„Arvan, et Lukašenko võim kehtib kõige rohkem kuus kuud. Uus figuur, kes tuleb asemele, peab olema ka mingi kompromissi figuur, mis sobib nii Venemaale, kui Läänele. See stsenaarium pole paha, sest vägivald tuleb lõpetada,“ ütles Euroopa Parlamendi liige Yana Toom 14. septembril Vikerraadio saates „Välistund“, kus arutati olukorda Valgevenes.
„Euroopa Liit mingis mõttes istub ja vaatab pealt, aga see suhtumine on selgelt hukkamõistev Lukašenkole ja tema režiimile. See, et sanktsioonid tulevad, on aja küsimus. Tõsi küll, pehmemad, kui ootavad näiteks Balti riikide poliitikud. Aga ega Lääne sanktsioonid meile sõpru Venemaa elanike seas ei lisanud, venelaste identiteet suures osas muutus Lääne vastaseks. Kui nad isegi ei ole rahul, miks nad peaksid meie poole vaatama ja mõtlema – ehk teeksime, nagu seal?” arutles Toom.
Ta ei usu, et Venemaa ja Lääne vahel käib seoses Valgevenega „mingi madistamine“: „Tegelikult ei käi. Ma usun, et Euroopa Liit ja Venemaa hästi ettevaatlikult üritavad saavutada mingisuguse balansi Valgevene suhtes.“
Toom lisas: „Suhtumine Lukašenkosse tunduvalt halvenes juba peale valimisi ja halveneb iga päevaga, sest see vägivald kutsub esile kurja rahulolematuse. Miks Lukašenko ei kehtesta sõjaolukorda? Ta ei saaks sellega lihtsalt hakkama.
Valgevenelased sekkumist ei oota, pigem ei taha. Nad on olnud 30 aastat n-ö kahe suure vahel ja Lukašenko pidevalt balanseeris Lääne ja Venemaa vahel. Kui tahta olukorda lahendada, siis peab endale aru andma, et selle kriisi lahendamise võtmed asuvad Moskvas. Ja see ei tähenda sugugi mingit sõjalist sekkumist või Ukraina stsenaariumi. Need protestid on täiesti välismõjuvabad. Pole olnud ei Venemaa vastaseid,ei NATO või Eurooopa Liidu poolseid loosungeid. See, mis toimub praegu Valgevenes, on enneolematu, räägitakse, et sellist vägivalda pole nähtud Stalini aegadest. Nii et kasutan võimalust ja poliitkuna avaldan igasugust toetust Valgevene rahvale. Aga see ei tähenda, et peaksime sinna ronima nagu elevant portselani poodi. Me peame vaatama ja läbirääkima. Väga palju sõltub sellest, millega lõpeb Lukašenko ja Putini kohtumine.
Esimene, mida Lukašenko küsib Venemaalt, on raha. Selle raha eest esimene, mida ta pakub, on Belaruskali - sellisele ettevõtele nagu Uralkali. Teine asi, mida ta võib pakkuda, on MAZ-i ja KAMAZ-i ühinemine. Lepitakse kokku, et struktureeritakse Valgevene välisvõlg, sest pool sellest on Venemaa kätes. Mis on selle hinnaks? Ilmselt väga tugevad isiklikud julgeoleku garantiid. Peamine intriig selles kohtumises on - kui legitiimne Lukašenko Putini silmis üldse on.“
Sellist protesti, nagu Valgevenes, Venemaal ei tule, on Toom kindel: „Neid riike ei saa võrrelda, sest neil on maailmas väga erinev kaal – ka välispoliitiline ja majanduslik. Majanduslik olukord Venemaal pole kiita, aga Valgevene omaga ta pole ikkagi võrreldav. Milline mõju on Lukašenkol suhetes Hiinaga, USA-ga, gaasitoru osas? See on olematu. Aga Putinil seda kõike on.”