Venemaa absoluutne boikottimine võib viia ainult kolmanda maailmasõjani, mille rindejoon asuks hoopis Eestis, arvustab eurosaadik Yana Toom Delfis.
Eesti kunstnikul Toomas Thetloffil on maal „Ideaalmaastik”: tavaline maailmakaart, ainult ilma Venemaata. Selle kohal laiub ookean.
Neile, kes elavad Eesti parimas võimalikus (info)maailmas, ei ole vaja kunstniku mõtet pikemalt seletada. Ega ilmaasjata olnud Eesti poliitikud soost, vanusest ja poliitilisest usutunnistusest hoolimata nördinud, kui Euroopa Nõukogu parlamentaarne assamblee (ENPA) otsustas taastada Venemaa hääleõiguse. Ja meie lemmik koalitsioonipartner EKRE otsustas pühapäevasel volikogul, et „Eesti peaks peatama oma osaluse organisatsioonis, mis on kaotanud oma moraalse autoriteedi.” Erakond kavatseb ENPA-st lahkumist riigikogus hääletada.
Muide, oma volikogu esimeheks valis EKRE ei kellegi muu kui tuntud inimõiguste eest võitleja, Urmas Reitelmanni alias 300 000 Parasiteerivat Tibla, kelle moraalne autoriteet on selline, et kogu ENPA suitsetab närviliselt nurgas.
Ebatäiuslik maastik
Venemaa suhtes kasutab osa Eesti poliitikuid endiselt absoluutse boikoti loogikat. Praegu õigustatakse seda 2014. aastaga, varem 2007. aastaga, veel enne millegi muuga, kuid mina arvan, et kõige alus on nõukogude aeg, mida need inimesed ei ole valmis unustama ega andestama. Tähendab, täna on neil kasulik mitte unustada ja mitte andestada, sest tihtilugu tundsid praegused Venemaa vastu võitlejad (või nende vanemad) end Nõukogude Eestis vägagi hästi, vaatame näiteks kasvõi EKRE juhte.
Eesti väliskirjanikul Enn Nõul on fantastiline romaan „Pidulik marss” (1968) selle kohta, kuidas kogu progressiivne inimkond tungib peale NSV Liidule. Finaalis saabub eesti kangelane Moskvasse, kus ei ole ühtegi tervet maja, Kreml on varemeis, Punast väljakut ei ole. Kuid kangelasel ei ole kellestki ega millestki kahju: „Vastupidi, ta tunneb, et nii peab olema, ja ta ei saa midagi parata, et on niimoodi. SEE SIIN ON EESTI, LÄTI JA LEEDU EEST, UNGARI EEST JA TŠEHHOSLOVAKKIA EEST! [---] Jäägu see rusudes linn igaveseks rusudesse! Ülekohtule hoiatuseks.”
Jälle üks „täiuslik maastik”. Samasugune propagandistlik maailmapilt, mille pärast me meelsasti oma idanaabrit hukka mõistame, kuid mida ise edukalt viljeleme, vaid pööratud kujul: neil on kurja impeerium läänes, meil aga idas. Kummalgi pole reaalsusega suurt pistmist. Kuid selline konstruktsioon on väga kasulik neile, kes ise pole päris puhtad poisid: miski ei tee meid nii ausaks kui kellegi teise patud.
Absoluutse boikoti loogikat ENPA-s on raske nimetada muuks kui marasmiks (haiglaselt suurenenud enesetähtsuse tunne – toim). Euroopa Nõukogu on inimõiguste organisatsioon. Vene föderatsiooni kodanike õiguste kaitseks on vaja, et meie idanaaber jääks ENPA liikmeks. Teadagi käsitleb Euroopa Nõukogu juures tegutsev Euroopa Kohus riigiti enim just Venemaa juhtumeid.
Samuti on meil vaja võimalust ja platvormi, kus Venemaaga dialoogi pidada. Absoluutne boikott võib viia ainult kolmanda maailmasõjani ja see ei kulge ilmselgelt nii, nagu Enn Nõu oma romaanis kirjeldab. Rindejoon asuks hoopis Eestis ning Eesti poliitikutel oleks hea sellest aru saada.
Keda Eestis boikoteerida?
Sellepärast kasutatakse absoluutse boikoti loogikat harva, kui üldse. Türgi on olnud Euroopa Nõukogu liige peaaegu alates selle asutamisest, kuid keegi ei ole teda ENPA-st Põhja-Küprose annekteerimise tõttu välja visanud ega kavatse välja visata, kuigi olukord seal on peaaegu sama mis Krimmis ja Donbassis. 1974. aastal toimus Küprosel türgimeelne riigipööre, Türgi tungis oma rahva kaitsmise ettekäändel saarele, mille tõttu jagunes Küpros Türgi ja Kreeka osadeks. 1983. aastal kuulutati välja Põhja-Küprose Türgi vabariik, mida keegi peale Türgi ei tunnista, kuid mis on de facto olemas ega kao kuskile. Samal ajal jätkab Türgi peale Euroopa Nõukogu ka NATO liikmena ning Eesti delegatsioon ei jaluta mingil põhjusel välja istungitelt, kus osalevad Türgi esindajad. Kummaline, eks?
Veel üks näide: Donald Trump istub läbirääkimiste laua taga Hiina ja Põhja-Koreaga, kellele on inimõiguste kaitsjatel rohkem küsimusi kui Venemaale. Eerik-Niiles Kross, kas te ei tahaks USA-d boikoteerida? Aga miks ometi?
Mis puudutab Krimmi ja Donbassi, siis tasub meenutada, et Euroopa Nõukogu ei ole Euroopa Liit, hoolimata sarnasest lipust ja osalejate ristuvast koosseisust. See on eraldi organisatsioon, mis erinevalt Euroopa Liidust ei koosne 28-st, vaid 47 liikmesriigist. Siiski kuuluvad kõik euroliidu riigid ühtlasi Euroopa Nõukokku ja ENPA-sse. Kui me otsustame ENPA-st lahkuda, siis kuidas euroliidu vennad ja õed meid vaatavad? Jah, nii vaatavadki.
Samuti tasub meeles pidada, et ENPA-s hääletasid Prantsusmaa, Saksamaa, Austria, Hispaania, Itaalia, Portugali, Norra, Iirimaa, Hollandi, Belgia ja Tšehhi vabariigi delegatsioonid Venemaa hääleõiguse taastamise poolt. Kõik on meie liitlased.
Kas me oleme tõesti nii pimedad, et ei mõista, mis toimub? Sõltumata sellest, milline on lühinägelikkuse põhjus – kas ränk okupatsiooniminevik või Ameerika mõju –, on see poliitiliselt andestamatu. Me peame tegutsema targemalt ja olema teadlikud sellest, millest tundub, et on teadlik ülejäänud Euroopa: Venemaaga on vaja pidada dialoogi, temaga on vaja kaubelda, teda tuleb võimalikult tihedalt põimida globaalsesse maailma. Ainult sel viisil saab rahvusvahelises poliitikas saavutada tulemusi sõda pidamata. Ja keegi ei taha Euroopas sõda.
Lõpetuseks ütlen, et kui meie poliitikud kutsuvad ENPA otsust „häbiväärseks”, tasuks vaadata peeglisse. Jah, meie patud pole võrreldavad mõne teise riigi omadega, aga sellegipoolest – kui meil on 76 000 mittekodanikku ning suur osa elanikkonnast ei ole parlamendis esindatud, kui Ida-Virumaal võib iga kell lahvatada sotsiaalne katastroof, kui suretatakse välja kolmandiku elanikkonna emakeelne haridus, siis väita, et meil on kõik, sealhulgas inimõigused, parimas korras ja veenda selles kogu maailma, on silmakirjalik. Kahju, et iseendale ei saa boikotti välja kuulutada.