Europarlamendis mittekättesaadavuse raporti variraportöör Yana Toom tunnistab, et tegi ise viimati kellast kellani tööd aastal 1986 ja helistab ka ise aeg-ajalt alluvatele pool kaksteist öösel, kirjutab ajaleht Postimees.
Kogu mittekättesaadav olemise seaduste ideestik tuleneb Prantsusmaalt. Kuivõrd paistavad teised Euroopa riigid olevat valmis nende eeskuju järgima?
Ma ei ole nõus, et see pärineb Prantsusmaalt, ka kehtivas töö- ja vaba aja direktiivis on selgelt sätestatud õigus mitte olla kättesaadav. Iseasi, kui aktiivselt ja kas üldse liikmesriigid seda tagavad. Või siis töötajad kasutavad.
Ja siin on miljon tegurit: olukord tööturul (kas peabki töötama 24/7, sest teist tööotsa pole saada), töökultuur (see vana vastasseis «elada, et töötada, või töötada, et elada»), inimeste digioskused ja ka digitaalsete lahenduste olemasolu.
Lihtne näide: seal, kus pole digiallkirju, pole põhimõtteliselt võimalik viia tööd kaugrežiimi sellises mahus, nagu me seda Eestis teeme. Ja ka kaugtöö ise on sellisel puhul palju keerulisem ja aeganõudvam – selle asemel et kinnitada oma otsus PIN-koodiga, sa prindid, täidad käsitsi, skannid ja meilid vajalikud paberid.
Teeme seda lockdown’is Belgias iga päev ja ongi tunne, et vanad head 1990ndad on tagasi. Ainult piipari asemel on mobiil.
Ehk mida ma tahan öelda: kaugtöö valdkonnas pole mõtet järgida kellegi eeskuju, kui oled ise rajaleidja. Ja Eesti kahtlemata on.
Mis puudutab aga töötajate kaitset, on siin eeskujuks riigid, kus enamik töötajaid on kaetud kollektiivläbirääkimistega, kus on tugevad ametiühingud ja reaalne streigiõigus. Aga probleem on selles, et tihti käivad käsikäes umbusk digilahenduste suhtes ja aktiivne töötajate kaitse.
Usun, et lahendus on kuldne kesktee, kus anname inimestele võimaluse teha kaugtööd, aga nii, et saaks täidetud töö- ja puhkeaja direktiiv (8 tundi päevas, 40 tundi nädalas, 11 tundi segamata puhkuseaga pluss 24 tundi järjest nädalavahetusel).
Ja kus me mõõdame mõistlikult kaugtööle kulutatud aega ja kompenseerime vastavalt. Võib-olla mitte rahaliselt, vaid näiteks vabade päevadega.
Mis puudutab Prantsusmaa näidet, siis pole see järgitav puhttehniliselt: Eestis on kollektiivläbirääkimistega kaetud alla 20 protsendi töötajaid, Prantsusmaa aga nõuab kaugtöö puhul just kollektiivläbirääkimisi.
Nii et peaksime maanduma kuskil seal, et kaugtöö tingimused ja selle kompenseerimine on sätestatud töölepingutes ja seaduses. Ja mis peamine: tuleb tugevdada ametiühingute rolli ja suurendada kollektiivläbirääkimistega kaetud töötajate arvu. Ning võimalikult ruttu töötada välja uus tööeetika nõnda, et iga tööandja annaks endale aru: «Minu telefonikõne sellel ajal rikub inimese õigust pereelule.»
Kui palju on ELil jõudu panna liikmesriike võtma vastu seadusi, mis tõesti sunniksid tööandjaid/ülemusi inimesi nende vabal ajal mitte tülitama?
Nagu öeldud, see seadus juba on olemas: töö- ja puhkeaja direktiiv. Kuid see ei arvesta piisaval määral kaugtöö omapära ja osakaaluga.
Meie algatuse mõte on direktiivi võimendada, võttes arvesse tehnilisi arenguid ja ka levinud arusaama, et kui inimene juba on tehniliselt saadaval, miks mitte jagada talle käske siis, kui see mulle meelde tuleb, mitte siis, kui seda tegelikult peaks tegema – tööajal.
Kui suur osa probleemist on tingitud moodsatest kommunikatsioonitehnoloogiatest? Kui palju kasvas probleem koroonakriisiga?
Ei ütle sada protsenti, aga vast 90. Tehnoloogiata pole tänapäeva kaugtöö ju tehtav. Ja inimesi, kes kaugtööd tegid, oli 2019. aastal ELis 5,4 protsenti. Tõsi, see arv püsis viie protsendi tasemel kümme aastat.
See-eest on nende arv, kes teevad kaugtööd aeg-ajalt, aastatel 2009–2019 tõusnud kuuelt protsendilt üheksale. Tipus olid siin Holland ja Soome 14,1 protsendiga. Küprosel oli sama protsent see-eest 1,4.
Eurofondi andmeil asus pandeemia ajal kaugtööle aga 37 protsenti eurooplastest. Ehk kasv on suurem kui seitse korda.
Milline paistab selles küsimuses Eesti seis?
Seal, kus inimestel on hea internetiühendus ja digioskused, on olukord palju parem. Kogemus loeb. Pandeemia ajal asus kaugtööle umbes 37 protsenti Eesti töötajatest. Võrdluseks – Soomes 60 ja Rumeenias alla 20 protsendi. Aga mõistagi tuleb neid arve vaadata ka kehtestatud piirangute valguses, riigid reageerisid ju erinevalt.
Kui vaatate oma senisele tööelule ja karjäärile, siis kui palju on teie enda ülemused läinud põhimõtte vastu, et inimest ei tohi tema vabal ajal tööasjadega tülitada, ning kui palju olete ise ülemusena seda printsiipi rikkunud?
Viimati töötasin 40 tundi nädalas Tallinna juveelitehases aastal 1986, kusjuures tööpäev lõppes meil 16.13 – võeti arvesse ka laupäevakuid, mida me selle 13 minuti eest ei pidanud tegema.
Taasiseseisvunud Eestis olen tööalaselt kasvanud sellises keskkonnas, kus ületunnid olid norm, mis pole ka ime – ajakirjanduses oleks kuidagi imelik lõpetada kell viis. Sama on poliitikas, nii et minu jaoks on see OK.
Kuid annan endale aru, et igaühele see ei sobi ega peagi sobima.
Ülemusena olen samasugune: mulle on tähtis, et silm põleb ja tööpäev lõppeb siis, kui töö on tehtud, mitte siis, kui kell kukub. Kuid vastutasuks kolleegidele on see, et keegi pole naelutatud kontorilaua taha ja ka vabu päevi saab alati juurde.
Samas iga inimene seab ka ise oma piirid: mul on assistente, kellele on OK helistada kell pool 12 öösel, küsida nõu ja jääda paariks tunniks vaidlema, ja on ka sellised, kelle puhul saan aru, et ainus õigustus selliseks kõneks oleks marslaste tulek.
Aga jah, kui sul on kuus inimest tööl ja mõistus peas, saabki neid asju nii lahendada. Suures firmas, kus on sadu inimesi, hariduses, kus pedagoogid avastasid end täiesti uues olukorras, on asi palju keerulisem. Me vajame seda regulatsiooni ja arusaama, et kaugtöö pole sugugi vähem töö kui see n-ö lähitöö, mille eest saame palka.