Kriisist peaks kasvama ühtsem Euroopa, mida reguleeritakse märksa rohkem, kirjutab eurosaadik Yana Toom Delfis.
On aeg kõneleda uuest ootamatust maailmast, kus me oleme ärganud. Tegelikult pole selles maailmas küll mitte midagi uut. Olime ainult harjunud sulgema silmi selle ees, mis ohustab meie hinnalist hingelist tasakaalu, epideemia ees aga silmi ei sulge.
Sisendandmed on järgmised: koroonaviirus, mis tapab nõrga immuunsüsteemiga inimesi märgatavalt – 25–35 korda – rohkem kui tavaline gripp. Neid inimesi saab päästa, kui ühendada nad hingamisaparaatidega. Selliseid aparaate on meil vähe (kuigi 100 000 elaniku kohta kaks korda rohkem kui näiteks Rootsis) ja kui lasta viirusel levida, siis riskime seada arstid valiku ette: kes jätta ellu ja kes mitte, nagu toimub praegu mitmes Itaalia linnas. Vaja on võita aega. Selle jaoks on vaja rangeid meetmeid: sulgeda restoranid ja baarid, lubada kodunt väljuda üksnes vajaduse korral, sulgeda piirid – täieliku lukustamiseni välja. Kuid kõik need meetmed viivad meie majanduse piiramiseni ja lähemas tulevikus, mõne kuu pärast kollapsini. Ja see kollaps ei jäta paljusid inimesi ilma ainult tööst ja rahast, vaid lühendab ka nende elu.
Meie ees seisab valik: tappa – või tappa?
On olemas mõtteline eksperiment raudteevaguniga. Kujutlege, et raske ja juhitamatu vagun kihutab mööda rööpaid. Ees on hargmik. Kui vagun sõidab paremale, tapab see viis inimest. Kui sõidab vasakule, tapab ühe. Vagunit ei saa peatada, kuid te saate valida suuna. Mida te teete?
Puhtalt praktiline, formaalloogiline lahendus on tappa üks, mitte viis. Meie juhtumi puhul võib eeldada, et majanduskriisi tagajärjel kannatab rohkem inimesi kui juhul, kui me kuu-pooleteise pärast, epideemia haripunktis, ei kaota kõiki piiranguid (kauem majandus vastu ei pea). Sellest kirjutab ettevaatlikult Kaja Kallas: „Seega võiksime ühiskonnana valmistuda olukorraks, kus peame naasma igapäevase elukorralduse juurde, teades, et viiruse levik pole lõplikult peatunud.” Kaja soovitab nende kuu-kahe jooksul isoleerida riskirühmad – kuid me kõik saame aru, et see on pehmelt öeldes võimatu. Mitte keegi ei saa viia kõiki Eesti eakaid ja haigeid nende kodust kuhugi kaugele laagrisse ega hoida seal pikki kuid, kuni epideemia taandub. Vaguniülesande probleem ei kao kuhugi.
Tegureid on mõistagi rohkem kui üks. Euroopa Liit valis praegu ainsa mõistliku käitumisstiili, mis meenutab triaažisüsteemi – katastroofimeditsiinile omase sortimise. Euroopa Liidu riigid kahjustavad praegu teadlikult oma majandust ja piiravad inimeste vabadust, et pidurdada epideemia arengutempot – kõigepealt päästame eakad. Samal ajal püüavad Euroopa Komisjon ja Euroopa Liidu liikmesriigid lahendada hingamisaparaatide ja muu meditsiinivarustuse probleemi. Ühtaegu valmistume päästma majandust, nii palju kui see on võimalik.
Võib-olla meil õnnestub sellest õudusest pääseda vähimate kadudega. Sellepärast ongi tarvis võimaluse korral koju jääda. Ma ei räägi neist, kes on sunnitud tööle minema, sest nendeta peatuvad ühissõidukid, kustub valgus või pole sünnitusabi. Jutt on neist, kes lähevad sõbrantsiga poodlema – allahindlused ju! – või kogunevad karaokeõhtule „stressi maandama”. See seltskondlik ajaviide võib edaspidi tappa mõne eaka. Teist saab tapja, ilma et seda märkaksitegi.
Aga vaatame veidi kaugemale.
Pidev sõda elanikkonnaga
Raudteevaguniga seotud probleem ei seisne tõsiasjas, et meil tuleb valida kahe halva vahel. See on sügavam. Esmajärjekorras peab tekkima küsimus: kuidas sai üldse võimalikuks, et mööda rööpaid kihutab juhitamatu vagun?
Meie puhul tõi koroonaviirus esile probleemi, mis ei pärine eilsest, vaid hoopis kaugemalt, kuid millega me oleme nii harjunud, et ei märkagi seda enam. Peaaegu piiramatu kapitalismi tingimustes, kus majandus on liberaalne ja „vabaduste” propageerijad mõistavad kärarikkalt hukka riigi igasuguse sekkumise, ei ole me kriisideks valmis. Katastroofiliselt.
Ei ole võimalik kõiki ja kõike optimeerida, luua tervishoiusüsteemi, mis oleks valmis selliseks – muuseas, võimalikest üldse mitte kõige raskemaks – epideemiaks.
Mis aga veel hullem: meie hullumeelseks raudteevaguniks on majandus ise. Me rajasime sellise majandusmudeli – ja toetame seda –, mis ei ole kriisiolukorras tõhus.
Kõik majandusteadlased teavad, et kapitalism on juba olemuselt ebastabiilne: ta areneb tsüklitena ja igale tõusule, mis oli 1920., 1960. ja 2000. aastatel, järgneb paratamatult langus nagu 1929. aastal, 1970. aastate alguses ja 2008. aastal. Kui sekkub veel välistegur nagu epideemia, siis võib valguse täiesti kustutada.
Häda on selles, et kriis pole ajutine nähtus. Kapitalismi korral elab suur osa elanikke pidevas kriisis: need on vaesed, keda on Eestis palju rohkem kui keskklassi ja rikkaid. See süsteemi eripära on mugav meelest lasta, kuid unustamine ei kaota probleemi.
Ja veel üks – minu arvates täiesti ilmselge – tähelepanek. Koroonaepideemia on väga sarnane ökoloogilise olukorraga, kuid see on ajas kokku surutud. Taas seesama raudteevaguni probleem: me kas jätkame samas vaimus ja hävitame planeedi, seega ka oma laste ja lastelaste elu, või piirame tuleviku nimel praegu majandust.
Me näeme, et vabaturg, liberaalne majandus ja kapitalism tema praeguses olekus ei suuda raudteevaguni probleemi lahendada. Vastupidi, nad loovad selle probleemi. Ja meil on aeg seda lõpuks endale teadvustada. Epideemia ajal ei saa kõnelda vabadusest: teie vabadus minna kontserdile võib tappa veel kellegi. Hästi, ütlete teie, kuid see on kriis – „me oleme sõjas,” nagu ütles Macron. Õige. Ja siiski, me tapame teisi ka rahuajal – et vähemus saaks nautida küllust ja vabadust. Olukord, kus me kummardame majanduskasvu, kuid unustame tulu ühiskonnas jaotada, ongi pidev, kuigi varjatud sõda oma elanikkonnaga.
Sotsiaalne turg – või surm
Ajalooliselt ei tekkinud riik lihtsalt selleks, et koguda makse ja kaitsta territooriumi. Ideaalis eksisteerib riik selleks, et raudteevaguni probleem tekiks võimalikult harva. Kõike ei saa ette näha, kuid midagi on võimalik ennustada. Kapitalism ei suuda ühiskonda turvaliseks muuta – riik organiseerib politsei ja armee. Seesama (peab toimuma) ka sotsiaalvaldkonna, tervishoiu ja haridusega.
Mida keerulisemad on probleemid, mida kapitalism ei lahenda, seda rohkem peab sekkuma riik. Teisiti ei saa. Kusjuures kõik mehhanismid on teada – ja toimivad kusagil suurepäraselt. Riiklik, eelisjärjekorras finantseeritav tervishoid. Prioriteetne sotsiaalsfäär, et tagada nõudlus. Keskmise ja väikeettevõtluse toetamine, et tagada pakkumine. Progressiivne maksusüsteem, et seda kõike finantseerida – ja et inimestel oleks raha ettevõtetelt kaupu ja teenuseid osta.
Lühidalt öeldes, me vajame regulatsiooni. Oluliselt põhjalikumat kui seni. Ja rääkides meist, ei pea ma silmas Eestit, vaid kogu Euroopat. Ulatusliku kriisiga, olgu tegemist koroonaviiruse, kliima soojenemise või majanduslangusega, Eesti üksinda toime ei tule. Niisugune kriis nõuab solidaarsust, tsentraliseeritud meetmeid ja ühtset poliitikat, sealhulgas sotsiaalpoliitikat.
Neilt, kes praegu kurdavad, et Euroopa Liidu reageering koroonaviirusele on olnud koordineerimata, nõrk ja aeglane, ja tunnevad kahjurõõmu sellest, kuidas liikmesriigid püüavad üksteist alt vedada (meenutagem kas või Itaalia jaoks määratud ja Tšehhis varastatud kaitsemaskide lugu), tahan küsida: ega ometi teie alles eile tundnud muret oma suveräänsuse puutumatuse pärast? Subsidiaarsuse põhimõtte pärast, mille järgi iga Euroopa Liidu riik otsustab ise, kuidas kedagi ravida ja sotsiaalselt toetada? Siin see on, olge lahked. Ja tehke järeldused.
Üheskoos tagajärgede likvideerimine
Suveräänsus on oluline, kuid mõnikord tuleb sellest homse päeva nimel loobuda. Kui koroonaepideemia mööda saab, ei jää meil niikuinii midagi muud üle kui tekkinud olukorda kogu Euroopaga üheskoos lahendada.
Halvim, mis võib kriisi tagajärjel juhtuda, on radikaalide tugevnemine ja Euroopa Liidu nõrgenemine: siis sulguvad paljud Euroopa riigid oma natsionaalsotsialismi varianti. (Kui keegi loodab säilitada kõiki vabadusi, siis pean teda kurvastama: see ei ole tõepärasem kui loota taevamannat, mis kõik koroonaviirusest terveks raviks.) Selleks et pääseda kriisi sügavikust ja mitte kukkuda kohaliku totalitarismi kuristikku, nagu juhtus 1930. aastatel, on meile eluliselt oluline Euroopa Liidu föderaliseerumine.
Teisiti öeldes, me peame kokku leppima, et kõik loovutaksid ühise eesmärgi nimel osa suveräänsust. Kõrvaldama Euroopa Liidu solidaarsust takistavad tegurid. (Räägin siin muu hulgas kodakondsuspoliitikast: koroonaviirus, kliima soojenemine ega vaesus ei kontrolli passi.) Leppima kokku globaalselt oluliste mõjutajatega, mitte lubama end tõmmata mõttetutesse kaubandussõdadesse, lõpetama üksteisele jala ette panemise. Rajama mõistliku võimujaotuse kolme tasandi vahel – föderaalne, riiklik ja kohalik –, nii et kohalikud kogukonnad oleksid selles struktuuris sama tähtsas rollis kui ülejäänud kaks taset. Võtma parima USA ja Hiina kogemusest.
Ja looma uuendatud, sotsiaal-turumajandusega Euroopa Liidu.
Siis on meil võimalus. Vastasel korral lömastab raudteevagun varem või hiljem meid kõiki. Isegi rööpaseadjad.