Pole saladus, et Eestis on rassism. Imestama paneb, et ei nähta konteksti, kirjutab eurosaadik Yana Toom Eesti Päevalehes.
Endise ajakirjanikuna tean - kui puutud kokku konfliktiga, pead ära kuulama mõlemad pooled ja alles siis kujundama seisukohta. Poliitikuna aga tean ma seda, kui sügavale võivad ulatuda konflikti juured. Ja selleks, et jõuda juurteni, peab mõistma konteksti. Millega me tihtilugu feilime.
Viimaste päevade näide - USA politseinikud laskuvad põlvele mustanahaliste protestijate ees. Nii mõnigi näeb selles alandust - need surutakse põlvili! Kuid tegelikult on sellel žestil oma ajalugu: mõned aastad tagasi Ameerika jalgpallur Colin Kaepernick mitte ei tõusnud USA hümni ajal püsti, vaid laskus põlvele. "Ma ei kavatse näidata üles uhkust selle riigi lipu eest, kus mustanahalisi ja erinevatest rassidest inimesi surutakse maha ja tapetakse tänavatel." Teda toetasid teised jalgpallurid: "Parem laskuda põlvele, kui tõsta käed üles ja saada kuul pähe".
Põlvitada või põlvega tappa
Tänane dilemma näeb välja teistmoodi - laskuda põlvele ohvrite mälestuseks või suruda põlv vastu kaela ja tappa. Politseinikud näitavad, mis on nende valik. Ja alandusega pole siin mingit pistmist.
Teine näide - sloogan "Black Lives Matter" ("Mustanahaliste elud loevad"). Me siin pahandame, lugedes, et kedagi vallandati postituse eest "All lives matter" ("Kõik elud loevad"). Mustanahalised rassistid diskrimineerivad valgeid! Igaühe elu loeb, kas pole nii?
Mis on sellel pildil valesti? See, et "Kõik elud loevad" on valgete rassistide vastus slooganile "Mustanahaliste elud loevad". Loe - valget rassismi pole olemas, kõik on korras. Nii need sõnad hakkasid markeerima Ameerika ühiskonnas rassismi. Seda, et sõnaraamatus omavad sõnad ühte tähendust, aga päriselus tähendavad hoopis midagi muud, juhtub, ja sugugi mitte harva. Kes ei usu, proovigu tulla Saksamaa tänavale plakatiga "Töö teeb vabaks" - "Arbeit macht frei".
Mitte et mind väga üllataks osa kaasmaalaste reaktsioon Ameerika sündmustele. See, et Eestis on rassism, pole mingi saladus. Imestama paneb see, et ei nähta - või ei taheta näha - konteksti.
Mõelge end mustanahalise rolli
Teeks sellise mõttelise eksperimendi. Kuidas te ennast tunneksite, kui teie vanaisa oleks sündinud orjana? Kui te isegi ei teaks, kust olete pärit, sest orjadel oli keelatud oma emakeeles rääkida? Kui teie vanemad oleksid enda nahal kogenud, mis on segregatsioon - neil oli keelatud istuda busside eesistmetel, käia valgetega samas koolis ja nii edasi?
Kui selle eest, et inimesel on teine nahavärvus, lintšiti viimast korda kõigest 40 aastat tagasi, 1981.aastal? Kui alles aastal 1972, kui USA juba pasundas üle maailma inimõigustest ja demokraatiast, olid võimud sunnitud lõpetama Tuskegee ülikoolis eksperimendi, mille käigus sealsed arstid 40 (!) aasta jooksul teesklesid, et ravivad mustanahalisi süfiliitikuid, tegelikult aga pakkudes neile platseebot ja vaadates pealt, kuidas inimesed elusalt mädanevad?
Kui aastal 2020 mustanahalise tapnud valge politseiniku suhtes algatatakse kriminaalasi alles peale seda, kui üle terve riigi protesti laine süütab autosid ja maju? Kuidas oleks elada ühiskonnas, mis kiitleb inimõiguste kaitsmisega, tegelikult olles üles ehitatud vihale ja valedele?
Oma roll on siin muidugi ka epideemial, mis jättis tööta ja adekvaatse meditsiinilise abita palju rohkem mustanahalisi, kui valgeid. Kuid probleemi juured on märksa sügavamal. Rassism Ameerikas pole surnud - ta on elus ja tunneb end suurepäraselt.
Venelanna valge privileeg
Minu sõbranna, Piiterist pärit venelanna, elab Ameerikas ligi 30 aastat. Täna tegi ta facebookis südantlõhestava postituse, mille ma toon täies mahus.
"Mitu aastat tagasi, kui mu kolm poega olid vastikud teismelised ja mu elu oli seetõttu täielik haos (või tundus mulle sellisena), aeg-ajalt mõtlesin, et politsei on liiga karm, kui puutub kokku teismeliste poistega. Mul oli tunne, et nad mõistetakse hukka veel enne seda, kui poisid lahkuvad hommikul kodust ja saavad hakkama mingi jamaga.
Aga üks päev me rääkisime sellest, kuidas järjekordne auto läks katki keset tänavat (ja seda juhtus meie laste autodega kogu aeg, kuna need olid parajad romud), ning mu poeg ütles mulle midagi, mis saadab mind aastaid. "Tead, ems, kui eile mu auto seiskus keset tänavat, tuli mu juurde politseiohvitser ja küsis, kas ma helistasin vanematele. Ja lubas oodata abi koos minuga. Aga kui sama asi juhtus A. autoga (A. on mu poiste sõber, mustanahaline, üks väheseid, kelle pere elab meie valges ja justkui rikkas linnaosas), politseinik peatus ja ütles - kuule, poiss, sul on veerand tundi, et kobida siit minema koos oma romuga, ja kui ma tagasi tulen, on su enda huvides olla võimalikult kaugel. Ems, kas see pole crazy?" Olin sõnatu siis ja olen ka praegu.
Need viimased päevad tõid päevavalgele palju head ja palju koledat inimestes minu ümber.
Aga on üks asi, millest ei saa mööda vaadata, seda kuulen ma mu vene sõpradelt ja tuttavatelt ikka ja jälle: "Meil pole millegi eest vabandada ja pole midagi kahetseda, me ei pidanud orjasid, me ei lõika kasu rassilisest diskrimineerimisest". Lõikame küll. Kusjuures me nautisime valgeks olemise privileegi ilma selleta, et üldse mõeldagi selle peale. Me tulime siia oma kehva inglise keelega ja tundsime ennast hüljatuna, teadmata, kuhu pöörduda abi saamiseks. Aga meie nahavärv oli meie tugev liitlane. Meie nunnud lapsed olid kutsutud külla rikaste klassivendade pidudele (yep, nad on vaesetest immigrantide peredest, aga nii-ii armsad, onju), neid ei jälginud valvsa pilguga poodide turvamehed, neid koheldi sõbralikult ja ausalt isegi siis, kui nad mingi koerusega vahele jäid. Ja seda loetelu võib jätkata. Nii et ei tasu ennast petta - me sõitsime sellel lainel oma laste heaolu nimel ja meil on mida häbeneda."
Mul pole siia midagi lisada.
Ah jaa, see pealkiri. Yep, see on vihje. Ja üldsegi mitte pronksiööle. See on vihje sellele, et iga kord, kui kehtestame ennast teiste arvelt, kui piirame teiste õigusi, kui teeskleme, et "All lives matter", me külvame tuult. Ja mulle tundub, et Ameerika ühiskond saab sellest aru. Juba saab.