Postimees korraldas väitluse teemal "Kas Euroopa julgeolekut peaks ehitama koos Venemaaga?", milles osalesid eurosaadikud Yana Toom ja Marina Kaljurand.
Väitluse teema oli ajendatud prantsuse presidendi kõnest, milles Macron tegi ettepaneku alustada Venemaaga julgeoleku alast koostööd: "Usun, et peaksime looma usaldusele ja turvalisusele tugineva uue arhitektuuri Euroopas, sest Euroopa ei saa kunagi stabiilseks ja turvaliseks, kui me ei selgita suhteid Venemaaga ning ei alanda tekkinud pingeolukorda."
Väitluse avalöögi andis Yana Toom:
"Venemaa on geograafiline ja sõjaline reaalsus, pindalalt suurim riik maailmas. Tema Euroopa osa on suurem mis tahes Euroopa riigi pindalast. Venemaa pole rikas, kuid sõjaväe ja sõjalaevastiku suuruselt siiski viies riik maailmas. Kas Euroopa julgeoleku ülesehitamine on võimalik ilma Venemaata? On. Aga see tähendaks Venemaa väljatõrjumist (võimalike) sõprade ringist ja vaenlaste listi lisamist.
Peale II maailmasõda Euroopa seda viga enam ei korranud. Ignoreerimise asemel tehti Saksamaast julgeolekusüsteemi lahutamatu osa ning Prantsusmaa kui võitjariik loovutas selle nimel osa oma suveräänsusest. Jällegi tulemus teada: kõige pikem sõjavaba periood Euroopa ajaloos. Ma ei väida, et selline stsenaarium, väitluse kontekstis, oleks realistlik, kuid heanaaberlikud suhted ja üldine julgeolekusüsteem tuleks kindlasti kasuks.
Alternatiiv? Külm sõda. Kuid pidagem meeles, et just külma sõja ajal oli maailm mitu korda katastroofi lävel, nagu Kariibi mere kriis või peaaegu 1983. aastal alanud tuumasõda. Julgeolek on tõhusam, kui seda ehitavad koos üles riigid, kes muidu võiksid olla vaenlased.
Macronil on õigus, et uus ajastu saab olema Hiina, India ja Aafrika ajastu. Kolmas maailm jõuab meeletu kiirusega esimesele järele. Maailmakorraldus, mis sai kokku lepitud peale II maailmasõda ja osaliselt ka peale külma sõja lõppu, laguneb meie silme all. Suurimateks jõududeks kujunevad Hiina ja USA ning kui me ei suuda integreerida Venemaad Euroopa julgeolekusüsteemi, siis meist ei saa tasakaalustavat jõudu. Eurooplastele jääks vaid vaatleja roll suures võitluses Ameerika ja Venemaa vahel, lukustades meid külma sõja aega ja minimiseerides Euroopa rolli maailmapoliitikas."
Oma repliigis väitis Kaljurand. et "julgeolekualast koostööd ei saa teha riigiga, kellega ollakse kardinaalselt erinevatel seisukohtadel demokraatia ja julgeoleku küsimustes, kes ei pea kinni kokkulepetest ning kelle suhtes puudub usaldus", et "Venemaa käitumine on agressiivne ja ettearvamatu", aga "ei saa välistada", et "Venemaaga võiks teha tulevikus julgeolekualast koostööd". "Aastaid on väidetud, et russofoobsed Balti riigid kütavad üles viha Venemaa vastu. Täna võib kindlalt öelda, et see ei ole nii. Samamoodi nagu Balti riigid, mõtlevad kõik lääneriigid, kes on kehtestanud sanktsioonid Venemaa vastu. Nad ütlevad sellega, et Venemaa käitumine on lubamatu ning et sellele järgnevad tagajärjed," ütles Kaljurand.
Yana Toomi vastus oli järgmine:
"Tundub, et meil puudub ühine arusaam, mis on «julgeolekualane koostöö» – see vajab defineerimist. Me ei räägi ühisõppustest või üksteise õhuruumis patrullimisest – leida tuleb ühine nimetaja. Debati ajendiks on Macroni ettepanek: lahenduste otsimine Euroopa konfliktidele, kontroll tava-, tuuma-, bioloogilise- ja keemiarelvade üle, koostöö kosmosestrateegia valdkonnas, arutelu küberjulgeoleku teemadel.
Koostöö Venemaaga ei ole mõne meie liitlase huvides, kuid uued venevastased sanktsioonid ei ole kindlasti Euroopa huvides, ütles Macron oma kõnes. See lükkab ümber ka väite, et nii nagu Balti riigid mõtlevad ka kõik lääneriigid, kes on kehtestanud sanktsioonid Venemaa vastu. Üksmeelest on asi kaugel ja Prantsusmaal on mõttekaaslasi. Soome, Saksamaa ja paljud teised liikmesriigid otsivad ja leiavad võimalusi Venemaaga koostööks. Ka sanktsioonide pikendamine EL Nõukogus ei lähe enam nii libedalt kui varem.
Ideaalmaailmas ei tahaks teha julgeolekualast koostööd riigiga, kellega ollakse kardinaalselt erinevatel seisukohtadel demokraatia ja julgeoleku küsimustes, kes rikub kokkuleppeid ning kelle suhtes puudub usaldus. Reaalses maailmas seda aga teeme. ELi seisukohad inimõigustest, õigusriigi põhimõtetest, ka liikmesriigi Küprose territoriaalsest terviklikusest, erinevad tugevalt Erdogani omadest. Ometi on Türgi meie partner. Hiina tekitab pidevalt inimõiguslastele peavalu, ka tänavune Sahharovi preemia laureaat on Ilham Tohti. Kuid Hiina on jätkuvalt EL-i strateegiline partner, suhted Hiinaga on von der Leyeni komisjoni üks prioriteetidest.
Ja ega Trumpi tegevus (Pariisi leppest taganemine, TTIP torpedeerimine või katsed lasta põhja Iraani diil, ähvardades eurooplasi sanktsioonidega) ei sisesta usku, et Ameerika president on Venemaa omast kuidagi ettearvatavam. Aga koostööd me teeme ja see on õige.Kuidas suudakski kedagi veenda temaga rääkimata või ainult loengut pidades? Ka mulle ei meeldi paljud Venemaa arengud, aga erinevalt oponendist ma ei usu, et Lääne sanktsioonid muudavad asja paremaks. Vastupidi.