Postimehes avaldatud ülevaates vastab eurosaadik Yana Toom küsimusele "mida arvavad Eesti eurosaadikud Merkeli tänasest kõnest?"
Pean tunnistama, et kuigi Merkeli kõne oli ambitsioonikas, ootaksin rohkem konkreetsust, ja seda just sotsiaalvaldkonnas. Samas annan aru, et ta esines mitte tavapärases Saksamaa liidri rollis, vaid eesistuja riigi esindajana, mis saab teatud piirid.
Kuigi tegelikult kõne oli märgiline. Esiteks, Merkel lubas teha kõik endast oleneva, et veel enne suve puhkust langetada lõplikud otsused seoses Saksamaa-Prantsusmaa pakutud päästeplaaniga, mida lähiajal hakatakse arutama ülemkogus. Teiseks, tõi välja sotsiaalse dimensiooni, rõhutades, et see pole vähemtähtsam, kui majanduslik. Kolmandaks, ta toonitas vajadust respekteerida inimõigusi ja järgida õigusriigi põhimõtteid - kas see oli just kivi Poola ja Ungari kapsaaeda, näitab elu, aga vist ikka oli.
Mis puudutab välispoliitikat, Eesti auditooriumile oleks vast huvitav lugeda näiteks lõiku: "Paljud Euroopa Liidu liikmesriigid on kaasatud transatlantilisse partnerlusse, kuid me peame rohkem lootma iseendale. Me peame olema võimelised ise otsustama Euroopa tuleviku üle selles kiiresti muutuvas maailmas, me peame otsustama, kas me võtame Euroopat tõsiselt, kas me soovime kaitsta meie vabadust ja identiteeti." Ehk teisisõnu - Euroopa ei ole enam Ameerika usku, kuigi mõned liikmesriigid veel on.