Osa venekeelsetest inimestest alahindab riski. Ma ei tea, kas vastav uuring on läbi viidud, ilmselt on, aga vastu ma sellele väitele ei vaidle, sest pilt, mis mulle Facebookis vastu vaatab, on üsna nukker. Alahindavad, see on fakt, kirjutab Yana Toom ERR-s.
Valitsuse 26. märtsi pressikonverentsil väljendas siseminister Mart Helme muret selle üle, et Eesti venekeelne elanikkond pole koroonaviiruse ohust piisavalt hästi informeeritud ega tea, et tegemist on väga ohtliku haigusega, mis võib surmaga lõppeda. Minister eeldas, et ilmselt viibivad need rumalad inimesed vales inforuumis, kus koroonahaigust ei peeta nii ohtlikuks, kui see tegelikult on.
Tunnistan ausalt, et ministri sõnad kõlasid rõõmusõnumina – alles 27. veebruaril, päeval, mil Eestis registreeriti esimene koroonahaige, arvas peaministri rollis esinev Mart Helme, et tegemist on külmetushaigusega, mille vastu aitavad sinepiplaaster ja hanerasv. Ja viskas nalja, et on nooruses ise ka koroonat mänginud. Nagu näeme, kulus vaid neli nädalat ja Helme sai aru, mis tegelikult toimub. Oh seda inforuumi võlu...
Halb uudis on see, et venelastel, keda minister pressikonverentsil kirus, niisugust ajavaru pole, sest haigus levib kulutulena. Kuid Helmel on lahendus olemas – tegutseme jõuliselt, olukord pole ju nali, vastav ülesanne on antud politseile. Õige ka. Kui meil on vaid üks venekeelne nädalaleht ja pole ühtegi päevalehte ning Helme rõõmuks on eetrist kadunud kõige vaadatum venekeelne uudistesaade "Novosti Estonii" PBK-s, siis muu ei aita.
Tõsi küll, nii riigikantselei, terviseamet kui ka ministeeriumid üritavad praegu jagada ka venekeelset infot, kuid nende kodulehtede sirvimine eeldab teatud harjumust, mida suurel osal eesti keelt mitte valdavatel elanikel pole tekkinud.
Ja miks peakski? Ega võimul ju enne kriisi eriti polnudki kombeks seal teises keeles infot jagada.
Need aga, kellel see komme oli, said vastu päid ja jalgu. Ka Helme enda käest:
"Kuigi meie põhiseadus sätestab täiesti ühemõtteliselt, et Eesti riigikeeleks on eesti keel, ja keeleseadus reguleerib täpsustavalt teiste keelte kasutamise korda, suruvad võimulolijad jõhkralt eesti keele kõrvale nii vene kui inglise keelt. Asi on läinud juba nii kaugele, et ministeeriumid saadavad välja ka venekeelseid pressiteateid ning leiavad, et see on igati normaalne praktika."
Nüüd siis oleme olukorras, kus osa venekeelsetest inimestest alahindab riski. Ma ei tea, kas vastav uuring on läbi viidud, ilmselt on, aga vastu ma sellele väitele ei vaidle – pilt, mis mulle Facebookis vastu vaatab, on üsna nukker. Alahindavad, see on fakt.
Aga mis seal ikka. Peaasi, et "meilt ei võta meie keelt ja kustumatut janu iseotsustamise vabaduse järele ka nüüdsed rahvusrenegaadid ning nende soveedijäänukitest liitlased". (Mart Helme, Uued Uudised). Viimaste hulka kuulub praeguse seisuga vist ka iga ametnik, kes üritab teha selgitustööd mitte ainult eesti keeles.
Kümneid kordi olen kuulnud argumenti: "me ei pea nendega vene keelt rääkima, sest siis kaob inimestel motivatsioon eesti keelt õppida". Hea küll, teie võit. Te ei rääkinud nendega vene keelt. Ärge nüüd pahaks pange, et teist aru ei saadud.
Ah et see konkreetne olukord kujutab endast ohtu ka nendele, kes siiralt uskusid, et parim vaktsiin on õigus saada infot eesti keeles? Kurb. Kuid selle nähtuse nimi on ühiskond. Ühis-kond. Ja pole vahet, kas niisugune tõsiasi kellelegi meeldib või mitte, ka see viirus on meie ühis-viirus ja ta ei vali. Keele järgi vähemalt mitte.
Tegelikult lööksin Helme väljaütlemisele käega, kuigi valitsuskabineti liikme vihje sellele, et osa ühiskonnast on kuidagi ohtlik, on lubamatu. Eriti sellise valitsusliikme puhul, kes töötas süsteemselt selle nimel, et muukeelsed inimesed ei saaks infot oma emakeeles. Aga pressikonverentsil öeldu haakus vastikul moel sellega, mille olin kogemata eelmisel päeval avastanud.
Nimelt puistas keeleinspektsioon veel 27. veebruarist (esimene nakatanu Eestis) 13. märtsini (eriolukorra väljakuulutamine) tervishoiuasutusi:
- "SA Ida-Viru Keskhaiglas pikendasid keeleametnikud kahel töötajal ettekirjutuse tähtaega ja tegid sunniraha hoiatuse, ühe töötaja suhtes rakendati ka sunniraha."
- "Kallavere Haigla AS-is kontrolliti 22 töötaja tegelikku eesti keele oskust, neist üheksa keeleoskus vastab kehtestatud nõudele, üheksa töötajat peavad sooritama eesti keele eksami; teistele tehti ettekirjutus keeleoskust täiendada. Kontroll Kallavere Haiglas jätkub märtsikuus."
- "SA Ida-Viru Keskhaiglas pikendasid keeleametnikud kolmel töötajal ettekirjutuse tähtaega, tehti sunniraha hoiatus ja rakendati sunniraha."
- "SA Ida-Viru Keskhaiglas kohtusid keeleametnikud järelkontrolliks seitsme töötajaga, tuvastati, et üks on ettekirjutuse täitnud, viiel töötajal pikendati ettekirjutuse tähtaega, tehti sunniraha hoiatus ja rakendati sunniraha. Ühe töötajaga on tööleping lõpetatud, mistõttu lõpetati ka menetlus."
See viimane läks kuidagi eriti hinge. Ilmselt ei saa inimene olla näiteks koristaja, sest koristajale ei kehti keelenõuded. Ju siis oli tegemist meditsiinitöötajaga, kes pidi lahkuma, sest tema keeletase polnud piisav, isegi kui ametlikuks põhjuseks märgiti midagi muud.
Ja seda ajal, kui näiteks Itaalia kutsub tööle pensionile läinud arstid ja hiina keelt kõnelevad meedikud. Mida teeme meie? Kontrollime keeleoskust, kruvime haiglates pingeid, justkui elaksime saarel, kuhu viirus ei levi. Levib ikka. Minister Helme hanerasva ja inforuumi puudutavate kõnede vahel on haigestumise kasv olnud üle 500 protsendi.
Alles 13. märtsil, järgmisel päeval pärast seda, kui valitsus kuulutas välja eriolukorra, andis keeleinspektsioon teada, et "seoses koroonaviiruse ohuga peatab keeleinspektsioon ajutiselt töötajate tegeliku eesti keele oskuse kontrollid meditsiini- ja haridusasutustes. Nendes valdkondades jätkub keeleoskuse andmebaaside ja arhiivipõhine kontroll".
Ehk siis meedikutele antakse armuaega. Füüsiliselt neid ei tülitata. Lastakse teha tööd: ravige meid, olge head. Eks me pärast tuleme ja küsime, kuidas teil eesti keelega lood on. Ka umbkeelseid muulasi on vahel vaja.