Toetan Vene võimude vastaseid demonstrante, kelle vastu läheb peale kumminuiade käiku propaganda kullafond. Nagu, muide, juhtus ka Eesti pronksiöö aegu, kirjutab Eesti Päevalehes Euroopa Parlamendi liige Yana Toom.
Teisel veebruaril, päeval, mil paljudes Venemaa linnades toimusid protestiaktsioonid Navalnõi toetuseks, pidas mu nimekaim, kellega koos 30 aastat tagasi Tartus õppisime, sotsiaalvõrgustikus alljärgnevat kroonikat:
"02.02 kell 22.46. Maška on tapiautos. Mida teha?
UPD: Veeti Severnoje Tšertanovosse. Helistasin SAO-infosse. Vabu advokaate pole. Küsimus on endine: mida teha? Sõidan sinna. Soojad riided, vesi, toit.
Leiaks vaid advokaadi!
03.02 kell 02.14. Uudist on nii palju, et Maška jäeti Severnoje Tšertanovo osakonda ööbima. Hommikul on kohus. Ilmselgelt muutub kodanik pärast seda kõike lojaalsemaks. Arukas.
UPD: Tema telefon lülitati sisse, kuid ühendust ei saa. Ilmselt läbiotsimine.
03.02 kell 08.22. Sain ühenduse SAO-ga. Mašal on kohus kell 11.00. Advokaati ei leia. Help!! Tšertanovski kohus.
UPD: LEIDSIME ADVOKAADI, AITÄH! Tutvub toimikuga.
03.03 kell 12.30. Kinnipeetud veeti kohtu juurde, seal hoitakse bussides. Advokaadi leidsime, suhtleme. Aitäh, sõbrad, toetuse eest!
03.02 kell 13.00. Maša on seal sees. Kuulsin häält, nägin kätt läbi trellide. 34 inimest on seal sees, ruumi on poole autobussi jagu, istuda ei saa, seisavad kokkusurutult. Tualetti viiakse ükshaaval. Juhtumimenetlust pole seni algatatud. Advokaati juurde ei lasta.
03.02 kell 14.50. Advokaat lasti ligi. Kohtunik määrati.
Kinnipeetavad on kohtu juures tapimasinas, kütmata buss, seisavad kokkusurutult juba 3 tundi.
03.02 kell 16.47. Maša on endiselt tapiautos, seisab 30 inimese summas. Mõned on kohtust läbi käinud, määrati trahvid 10 kuni 20 tuhat. Ühele 19-aastasele tüdrukule (ema seisab siin kõrval) anti 7 ööpäeva, teda veetakse Ljublino arestimajja, see on ränk, ta nutab ohjeldamatult.
Meie advokaat ütleb, et kohtunikud on töösse uppumas, annaks Jumal, et ööseks ühele poole saavad. Ootame.
03.02 kell 18.56. Maška lasti välja. Trahv 10 tuhat. Aitäh kõigile, kes toetasid!"
20 tundi košmaari. Maška aga - siin ta on, fotol.
Pole vist midagi lisada. Sellised nad on, Venemaa võimu vaenlased, opositsiooni pooldajad.
Muide, sõna „Venemaa" tõmbaksin ma maha. Tänavale protestima tulnud noorus on alati ilus. Ja neil on alati õigus. Olgu või juba seepärast, et nad meenutavad meile, ettevaatlikele ja juba kõrvetada saanuile, et meil pole õigus.
Inimesi peksta ei tohi. Punkt
Minu arvamus Venemaa protestidest võib mõjuda ebamugavana ja ma eeldan, et see on ebapopulaarne, kuid mis teha. Ma pole ei Navalnõi ega Putini poolt - ma olen nende inimeste poolt, hkeda Venemaa linnade tänavail pekstakse. Mulle ei meeldi, kui võim peksab inimesi. Pole tähtis, millest täpselt jutt käib - olgu BLM protestidest USA-s, „kollastest vestidest" Prantsusmaal, „pronksiöödest" Eestis. Täna ei meeldi mulle täpselt seesama, mis ei meeldinud 2020., 2018. ja 2007. aastal.
Just seepärast mõjuvad mulle jahmatamapanevalt inimesed - eriti Eesti poliitikud - kes mõistavad hukka Putinit, kuid toetasid ja toetavad Ansipit selle eest, kui otsustavalt ta surus maha „aprillirahutused". Siin saab rääkida üksnes moraalsest õigusest - niisiis rääkigemgi sellest. Kas niisugustel inimestel on moraalset õigust kõnelda midagi protestide mahasurumisest Venemaal?
Ma väidan, et niisugust õigust neil pole.
Just nagu pole moraalset õigust Venemaa korrakaitsjate tegevust heaks kiita nendel, kelle lapsi 2007. aastal lohistati näoli mööda asfalti. On olemas niisugune mõiste nagu valikuline õiglus ja ka niisugune nagu valikuline moraal. Kusjuures mõlemad on kaugel nii moraalist kui ka õiglusest.
Valikuline mälu
Ja asi pole üksnes selles, kuidas toimisid toona, 2007. aasta aprillis, meie õiguskaitseorganid. Kuigi politsei tegutses täisprogrammiga ja silmapaistvalt. Tuletage meelde, kuidas läbipekstud ja kinnipeetud veeti Tallinna sadama D-terminali ja hoiti seal kogu öö. Tõsi, kui te pole sellest midagi kuulnud, siis tuleb teil internetist teabe leidmisega mõnevõrra vaeva näha - D-terminali ei meenutata isegi eestikeelse Vikipeedia artiklis „Pronksiööd". Kui te aga venekeelseid allikaid ei usu, vaadake ingliskeelset artiklit.
Kuid, ma kordan, asi pole üksnes selles, vaid selles, kuidas „pronksiöid" hiljem ajakirjanduses kujutati, kuidas mustati ja alandati kannatanuid. Eesti infoväljas kahandatakse 2007. aasta aprillisündmused vandalismiks. See on tõsi - just niisamuti, nagu ka videokaadrid, kus Venemaa meeleavaldajad, kes pooldavad Navalnõid, peksavad inimest, kes kannab Navalnõi vastast loosungit. Seda videot, mis tõestab, kui õudsed on need meeleavaldajad, kedratakse Venemaa infoväljas pidevalt.
Vale, silmakirjalikkus, propaganda? Üllatus-üllatus: Eestis toimus just seesama. Ja kellelgi pole siiamaani häbi.
Võtame või „välisagendid". Venemaa valitsusmeelne ajakirjandus kinnitab, et Navalnõi ja meeleavalduste taga on välismaised eriteenistused, nende poolt äraostetud provokaatorid, „koosseisulised propagandistid". Siin on tsitaat: „Päris selge, et neid tegelasi toetatakse piiri tagant mitte ainult moraalselt, vaid ka rahaliselt, erinevate instrumentide kaudu. Demonstratsioonid, provokatsioonid, piketid, ajakirjanike saatmine ja libauudiste produtseerimine, lavastatud intervjuud on see arsenal, millega püütakse meid diskrediteerida. Päris selge, et see ei ole kohalike juurtega."
Nii räägitakse praegu Venemaa televisioonis neist, kes tulevad meelt avaldama. Ainult et tsitaat pole sealt pärit. Need on 2007. aasta aprillis kaitseminister olnud Jaak Aaviksoo sõnad intervjuust Argo Ideonile (Delfi, 26.04.17). Ma muutsin üksnes tegusõnade mineviku olevikuks ning jätsin välja viited rühmitusele Öine Vahtkond ja Eestile.
Niisugused kokkusattumised ei tõesta mitte midagi - ei seda, et sekkumist polnud, ega seda, et see oli. Eriteenistuste sõja jätan ma eriteenistustele. Minu jaoks on oluline muu: kuidas esitatakse sündmust infotarbijatele. Niiviisi esitataksegi. Kui protestid võimule ei meeldi, siis öeldakse alati, et need „ei ole kohalike juurtega". See aga, kes meid ei usu, on kas kasulik idioot või koguni välisagent. Kuidas siis teisiti? Propagandaarsenal on alati üks ja see sama.
Kas võimul on alati õigus?
Aga, ütlete te, on ju rahvusvahelised õiguskaitseorganisatsioonid, mis on üheselt mõistetavalt võtnud seisukoha Venemaa meeleavalduste asjus. See on tõsi. Nad võtsid seisukoha ka „pronksiööde" suhtes. Näiteks ÜRO piinamisvastane komitee väljendas oma järeldustes ja soovitustes 19. veebruarist 2008. aastal muret seoses hoolikalt dokumenteeritud kaebustega, mille kohaselt õiguskaitseametnikud toimisid 2007. aasta aprillirahutuste ajal Tallinnas jõhkralt ja kasutasid liigset jõudu.
Üheks praeguste Venemaa meeleavalduste aluseks on Euroopa Inimõiguste Kohtu 2016. aasta otsus, mis sätestas, et Venemaa rikkus Aleksei Navalnõi õigust õiglasele kohtupidamisele. Kolm aastat varem aga tunnistas seesama kohus enam-vähem sedasama nelja Eesti elaniku suhtes, kes kannatasid „pronksiööde" politseioperatsioonide käigus. Inimõiguste kohtu pretensioon meile oli samuti seesama: mitte keegi Eestis ei soovinud algatada menetlust seoses nende kaebustega, mis tähendab, et meie prokuratuur ja kohtud praktiliselt keeldusid inimestele võimaldamast nende seaduslikku õigust juhtunu kohtulikule uurimisele.
Eesti maksis kõigile neljale kompensatsiooni - just niisamuti nagu Venemaa maksis omal ajal kompensatsiooni Navalnõile.
Kui te ei ole sellest kuulnud, siis küsige endalt: miks te ei ole sellest kuulnud? Ega ometi sellepärast, et ajakirjandus eelistas eirata ÜRO komitee ja Euroopa Inimõiguste Kohtu arvamust? Ja isegi kui uudised selle kohta ilmusid, siis kuidagi juhtus, et Eesti infoväljas pole neid kohane meenutada.
Ja enamus, nagu ma aru saan, on siiralt veendunud: meie võim toimis 2007. aastal õigesti.
Niisamuti usub ka enamus Venemaa elanikkonnast oma riigi võimuesindajaid. On teil veel pretensioone meie idanaabrile? Mille poolest on Eesti parem kui Venemaa?
Tungiv palve: varianti „kui Venemaa" mitte pakkuda.
Lõpetuseks ütlen
Niisiis, lõpetuseks ütlen - see kõik pole kirjutatud eesmärgil eestlastele saja esimest korda pronksiöid nina alla hõõruda. Ma usun, peamine küsimus, mille igaüks meist peab täna endale esitama, on järgmine: mida oleme teinud selle heaks, et me poleks enam kunagi otsekui peegelpilt sellest, mida praegu kogu maailmaga hukka mõistame. Kuidas, millal ja kelle juures õpime konflikte tsiviliseeritult ja lugupidavalt lahendama. Kuidas, millal ja kelle silmis - peale meie endi - saame moraalse õiguse teiste üle kohut mõista.
Ma soovin väga-väga seda näha.