“Põnevam osa väitlusest kasude ja kahjude üle seisnes numbrite võrdluses. Kas ja kui palju Eesti Euroopa Liidu taaskäivitamisfondist kasu saab? Puhtas matemaatikas võidab Toom –väitluses esitatud info kohaselt saab Eesti fondist rohkem tulu, kui sinna sisse maksab,“ kirjutas Eesti Väitlusseltsi tegevjuht Kristin Parts oma kommentaaris Euroopa Parlamendi saadikute Yana Toomi (Keskerakond) ja Jaak Madisoni (EKRE) Postimehe poolt korraldatud väitlusele „Kas von der Leyeni plaan on Eesti suhtes õiglane?“.
Euroopa Komisjoni president Ursula von der Leyen tegi eelmisel nädalal ettepaneku 750 miljardi euro suuruse koroonajärgse Euroopa Liidu taaskäivitamisfondi loomiseks laenu abil. Kas EL vajab makse CO₂-le, plastile ja internetihiidudele? Kas plaan on Eesti põhiseadusega kooskõlas või vajaks rahvahääletust?
“Praegu tundub küll, et fond on Eesti suhtes õiglane,” ütles Yana Toom. “Detaile me veel ei tea, aga esmased arvud on selgelt meie kasuks. See, kuidas läheb eurol ja euroalal, on meie riigi julgeoleku küsimus. Me oleme sügavas kriisis, õigemini praegu oleme sellesse alles sisenemas. Euroopa Keskpanga prognoosi kohaselt saab majanduslangus olema 7–10 protsenti eurotsooni SKTst. Meil on tarneahelad ja ühisturg, mis tähendab, et ükski riik kriisist omapäi jagu ei saa.
ELi krediidireiting on AAA, Eesti oma AA, mis tähendab, et ELile on laen odavam kui Eestile. Fond on ambitsioonikas plaan, aga kui vaatame majandusjõu ümberjagamist maailmas, kust võitjatena väljuvad suure tõenäosusega Hiina ja USA, siis on ELil viimane aeg tegutseda kiiresti ja solidaarselt, et mitte kõigist teistest maha jääda.”
“2012. aasta juulis menetles riigikohus Eesti Euroopa stabiilsusmehhanismiga liitumise kaasust. Otsuses oli väga selgelt öeldud: kui EL läheb liiga kaugele integreerumise, tsentraliseerumise ja föderaliseerumisega, siis tekitab see paratamatult vajaduse uuendada mandaati kõige kõrgemalt võimukandjalt ehk rahvalt,” märkis Jaak Madison.
“Sinu väide riigikohtu üldkogu lahendi kohta ei vasta tõele – tsiteerin: «Üldkogu leiab, et euroala majanduslik ja finantsiline jätkusuutlikkus kuulub alates Eesti kuulumisest euroala riikide sekka Eesti põhiseaduslike väärtuste hulka.» See riive, mida kohtus arutati, on üldkogu seisukohtade järgi õigustatud, kuna kaitsebki antud põhiseaduslikku väärtust. Ei vasta tõele, et on olemas lahend, mis räägib referendumist. Enamgi veel, praegu me ei räägi uue institutsiooni loomisest, nagu seda oli stabiilsusmehhanism, vaid ühisvõlast,” vastas Toom.
“Uutest maksudest: esimese variandi kohaselt on tõepoolest välja pakutud uued maksud, teise variandi kohaselt aga riikide panuse suurendamine ELi eelarves. Eestlaste arvelt me itaallasi päästma ei hakka, sest vaatamata oma raskustele on Itaalia ELis netomaksja riik, Eesti aga netosaaja. Itaalia panus on suuruselt liidu kolmas, seega piltlikult öeldes elame hoopis meie nende kulul, mitte vastupidi. Suveräänsuse osalise äraandmise puhul viitan uuesti riigikohtu lahendile, kus on öeldud, et ELiga liitudes me seda nagunii tegime. Midagi uut siin pole, peale selle, et on uus suur ambitsioon.
Ühine rahapoliitika on niikuinii olemas – tollimaks, käibemaks ja Maastrichti kriteeriumid. See suveräänsuse osa on ära antud koos Eesti krooniga, tagantjärele rusikatega vehkida pole mõistlik. Von der Leyeni fond ei ole ainult laen. 500 miljardit on subsiidiumid, 250 miljardit on laen. Eesti saab 1,8 miljardit otse, lisaks võimaluse laenata 1,4 miljardit. Kõige suurema rehkenduse pinnalt peame tagasi maksma ühe miljardi, mis tähendab, et plussis oleme igal juhul.
Kas tulevad uued maksud, kas sellega ollakse nõus? Milliseks kujuneb lõpplahendus, ei tea veel keegi. Läbirääkimised pole isegi alanud. Võib-olla suurendatakse liikmesriikide panust. Täna ei saa väita, et kuskil kinniste uste taga on mingisugune otsus tehtud. Praegu räägime veel sellest, kas meile üldse sobib, et EL lahendab seda probleemi solidaarselt. Olgem ausad, seda asja analüüsides ei lähtu sa sellest, mis on faktina paberil, vaid oma poliitilistest veendumustest,” arutles Toom.
Eesti Väitlusseltsi tegevjuhi Kristin Partsi sõnul oli Yana Toomi ja Jaak Madisoni väitlus „ühe tõelise poliitilise debati kehastus – oli argumente, ümberlükkeid ja kiireid tõestusi, mille vahele sattusid ka torked teineteise maailmavaate, sõnakasutuse või varasemate väljaütlemiste suunas.“
Kristin Parts: „Väitlusele lisab kvaliteeti, kui väitlejad võtavad vaevaks väitlusruum paika panna ning selle sees ka püsida. Pooled nõustusid, et räägime põhimõttelisest ettepanekust, mille detailid on veel selgumisel. Samas andis see mõlemale väitlejale aeg-ajalt võimaluse toetuda endale parasjagu sobivamale kirjeldusele – Jaak Madison kritiseeris potentsiaalsete uute EL-üleste maksude kehtestamist, Yana Toom viitas muude alternatiivide olemasolule.
Peamised vaidlusküsimused saab jaotada kaheks: millised on fondi kasud ja kahjud Eestile ning kas sellise fondi loomine läheb kaugemale rahva poolt antud mandaadist meie õiguste ja kohustuste delegeerimisel Euroopa Liidule. Alustame esimesest. Yana Toom toob avasõnas välja probleemikirjelduse tänases Euroopa Liidus – oleme sisenemas kriisi, mis toob majanduslanguse, kus ükski riik ei saa üksi hakkama. Eesti julgeolek sõltub Euroopa Liidu ja euroala tugevusest ning seda eriti tänases maailmapoliitilises olukorras.
Julgeolek oli selles väitluses üsna mitmeti tõlgendatud termin. Jaak Madison küsis, kuidas aitab Eesti julgeolekut rikkamate Euroopa riikide abistamine, kes laenu saaksid vaid EL toega. Selles küsimuses joonistusid selgelt välja väitlejate maailmavaatelised erinevused, mille võrdlemiseks antud väitluses aega ei leitud. Föderalisti viib julgeolekuni tihedam koostöö ja solidaarsus, euroskeptiku julgeolek tuleneb suveräänsusest ja sõltumatusest.
Suur osa väitlusest keskendus küsimusele sellest, milline on rahva poolt antud mandaat ja kas antud fondi toetamine kuulub selle mandaadi alla. Mõistetavalt on see küsimus poliitikute jaoks oluline.
On tõene ka Yana Toomi väide, et riigikohus sidus pädevuste täiendava delegeerimise EL aluslepingutega – aluslepingute muutmisel tuleb küsida rahva mandaati.
Kokkuvõtlikult võib väitlejaid kiita. Oli vähe avalikele väitlustele omast üksteisest möödarääkimist, pooled olid valmis teise väidetele vastama ning püsiti teemas. Väitluskohtunikuna saab mõlemale poolele soovitada oma mõtete lahtiselgitamiseks küsida nii endalt kui oponendilt rohkem küsimust «miks»! Usun, et väitlejatel ei õnnestunud ehk kedagi liigselt veenda, kuid enda seisukohtade kinnitamises olid nad edukad!“
Väitlus on järelkuulatav siin.