Ajakirjanik Anette Parksepp kirjutab Eesti Päevalehes sellest, et Eesti otsib Euroopa Komisjoni volinik Andrus Ansipi järeltulijat. Arutelus osales ka eurosaadik Yana Toom.
Kuigi Ansip ütles pärast oma esimest volinikuaastat, et teist korda ta volinikuks saada ei soovi, arvatakse poliitringkondades praegu, et küllap tal selline ambitsioon siiski on. „Ma ei kujuta ette, mis võiks olla see väljakutse, mis pakub inimesele huvi pärast Euroopa Komisjoni,” arutles Euroopa Parlamendi liige Yana Toom. „Ega see vallavolikogu esimees ilmselt pole. Andruse puhul oleks raske ette kujutada, et ta istub näiteks riigikogus ja vajutab nuppe.”
Ainsana on seni oma volinikuks saamise soovi korduvalt väljendanud Indrek Tarand, kes liitus SDE-ga. Ühtegi kandidaadi nime ei ütle veel ka Keskerakond, sest peaminister Jüri Ratase juhtimisloogikaga ei käivat kokku tõsta ootusi nii mitu sammu enne tegelikku otsust. Yana Toomi sõnul on asja erakonnas küll arutatud, kuid avalikkusele ei soovita midagi kuulutada.
Praegu pole päris kindel, mis ametikohti järgmisel aastal komisjonis üldse jagatakse, sest komisjoni järgmine president võib portfelle ümber korraldada ja mõne volinikukoha üldse kaotada. Yana Toom tõi esile, et juttu on olnud ka komisjoni struktuuri täielikust muutmisest, kuivõrd praegust süsteemi peetakse tihtilugu ebaefektiivseks.
„[Jean-Claude] Juncker töötab nii-öelda tellija materjalist ehk nende inimestega, kes olid valimiste võitjad. Meil oli näiteks suur peavalu volinik [Tibor] Navracsicsiga, kes on [Viktor] Orbáni Fideszi erakonnast. Kuna ta peab komisjonis olema, siis tuli portfelli tugevasti kärpida, sest Navracsics pidi vastutama näiteks meediavabaduse ja Euroopa kodanike õiguste eest, aga ta oli seesama justiitsminister, kelle ajal hakati Ungaris vaba meediat kägistama,” selgitas Toom.
„Kuluaarides räägitakse, et laual oli plaan kärpida volinike arvu 14-ni ja lasta neil roteeruda, nagu see toimub näiteks parlamendis, kus vahetuvad kahe ja poole aasta järel fraktsioonide esimehed,” jätkas ta. „Kuna selgust pole, siis mingeid plaane pidada oleks ennatlik.”
Erakondade kidakeelsuse taga ei paista olevat üksnes soovimatus oma kaarte liiga varakult välja mängida. Mitme erakonna allikad kinnitavad järjepanu, et nad tõepoolest pole volinikukandidaate tõsiselt arutanud. „Mul on selline tunne – võib-olla ma eksin –, et Eesti poliitikutel ei ole eriti kombeks Euroopa peale mõelda. Kui mõeldakse, siis pigem palganumbrites. Ma arvan, et praegu pole eurovalimistele isegi suurt järjekorda, sest vaadatakse, kuidas läheb riigikogu valimistel. Et siis selles erakonnas, kes kaotab riigikogu valimised, tekib äkki väga suur huvi Euroopa Parlamendi vastu. Mul on selline tunne, et meie poliitikud ka väga ei taju, kui oluline Euroopa Liit tegelikult on,” märkis Yana Toom.