Euroopa Parlamendi saadik Yana Toom (Keskerakond) ütles ERR-ile, et Eesti kiirustas otsusega mitte tunnustada hiljutisi Valgevene presidendivalimisi ja Aleksandr Lukašenkot Valgevene presidendina.
Toomi hinnangul jääb Lukašenko võimule tänu jõustruktuuridele, kes hakkavad talle igal sammul meelde tuletama, kellele ta peab tänulik olema.
Riigikogu koguneb teisipäeva pärastlõunal erakorralisele istungile, kui te oleksite ikka veel riigikogu liige, kas hääletakse avalduse poolt mis ei tunnista ei valimisi, sest need polnud vabad, ausad ega demokraatlikud?
Ma pole seda teksti lugenud, aga see mis toimub Valgevenes, väärib taunimist, kindlasti hääletaksin poolt.
Kas Eesti kiirustas, kui teatas ametlikult, et ei tunnusta valimistulemusi ja president Lukašenko valimist presidendiks? Valgevenes pole möödunud viimastel aastakümnetel ühtegi valimiskampaaniat, kus politsei pole kumminuiadega opositsiooniliikmeid tümitanud, ometigi on Eesti suursaadik Valgevene presidendile oma volikirjad esitanud.
Sellist vägivallalainet, nagu seal on praegu, pole Valgevenes kunagi olnud. Sellised proteste pole ka kunagi olnud. Aga Eesti valitsus kiirustas ja kahjuks tuleb varsti oma sõnu süüa. Seal ju vastaskandidaati ei ole, isegi Svjatlana Tsihhanovskaja teatas, et enam ei kandideeriks. Lukašenko jääb püsima ja see režiim muutub veel hullemaks.
Kellena te iseloomustaksite Valgevene liidrit Aleksander Lukašenkot? On ta palavalt armastatud rahvajuht, president või diktaator?
Ta on kõik need faasid oma arengus läbi elanud. Esimene asi, mis mul pähe tuleb temast mõeldes, et ta on tubli kolhoosiesimees, kes teab, kuidas asjad peavad olema. Suur osa Valgevene rahvast sellega aastaid leppis, olgugi, et riigi majandus stagneerus. Paljud Eesti inimesed, kes on Valgevenes käinud, kiidavad sealset olukorda, sest ettevõtted töötavad ja kõik on korras. Kunagi aga ei räägita sellest, et see toodang pole konkurentsivõimeline, ainus riik maailmas, mis Belarusi traktoreid ostab, on ju Venemaa. See oli näiline idüll, kuid järgmine faas on diktaatorlik. Lukašenko püsib võimul tänu jõustruktuuridele, kes hakkavad talle igal sammul meelde tuletama, kellele ta peab tänulik olema.
Eestis on kuidagi idealiseeritud pilt Valgevenest. Osa inimesi usub et tegemist on maapealse paradiisiga, kus pole maffiat, varastamise eest pannakse riigiametnikud vangi, toit ja ravimid on odavad, tööpuudus olematu. Paljud aga arvavad, et Valgevenes toimub rahvarevolutsioon, mis varem või hiljem tähendab ka Läänemaailmaga liitumist. Tõde on ilmselt kusagil vahepeal?
Ma ei nõustu ei esimese, ega teise lähenemisega. Esimese lähenemise pooldajad, ärge ajage segamini turismi ja reaalset elu! See, et Eestist tulnud inimene võib turistina elada Valgevenes kui kuninga kass, vastab tõele. Kohalikud ei saa aga endale seda lubada. Teiseks, me oleme elanud juba nii kaua vabas ja iseseisvas riigis, et me ei hinda enam vabadust. Kõik võib olla odav ja tore, aga vabadust ei ole. Sellele tasub mõelda.
Samas mingit Maidani Valgevenes ei tule. Valgevene rahvuslus on hoopis teistsugune, kui Eesti, Ukraina või Vene rahvuslus. Valgevene rahvuslus on kujunenud ajalooliselt nii, et neil pole vaja ennast kellelegi vastandada. Ei Venemaale, Poolale ega Ukrainale. See on väga rahumeelne ja intelligentne rahvuslus. Me pole näiteks näinud kusagil Euroopa Liidu lippe protestijate kätes. Lisaks puuduvad Valgevenes oligarhid. Nad puuduvad seetõttu, et kõik suruti maha. Lukašenko püsis aastaid võimul tänu suurepärasele laveerimisoskusele. Kui Venemaa ütles, et tõstame gaasi hinda, siis naeratas ta Läänele. Kui Lääs rääkis demokraatiast, siis naeratas ta Putinile. Lisaks asub riik strateegiliselt üliolulises kohas.
Mis saab edasi. Kas rahumeelne lahendus on üldse veel võimalik?
Ma tulen tagasi küsimuse juurde, et kas Eesti kiirustas Lukašenko mittetunnustamisega. Ma olen mõelnud meie välispoliitika kujundamise peale. Näiteks esitasime soovi arutada Valgevene küsimust ÜRO julgeolekunõukogus ette teades, et see kukub läbi, sest Venemaa on nõukogu alaline liige.
Enne oleks pidanud seda venelastega arutama. See oli lihtsalt poliitiline demonstratsioon. Nüüd oleme olukorras, kus osa riike tunnustab Lukašenkot ja osa mitte.
Kardan, et Lukašenko ei suuda hoiduda soovist oma rahvale kätte maksta. Need inimesed, kelle abil ta püsib võimul, neile vägivald meeldib. Vägivald läheb iga päevaga hullemaks. Ma arvan, et protestijatel ja nende pereliikmetel läheb halvasti. Ilmselt Lääne sanktsioonid väga karmid ei tule, sest riigi geograafiline asupaik jääb ju endiseks ja lisaks lükatakse teda liiga karmilt käitudes rohkem Putini mõjualasse.
Täpselt samamoodi mõtleb ka Putin, kui ta hakkab liiga agressiivselt sekkuma ja kamandama, siis Lukašenkol on jälle, kuhu minna.
Venemaa on olnud avalikult tagasihoidlik, kuid kindlasti kardinate taga käib aktiivne töö, et valmistada ette režiimivahetus ja tuua võimule inimesed, kes on selgelt Venemaale lojaalsed ja suure tõenäosusega ka lojaalsemad kui Lukašenko, kes tahtis olla peremees oma majas.
Selline Venemaa käitumine tunduks loogiline. Kahjuks pole ma saanud ise kohale minna Valgevenesse. Tahtsin väga minna ja kohtuda seal ka ametliku poole esindajatega, kes aga kohtumistest hoiduvad. Kuid kui ma vaatan telepilti, siis nendele rahvamassidele pole võimalik säärast stsenaariumit maha müüa. Kuigi protestijatele makstakse kätte, siis alla nad ei anna. Seal kujuneb uus identiteet ja narratiiv, mis sarnaneb Valgevene partisanide narratiivile. Protestijad on nagu vesi, kes on kõikjal pidevalt olemas ja riigivõimu segamas. Ja riigi Venemaale üleandmist nad alla ei neela.
Kui seal tekib täielik kaos, siis kas Eesti peab olema valmis tuhandete Valgevene põgenike vastuvõtmiseks?
Põgenikke palju ei tule. Valgevene on riik, kus ühe elaniku kohta on välja antud kõige rohkem Schengeni viisasid endise Nõukogude Liidu aladel. See, et inimesed jooksevad riigist ära, see on fakt. Aga nad ei ole klassikalised sõjapõgenikud. Nad tulevad ja teevad tööd. Mõni võib-olla küsib ka varjupaika. Poola on juba praegu valgevenelasi täis. Inimeste lahkumine pole ohtlik ei Euroopale ega Eestile, vaid Valgevenele endale.