole riskilistis number üks.
„Ma olen üks neist, kes jäi ilma tööst, seega, tähendab, ka sissetulekust. Meil ei ole pidupäevi ja seda mitte niisuguses mõttes, et küll on häda, restoranid suleti, vaid hoopis selles mõttes, et me ei tea, kuidas ja mille arvel lähitulevikus elada."
Need sõnad ütles minu büroo nõunikule tavaline eestivenelane, kui temalt piirangute kohta päriti. Et jah, olen teadlik küll, aga peamine mure on, kuidas jääda ellu majanduslikult, mitte meditsiiniliselt.
See artikkel ilmus 18. detsembril. Ju jäi see Kajal lugemata. Juhtub, mis seal ikka, ega peaministri koormuse juures lehtede sirvimiseks eriti aega olegi - loed kokkuvõtteid, mida referent ette valmistab, ja nii ongi OK. Ju siis ei tundunud see referendile oluline.
2. jaanuaril aga kirjutas samal teemal Kärt Anvelt. Tema artiklis pealkirjaga „Eksperdid räägivad: vaesus mõjutab koroonasse nakatumist" kinnitavad eksperdid sisuliselt minu sõnu.
„Tartu Ülikooli peremeditsiini ja rahvatervishoiu instituudi juhataja, peremeditsiini professori Ruth Kalda sõnul pole Toom midagi valesti öelnud - see, mida ta kirjeldab, on rahvatervise aspektist ammu teada."
4. märtsil ilmus samas EPLis Roman Starapopovi ja Anette Parksepa artikkel „Eesti venelastel on süsteemse ebavõrdsuse tõttu suurem koroonaoht", mis oli ajendatud Jevgeni Ossinovski (au ja kiitus selle eest, Jevgeni!) tellitud küsitlusest, kus muuhulgas tuli välja, et „kui eestlastest vastas 4%, et on koroonasse haigestunud, siis venelastest oli haigestunuid 8%." Ja põhjuseks pole see, et Ossinovski, Kõlvart või Toom nendega ei räägi. Põhjuseks on pealkirjas ära toodud ja artiklis statistika abil kirjeldatud süsteemne ebavõrdsus.
Ikka keel-keel-keel
Sümptomaatiline on selle juures, et niisuguse ebavõrdsuse põhjus on kõigile justkui teada - ebapiisav lõimumine ja vähene eesti keele oskus. Hea näide on siin president Kaljulaidi vastus vene Delfi küsimusele, kuidas ta hindab õiguskantsler Ülle Madise sõnu, et vene naine on Eesti ühiskonnas kõige haavatavam.
„Kui tema (Ülle Madise - Y. T.) nii väidab, järelikult on tal vastav statistika ja see pole pelgalt oletus. Sellisel juhul peab temaga nõustuma ja lisama, et siin on üks element, mis on selle naise enda kätes - see on eesti keele oskus." Siit edasi manitses president veel vene naisi, et jah, on asju, mida ei saa muuta, aga vaat keelesoskus on vaid tahte küsimus ja „kui me vaatame ühiskonna arengut, ega pole võimalik lühikese aja jooksul hakata teenima neli korda rohkem". Justkui tekiksid keele omandamise peale kusagil imeväel kõrgepalgalised töökohad neile, kes täna saavad „minimalkat". Ilmselt pole majandusloogika Kersti Kaljulaidi tugevaim külg.
Ega peagi olema, sest Eesti ühiskonnas valitseb ammu konsensus - venekeelne inimene on oma hädades ise süüdi. Ja alati - alati! - kõlab esimesena keeleargument. Hallid passid? Keeleeksam. Kodakondsuspoliitika leevendamine? Keeleeksam. Keeleinspektsioon? Keeleeksam.
Aga mitu juuti?
Ja muidugi see vene hariduse teema, justkui ajendatuna sellest, et vene koolide olemasolu „taastoodab segregatsiooni". Paralleelselt käib arutelu, mitut venekeelset last saab ühes klassis aktsepteerida, et eesti laste haridus ei kannataks ja vanemad tagajalgadele ei tõuseks.
Kujutage vaid ette, kui toimuks arutelu, mitu, ma ei tea, juuti tohib õppida ühes klassis. Kõlab hirmuäratavalt, kas pole? Aga venelaste puhul on selline debatt täiesti OK. Jaa, ma tean, milline vastuargument kohe tuleb - asi pole ju rahvuses, asi on keeles! Muidugi on. Aga täpselt nii, nagu eesti rahvusest lapse emakeeleks on eesti keel, on vene lapse emakeeleks vene keel. Seega arutelu keskmeks on soovitus: ärge olge venelased, siis on mure murtud.
Aga seni, kuni veel olete, vaat siin on teie poliitikud, kuulake neid.
Ma olen, jah, selline poliitik. Ja minu poliitiliseks agendaks on algusest peale olnud vene haridus, kodakondsus, keelepõhine diskrimineerimine. Kas ma olen kümne aastaga poliitikas saavutanud edu? No ei ole. Püüdnud olen küll, püüan ka edaspidi. Aga - veel - ei ole. Suures plaanis vähemalt mitte, väiksemad töövõidud siin ei loe. See tempo, millega Eesti poliitiline establishment on nõus vene kogukonna probleeme lahendama, on ikka täiesti naeruväärne.
Millal see farss lõpeb?
Aga nüüd, kui vesi on ahjus, palun väga - suhelge oma valijatega, tehke neile selgeks, mis on õige ja mis vale.
Kas see farss ühel päeval ka lõpeb? Kas vene keelt kõnelev eestlane saab kunagi lihtsalt olla, ilma selleta, et suur vend peaks talle loenguid ja manitseks, kuidas oma elu korraldada? Kas poliitikute ülesanne pole hoopis probleemide lahendamine, ühendamine, kuulamine, kaasamine? Selle asemel aga eitatakse pidevalt rahvuspõhise süsteemse ebavõrdsuse olemasolu ning veeretatakse vastutus käputäie klaaslaest läbi murdnud venelaste kaela - tehke nüüd midagi, meie teie valijat ei kõneta.
Muidugi ei kõneta. Selleks, et kõnetada, peab vastama ühiskonna ootustele. Kusjuures mitte privilegeeritud ühiskonna osa, vaid kõikide selle osade ehk terviku ootustele. Ja selleks peab omakorda kaasama - mitte näiliselt, vaid päriselt - ka selle kogukonna, mille puhul on teada, et sa nendeni ei jõua.
Ei jõua, sest nad on pettunud ja alandatud, ja sellest tuleb ausalt rääkida. Ka kriisi ajal, eriti aga pärast kriisi. Et järgmine kord ei peaks otsima, kes peaministri asemel võiks kõnetada kolmandikku elanikkonnast. Mis aga peamine - igal valijal, ka venekeelsel, peab olema usk, et ka tema kõnetab poliitikuid. Ja eriti valitsust.