Eile Strasbourgis olles avastasin, et mul on ootamatult poolteist tundi vaba aega, mida siin tavaliselt ei teki, kirjutab eurosaadik Yana Toom Eesti Päevalehes. Kohvikusse juttu puhuma mineku asemel pühendasin ootamatult tekkinud ajavaru riigikogu välispoliitika-arutelu kuulamisele. Ja tükk aega keerles peas „sureb ikka lol-li-na, lol-li-na, lol-li-na“.
Mõistagi käib see minu enda kohta, sest see, kes vabatahtlikult sukeldub mõnede poliitikute toksilisse arutellu, on ikka segi küll, eks ole?
Ei hakka siinkohal vaidlema seisukohtade üle, millega ma ei nõustu, kuid mille üle siiski saab vaielda, nagu näiteks meie peaaegu pime usk Ameerikasse või sellesse, et Venemaa on kõige kurja juur. Selle üle, nagu öeldud, saab pidada tsiviliseeritud debatti, näiteks niisuguses vormis, nagu oli meil Marina Kaljurannaga paar kuud tagasi Eesti väitlusseltsi algatatuna. Arvamused kõlasid poolt ja vastu, vastu ja poolt, ja kohtunikud andsid oma hinnangu. See on viis, kuidas lahendab erimeelsusi tsiviliseeritud maailm.
Kuid riigikogu puldist kõlasid eile sõnavõtud, mis seavad küsimärgi alla meie tsiviliseeritud maailma kuulumise.
Seda isegi mitte põhjusel, millist jama kõneldi, vaid pigem põhjusel, et sellele jamale saalist isegi ei reageeritud – kuigi riigikogu, nagu iga parlamendi, kodukord annab selliseks reageerimiseks võimaluse.
Nii suutis endine keskerakondlane, tänase seisuga EKRE saadik Peeter Ernits, siduda Eesti põhiseaduse ehtsa vihakõnega, öeldes: „Mustamäe õigustab juba tükk aega oma nime", sest "välistudengite arv on järsult kasvanud. Kui 2012 oli neid vaid 3% tudengkonnast, siis 2018 juba 13%“, ja üleüldse, „täna kihutavad mööda Tallinna, ja mitte ainult, tõmmunahalised toidukullerid“.
Sellisele sõnavõtule oleks Euroopa Parlamendis järgnenud tõsine pahameeletorm, ent Eesti viimase aja lemmiktunnuslausega „Sõna on vaba“ annab suurepäraselt õigustada ükskõik millist sõnakasutust – kuigi kindlasti polnud see kuulsat pusa kandnud presidendi eesmärk.
Mis mind hämmastama paneb, on asjaolu, et needki saadikud, kes olid riigipea pusast vaimustatud ja muudkui halavad selle üle, millist mainekahju EKRE poliitikute sõnavõtud Eestile tekitavad, ei pidanud vajalikukski Ernitsa sõnadele reageerida.
Miks ei reageeritud? Ma arvan, et tean vastust. Üks asi on mõista kodune ksenofoob hukka välismeedias ja hoopis teine on teha seda kodus, siinsete valijate silme all. Sest ühiseks eelduseks on väljaöeldud mõtete sobilikkus valijaile, kes paljude arvates vihkavadki mustanahalisi tudengeid või India päritolu toidukullereid. Ja Ernitsal on ehk õigus, kuigi selle levinud tõe võiks jätta siiski välja ütlemata.
Suurepäraselt kinnitab seda eeldust ka austatud välisministri lõppsõna, kus ta avaldas toetust Ernitsa seisukohtadele eesti rahvuse kaitseks, jättes mainimata, milliste näidetega riigikogulane oma maailmavaadet kaitses.
Nii et, head kolleegid, kui te järgmine kord hakkate hukka mõistma mõne isiku valge rassi ülemvõimu tähistavat žesti, think twice. Ja vaadake ka peeglisse.