Mida saab Euroopa Liit põgenike osas kujunenud olukorras ette võtta, on selgusetu. Bashar al-Asadiga me ei suhtle. Venemaaga samuti mitte. Üle jääb Erdogan, kuid temal on meiega jutt lühike, kirjutab eurosaadik Yana Toom ERR portaalis.
Nagu öeldakse "juhtus see, mille eest bolševikud juba pikka aega hoiatasid": uus põgenikekriis pole mägede taga. Türgi president Recep Tayyip Erdogan otsustas lasta Euroopasse põgenikud, keda ta senini pidurdas. Ta ei takistanud nende edasiminekut tasuta, algselt oli jutt kolmest miljardist eurost, kokku panustas Euroopa Liit viimase nelja aasta jooksul Türki kuus miljardit.
Nüüd rikub Erdogan kokkulepet. Ja mida me teha saame? Kaebame Türgi kohtusse? Rahvas hoiatab õigesti, et ei maksa panna kõiki mune ühte korvi. Ja veel: mida külvad, seda lõikad. Ja meie lõikame praegu täpselt seda, mida külvasime.
Türgi päästab põgenikud valla, reageerides olukorrale Süüria provintsis Idlib. See on ilmselgelt asümmeetriline vastus – türklased ei sõdi Euroopa Liiduga, vaid Süüria armeega.
Täpsemalt, al-Asadi armee sõdib Venemaa toetusel kohaliku "opositsiooniga", keda toetab Türgi. Ma panin selle sõna jutumärkidesse, sest Idlibis võitlevad Süüria valitsuse armee vastu jõud, kuhu on ühinenud läbisegi paljud: salafiidid-džihadistid organisatsioonist Hayat Tahrir al-Sham (mitmed grupeeringud, teiste hulgas mitte just ülemäära rahumeelsed tšetseenid, turkmeenid ja uiguurid), Süüria Rahvuslik Vabastusrinne, endised ISIS-e võitlejad ja kes iganes veel.
Al-Asadi opositsiooniks peetakse endiselt Rahvuslikku Vabastusrinnet, mida türklased toetavadki. Häda on selles, et kõik need sõdijad võitlesid omavahel ja sõlmisid pärast löömingut rahuleppe, et astuda vastu ühisele vaenlasele – Bashar al-Asadile. Mõnede (sealhulgas ka USA) hinnangute kohaselt on praegune Idlib maailma suurim džihadistide keskus, mis võib täiesti kasvada üle ISIS-e sarnaseks struktuuriks.
Al-Asadi, nagu teada, toetab Venemaa. Al-Asadi vaenlasi aga Türgi. Türgi on NATO riik, kuid tal on keerulised suhted teiste NATO liikmesriikidega. Näiteks Kreekaga, kus valitseb seisukoht, et türklased okupeerisid osa Küprose territooriumist.
NATO-s blokeeris Kreeka isegi toetusavalduse Türgile. Erdogan palub Trumpil paigutada Türgi–Süüria piirile seniitraketikompleksid Patriot, et oleks, millega Al-Asadi lüüa. Tundub, et Kreeka paneb ka neile kompleksidele veto (viitan Marko Mihkelsoni sõnadele). Erdogan survestab Kreekat ja Euroopa Liitu, ähvardades põgenikud valla päästa, kui Türgit ei toetata võitluses uue ISIS-e tuuma eest.
Suurepärane, kas pole? Kusjuures Euroopal pole erilist valikut. Me kas aitame Türgil Idlibis Al-Asadi purustada ja tagame endale paljudeks aastateks peavalu uue ISIS-e näol, kellega kellelgi tuleb võidelda. Või ei aita ning kolm ja pool miljonit põgenikku tungivad Kreekasse, Bulgaariasse, Balkanile ja edasi.
Kui aga koos põgenikega tuleb koroonaviirus? Mis polegi nii uskumatu, kui meelde tuletada, et koroonaviirus levib ka selles piirkonnas, eeskätt Iraanis. Veebruari alguseks oli Idlibis üle poole miljoni ümberasustatud isiku ja see on epideemia jaoks äärmiselt soodne olukord.
Kui al-Asad võidab, aga sinnapoole kõik liigub, siis tulevad Türki uued põgenikud. Ei pea olema Nostradamus, et ennustada: Türgisse nad pidama ei jää. Sealjuures Putiniga jõuab Erdogan kokkuleppele, nagu on varem korduvalt juhtunud.
Iseloomulik detail: esialgu tegi Erdogan ettepaneku kohtuda Istanbulis neljakesi: Venemaa, Türgi, Prantsusmaa, Saksamaa. Putin aga keeldus rääkimast Türgi liidriga läbi vahendajate, kes pealegi ei kiida heaks Kremli tegevust Süürias, samuti ka Istanbuli sõitmast - põhimängijad kohtuvad Moskvas. Aga Donald Trump? Trump kehitab kõige järgi otsustades õlgu: kohutav kriis, tunnen teile tõsiselt kaasa...
Ja mida saab Euroopa Liit ette võtta, on arusaamatu. Meil pole mitte mingeid võimalusi mõjutada olukorda Idlibis. Bashar al-Asadiga me ei suhtle. Venemaaga samuti mitte. Jääb üle kõneleda Erdoganiga. Aga temal on meiega jutt lühike: kui te ei toeta, ei anna raha ega relvi, siis ma avan piirid ja päästan pagulased teie peale valla.
Teisipäeval kirjutas ajaleht Politico: võib-olla on kellegi jaoks saabunud aeg helistada Vladimir Putinile? Oleks mul tema telefoninumber – mida kuulujutud ju väidavad – ma annaksin selle. Muuseas, Eesti istub ÜRO Julgeolekunõukogus, meie juurest Venemaa esindajani on seal vaid paar sammu. Järjekordse pagulaskriisi ärahoidmisel võib võtmeisikuks saada see, kes julgeb need sammud teha.