Digitaalse ühisturu eest vastutav Euroopa Komisjoni volinik Andrus Ansip õigustab end kohati nii innukalt, et moonutab fakte, kirjutab Euroopa Parlamendi liige Yana Toom (Keskerakond) Postimehe portaalis.
Pärast seda, kui kavandatava Euroopa Komisjoni autoriõiguse direktiivi ümber lahvatas skandaal, avaldas Euroopa Komisjoni asepresident Andrus Ansip Postimehes arvamuse «Vabadus või tsensuur», kus ta püüab ennast välja vabandada.
Kahjuks õigustab digitaalse ühisturu eest vastutav volinik end kohati nii innukalt, et moonutab fakte.
Ansip väidab, et «lõviosal kõigist paanilistest hoiatustest oli Euroopa Komisjoni esialgse seadusettepanekuga väga vähe pistmist», et on olnud «väärtõlgendusi», et «kirgi kütsid eelkõige parlamendiliikmete vastakad ja kohati äärmuslikud arvamused /…/ mitte seadusloome alguses olev tegelik ettepanek». Inimesed ütlevad: pooltõde on hullem kui vale. Jah, Euroopa Parlament – täpsemalt selle õiguskomisjon – muutis direktiivi esialgse eelnõu mõnevõrra kehvemaks. Kuid kurikuulsaid artikleid 11 ja 13, mis lõid laineid, ei pakkunud mitte Euroopa Parlament – seda tegi Euroopa Komisjon, keda esindab Ansip.
Juba 24. veebruaril 2017, veel enne õiguskomisjoni muudatusettepanekuid, saatis kümneliikmeline Euroopa ülikoolide teadlaste rühm Euroopa Parlamendi saadikutele ja Euroopa Nõukogule avaliku kirja, mille sõnum oli selgemast selge: artikleid 11 ja 13 ei tohiks vastu võtta.
Tuletan meelde: artikkel 11 annab meediaväljaannetele õiguse saada hüvitist oma sisu avaldamise eest internetis. Teadlaste sõnul (ja mitte ainult) muutub selle lõpptulemusena teave vähem ligipääsetavamaks ning väidetavalt direktiiviga kaitstud ajakirjanikud – vaesemateks, lisaks sellele peavad tavakasutajad maksma tasu tekstilõigu või foto jagamise eest. Kui Ansip kirjutab, et «Euroopa Komisjoni ettepanek ei piira mitte mingil moel tavalise internetikasutaja vabadusi», siis ta luiskab. Lisan, et «hea» Euroopa Komisjon tegi ettepaneku anda meediale sellised õigused 20 aastaks, samas kui «halb» Euroopa Parlament tegi ettepaneku piirduda viie aastaga.
Ansip kirjutab: «Kohe kindlasti ei hakata inimeste igapäevast internetikasutust kontrollima. /.../ Komisjoni ettepanekul peaksid suuremad platvormid hakkama pidama arvestust selle üle, kui palju ja millises mahus nad kasutavad sisu, mis on autoriõigustega kaetud. /.../ Komisjoni ettepaneku järgi ei kasutataks selliseid tehnilisi arvesteid kogu üleslaaditava sisu seireks, vaid ainult õiguste omanike palvel väga konkreetse sisu tuvastamiseks.»
Tegelikult aga just Euroopa Komisjon nõuab, et internetifirmad kasutaksid filtrite programme, takistamaks autoriõiguse sisu üleslaadimist. Selleks, et tuvastada, kas sisu on autoriõigusega kaitstud, peab seda põhjalikult uurima. Ja mitte käsitsi. Ansipi loogikat võib võrrelda sellise inimese loogikaga, kes veenab teid nõustuma totaalse kõnede pealtkuulamisega: «Ärge muretsege, me otsime terroriste, ega me tavalistest vestlustest ei hooli.»
Kui Euroopa Komisjoni ettepanek läheb läbi, siis blokeeritakse kõik videod, mis sisaldavad autoriõigustega kaitsnud kujutisi. Samuti blokeeritakse mis tahes internetimeemid, kui nendes on selliseid pilte. Ja mis tahes paroodiad loomulikult ka.
Veelgi enam, just nimelt Euroopa Komisjon tahab panna vastutuse sisu eest, mida kasutajad on üles laadinud, interneti platvormi omanikele. Seda ei öelda otseselt, kuid Euroopa Komisjon sunnib web hosting-ettevõtteid jälgima kogu sisu ja blokeerima kõike, mis võib viia kohtupingile. Arvake ära, kes lõpus kaotab? Loomulikult need samad veebi tavakasutajad, kelle eest meie volinik väidetavalt seisab.