Eesti langes kodakondsuspoliitika ohvriks: tohutu hulk kodakondsuseta elanikke pidurdab majanduse arengut, arvab Keskerakonna juhatuse liige ja eurosaadik Yana Toom ERR-i arvamusrubriigis.
Pole inimest, kes ei arutleks, kuidas venelased valimiste tulemust mõjutasid. Aga kuidas siis? Arvutame natuke. Hääleõigus on 887 tuhandel Eesti elanikul (välismaal hääletanuid ei arvesta, neid on väga vähe). Hääletas 565 tuhat, keskmine valimisaktiivsus oli 63,7 protsenti.
Eestis on neljandik elanikest venelased, arvestades ka 150 tuhandet kodakondsuseta isikut ja Vene Föderatsiooni kodanikke, kes on vanemad kui 18 aastat. Täiskasvanud eestimaalaste koguarv on 1 030 000, neist on venelasi 257 tuhat (25 protsenti). Lahutame siit 150 tuhat ja saame 107 tuhat hääleõigusega venelast. Kui nende hääletamisaktiivsus on võrdne keskmisega, siis sellest lähtub, et hääleõigust kasutas 68 tuhat venelast, tuletan meelde, et 565 tuhandest. Parimal juhul on venelaste osakaal valijate hulgas tühine 12 protsenti. Tegelikult aga oli valimisaktiivsus Ida-Virumaal omamoodi rekordiline – kõigest 48,2 protsenti.
Reaalsuses on vene valijaid 9–10 protsenti. Seda olukorras, kus kokku on venelasi 25 protsenti. Niisugune on Eesti demokraatia tulemus. Ja see on väga halb mitte üksnes venelaste, vaid ka rõhuva enamuse eestlaste jaoks. Miks?
Kui vaesed ei hääleta
Halb on see sellepärast, et hääletamisel mitteosalevad 150 tuhat inimest pole mitte üksnes venelased, vaid põhiosas veel ka kas väga vaesed või lihtsalt vaesed eestimaalased (on teada, et venelased on keskmiselt eestlastest vaesemad). See tähendab, et 15 protsendi täiskasvanud elanikkonna – ja just nimelt vaesema osa – huvid pole parlamendis esindatud.
Politoloogidele meeldib rääkida, et Eestis on nii tugevad parempoolsed ja pole tugevaid vasakpoolseid (kui vaadelda olulisemaid poliitikas osalejaid, siis on Keskerakond praegu parempoolsetest erakondadest kõige vasakpoolsem) justkui sellepärast, et Nõukogude ajal hakkasid inimesed sotsialismi vihkama ja armusid konservatiivsusesse. Aga vaadake Poolat: seal valitsev partei Õigus ja Õiglus ühendab edukalt konservatismi (ja natsionalismi) sotsiaalmajanduse toetamisega ega näe midagi halba progressiivses tulumaksus, see vaid muudab maksumäära.
Ei, Eestis on asi milleski muus. 15 protsenti vaesematest elanikest pole parlamendis esindatud. Oleks neil hääleõigus, oleks meie majanduspoliitika oluliselt vasakpoolsem ja praegusel ajalooetapil oleks see meile kasulik.
Jutt pole kommunismist, omandi võõrandamisest ega totaalsest võrdsustamisest. Vasakpoolne poliitika tähendab midagi hoopis muud: riik seab endale ülesande turumajanduse raamidest väljumata elanikkonna vaesemat osa aidata. Ja siin pole küsimus altruismis.
Igasugune majandus vajab liikumapanevat jõudu. Ühtedel on selleks nafta, teistel tööstus. Eestis pole naftamaardlaid nagu Venemaal või Norras, pole tööstust Poola või Saksamaa tasemel. Pole ka "Eesti Nokiat". Me pole üllatanud maailma mitte millegi niisugusega, mis meid pidevalt toidaks. On keskmise suurusega ettevõtted ja väikeettevõtted, mis sõltuvad sisenõudlusest.
Raha paneb rattad käima
Kuidas majandus toimib? Väga lihtsalt: te saate palka, ostate vorsti, tellite ajakirjandust, soetate teatripileti. Selle raha saavad vorstitsehhi töölised, kauplusetöötajad, ajalehetoimetus, teatritrupp ja riik maksudena, mis kuluvad ametnike palkadeks, toetusteks ja pensionideks. Kõik, kes said raha, ostavad samuti midagi, tegevus kordub, majanduse hammasrattad pöörlevad. Nagu öeldakse, raha paneb rattad käima.
Mida vaesem on inimene, seda enam kaldub ta teenitut kulutama. Mida rikkam on inimene, seda enam ta säästab ja kui ta kulutabki raha, siis mitte Eesti kaupadele, või investeerib fondidesse, mis haldavad välismaiseid väärtpabereid.
Kui riigis on väga palju vaeseid, kannatavad selle all just nimelt väikese ja keskmise suurusega ettevõtted – saab ju midagi toota, kuid nõudlus pole kuigi suur, inimestel pole raha. Ja vastupidi, kui vaesed saavad jõukamaks, siis võib ettevõtlus areneda. Jah, mõjutegureid on rohkem: import ja eksport jne. Kuid ka sisenõudlust kui tegurit ei või arvestamata jätta.
Seepärast ongi Keskerakonna jaoks nii oluline progressiivne tulumaks: see on mõeldud selleks, et korrigeerida tulude kiiva kiskunud jaotumist ja aidata majandusel areneda.
Kahju ainult, et kõik on juba lõppenud. Nagu valimised näitasid, pole toetus uuele süsteemile suur, vaatamata asjaolule, et rohkem kui pooled Eesti töötajad sellest võitsid, kaotas aga 2017. aastaga võrreldes kõigest 14 protsenti töötajatest. Ma ei kipu uskuma, et inimesed hääletavad vastupidiselt oma majanduslikele huvidele. Taas, mõjutegureid on palju ning rumal oleks eitada süsteemi puudusi ja meie vigu. Kuid sugugi targem pole silmi sulgeda sellele, et võitis siiski enamus.
Selgitus on lihtne: 150 tuhat vaesemat elanikku, kes oleksid võinud hääletada progressiivse tulumaksu ja vasakpoolse majanduse poolt, on sellest võimalusest ilma jäetud.
Keskmist palka saavad vaid väljavalitud
Progressiivse tulumaksu vastu kasutatakse kummalisi argumente. Esimene argument: "Inimesed, kes töötavad, kaotavad väga palju". 14 protsenti kõige jõukamatest kaotasid maksimaalselt 36 eurot kuus, mis suurema kui 2100-eurose palga juures ei ole väga palju.
Teine argument: "Teie maksusüsteem võtab inimestelt stiimuli töötamiseks". Isegi kui te saate üle 2100 euro kuus, on igast teenitud sajast eurost teie omad 80, mis on küll stiimul.
Kolmas argument: "Vaesed ei võida midagi". Siiski, inimesed, kes teenivad alla 1200 euro, võitsid 64 eurot, mis on niisuguse palga puhul oluline lisatoetus. Kui võtta arvesse niisuguste inimeste hulka, siis on selge, et süsteemi soodne mõju ka ettevõtluse arengule on suur.
Neljas argument: "Kogu võidu neelab inflatsioon". Inflatsioon oli möödunud aastal 3,4 protsenti, seega neelas see kaks eurot 64st. Toiduained, mis on paljude vaesemate inimeste jaoks peamine asi, mida ostetakse, kallinesid 3,1 protsenti.
Leidub neidki, kes lihtsalt ei mõista, kui sügavas augus me oleme. Evelyn Sepp kirjutas Facebookis: "Keskerakonna maksumonstrum hakkas inimeste pingutust parema homse eest õgima juba alates 1200-eurosest sissetulekust kuus. Isegi keskmine palk ligineb juba 1500le." Kuid see on aritmeetiline keskmine. Mediaanpalk oli 2019. aasta alguses 1058 eurot, mis tähendab, et pooled töötajatest saavad palka alla 1058 euro, millest kätte seega alla 932 euro.
Mis on aga veel hullem: Eesti mediaanpalk kasvab ikka veel aeglasemalt kui keskmine palk. See tähendab lihtsas keeles öeldult, et rikaste palgad kasvavad kiiremini kui vaesemate palgad. Lõhe rikaste ja vaeste vahel suureneb. Ma ei tea, kui suur osa elanikest saab meil nn keskmist palka (20 protsenti? 15 protsenti?), kuid neid on palju vähem, kui oleks võinud olla, kui Eesti oleks võtnud eeskuju arenenud riikidest ja viinud ammu sisse progressiivse tulumaksu.
Oleme uue maksusüsteemiga elanud kõigest aasta ja makromajanduslikke tulemusi nii ruttu ei näe, selleks on vaja natuke rohkem aega. Eesti on endiselt väga vaene riik. Me vajame progressiivset maksu. Meil on tarvis anda kodakondsus vähemalt kodakondsuseta elanikele, olgu või majanduse nimel.
Seda kõike me ilmselgelt ei saavuta. Uues parlamendis on selle poolt ehk vaid 26 keskerakondlast ja kümme sotsiaaldemokraati. 36 riigikogu liiget 101st, seda on vähevõitu. Mandaati pole, sest neil, kes oleksid võinud selle anda, polnud lubatud hääletada.
Ja ongi tulemuseks kinnine ring, mis hukutab Eesti.