Europarlamendi saadik, keskerakondlane Yana Toom kirjutab ERR portaalis äsja Euroopa Parlamendis arutlusel olnud vastuolulise autoriõiguste direktiivi kitsaskohtadest.
Pärast seda, kui 5. juuli hommikul pani Eesti Wikipedia Prantsuse, Itaalia ja teiste riikide Wikipediate eeskujul kinni oma veebilehe, kõnetas uus autoriõiguste direktiiv ka Eesti meediat. Kuid seda huvi ei jätkunud kauaks: juba paari tunni pärast peatasid Euroopa Parlamendi liikmed 318 poolt ja 278 vastu häälega selle õigusliku mõtte šedöövri – ja puhkuste ajal kokku kuivanud toimetused pöördusid palju kodusemate ja mõistetavate teemade juurde: kus puhkavad Eesti tähed ning mida lubavad sünoptikud. Täitsa asjata. Kui me ei suuda septembris läbi suruda teksti mõistlikke muudatusi, siis edaspidi piirdubki suurem osa Eesti infoväljast just nende teemade - kohalikud kuulsused ja ilm – ringiga.
Aga kõigest järgemööda.
14 eurosaadikut interneti vastu
Üks mu Moskva sõber otsustas veeta Brüsselis õhtut tavapäraselt, torrentist alla laaditud filmi vaadates. Ta ei jõudnud veel filmi intriigi kulminatsioonigi ära oodata, kui juba olid ukse taga politseinikud: autoriõiguste kaitse on Belgias väga kõrgel tasemel. Jah, mõnes teises Euroopa Liidu riigis hoitakse eriüksused teisteks puhkudeks, kuid mitte üheski riigis ei jää varastatud video pärast autoriõiguste omaniku avaldust sotsiaalvõrgustikesse või YouTube'i üles.
Ent siiski arvatakse, et interneti areng nõuab autoriõiguste kaitse täiendavat reguleerimist ja just seda on Euroopa Komisjon asunud tegema. Nad koostasid direktiivi projekti ning saatsid selle Euroopa Parlamendile. Direktiiviga töötab peamiselt õiguskomisjon JURI. Kuid kuna autoriõiguste probleem hõlmab lisaks õiguslikele ka muid aspekte, näeb Euroopa Parlamendi töökorraldus ette ka teiste siduskomisjonide kaasamist, kes teevad teema kohta oma järeldused. Autoriõiguste direktiivi puhul oli selliseid analüüse kolm - ja kõik kolm viskasid JURI liikmed prügikasti. Nad viimistlesid Euroopa Komisjoni projekti moel, mis tagas suurtele stuudiotele, kirjastustele ja teistele autoriõiguste omanikele stabiilse lisatulu, ja hääletasid selle poolt. Õiguskomisjonis võeti tekst vastu 14:9 tulemusega. Mõelge selle peale: 14 Euroopa Parlamendi saadikut 751-st otsustavad interneti tuleviku üle, sülitades teistes komisjonides töötavate kolleegide arvamustele!
Pärast volituse saamist triloogiks (kolmepoolsed läbirääkimised Euroopa Parlamendi, Euroopa Komisjoni ja Euroopa Nõukogu vahel) dokumendi autorid tõenäoliselt arvasid, et võtavad läbirääkimistel aluseks oma teksti. Tunne Kelam, järgides kõrvalekaldumatult parteidistsipliini, (Rahvapartei fraktsioon EPP toetas direktiivi) luiskas, kui rahustas Eesti lugejaid Postimehe veergudel. See on tõsi, et me hääletasime mitte dokumendi, vaid läbirääkimiste mandaadi andmise poolt. Eksitav on hoopis teine: et triloogi käigus saab vastuolulisi sätteid väidetavalt muuta. Nagu paljude aastakümnete kogemus on näidanud, ükski direktiiv ei muutunud peale triloogi paremaks, üksnes kehvemaks. See on ka loogiline: on võimatu saada palgalisa 500 eurot, kui palume kõigest 50. Autoriõiguste direktiivi olukorra teeb aga keerulisemaks usaldamatus: mõistes, et kurikuulsad artiklid 11 ja 13 on põhjustanud üleeuroopalist protesti, peitsid raportöörid vastuolulisi sätteid juriidiliste terminite rägastikku. Mis sätted need on?
Snippeti tasu
Artikkel 11 kohustab liikmesriike tagama meedia õigust saada "õiglast ja proportsionaalset tasu" nende internetis avaldatud materjalide eest. Meedia võib seda õigust kasutada või jätta kasutamata, ja see teeb selle direktiivi pooldajate sõnul paindlikuks, kuid on ju selge, et meediaväljaannete omanikud rõõmustavad mis tahes tulu üle ja kindlasti oma õigust sellele ka kasutavad. Direktiivi kaitsjate sõnul peab see tulu minema autoritele - kuid iga ajakirjanik mõistab, et autorile keegi mingit lisatasu maksma ei hakkaks, vaid kogu raha jääks omanikule.
Artikkel 11 puudutab veel ka sotsiaalvõrgustikke, eriti hüperlinke. See ei keelusta hüperlinke kui selliseid, kuid hüperlink ise on ju ei enamat kui aktiivseks lingiks konverteeritud sõnad. Direktiiv vaikib snippetite teemal – need on lähtematerjali fragmendid (paar lauset, pilt), mis ilmuvad automaatselt, ütleme, kui jagate seda linki Facebookis. Direktiiv snippetitele ei laiene, mis tähendab, et sellise postituse eest peaks kasutaja maksma autoritasu.
Siin vaidlevad direktiivi toetajad vastu: see väidetavalt ei puuduta eraisikute poolt ja mitteärilistel eesmärkidel sisu kasutamist üksikisikute poolt. Kuid see direktiiv ei määratle ka seda, mida tähendab "isiklikuks otstarbeks". Seega peame me lähtuma liikmesriikide õigusaktidest ning igal liikmesriigil on õigus kehtestada oma eeskirjad. Näiteks Prantsuse kohtu arvates omab teie Facebooki postitus, kui teil on paartuhat jälgijat, kindlasti ärilisi eesmärke, isegi kui teile ei tuleks mõttessegi selle pealt raha teenida. "Ärilise" eesmärgi universaalset määratlust ei eksisteeri ja seetõttu selle üle, kas teie säuts on äriline või privaatne - sest Twitter ju reklaamib! - otsustab mõni onu, kellele meie direktiiv on täiesti ebahuvitav, ja keda võib märksa rohkem huvitada näiteks mõne suure kirjastuse soosimine.
Artikkel 13 on veelgi huvitavam: kui praegu on internetiplatvormid kohustatud ebaseaduslikku infot eemaldama, siis pärast direktiivi vastuvõtmist oleksid nad kohustatud seda mitte üles laadima. Lihtne näide on YouTube, platvorm, kuhu kõik saavad oma videoid üles laadida. Täna eemaldatakse sealt piraatvideo õigusjärgse omaniku kaebuse peale või rutiinse kontrolli tulemusena. Aga mida teha, et selline video sinna ei satuks? Teksti autorid üritasid veenda meid, et eelkontrolliga tegelevad "spetsiaalselt koolitatud inimesed", kuid võttes arvesse võrku igal sekundil üles laaditavate videote mahtu, saab seda uskuda ainult loll. Sisu hakkavad kontrollima robotid, programmid, tehisintellekt - muud võimalust lihtsalt pole. Muide, prantsuse eurosaadik Jean-Marie Cavada, direktiivi variraportöör ALDE fraktsioonist, kirjutas selle kohta Twitteris ausalt: üleslaaditud sisu automaatne jälgimine on läbimurre! Ja mul kogemata õnnestus pildistada tema postitust enne, kui kulla Jean-Marie selle eemaldas ... Isegi Orwell selleni ei küündinud.
Kurgid ja informatsioon
Nüüd aga fantaseerime ja katsume ühendada omavahel artiklid 11 ja 13 - see on nagu madu ja siili paaritumine kolme meetri okastraadi saamiseks ühes lasteaia anekdoodis.
E-entsüklopeediad. Pilveteenused. Avatud lähtekoodiga tarkvara arendamise platvormid. Saidid, kuhu sisu laaditakse üles autoriõiguste omanike nõusolekul (sh teadusliku teabe hoidlad). Kus on kommerts- ja kus mitteäriline kasutus? Kui platvorm eksisteerib "registreerimistasu" või annetuste arvelt, kas see on siis kaubandus või mitte? Kui muuseum paneb teaduslikule veebilehele üles pildi, kontrollimata, kas selle autoriõigustega on kõik korras, kas seda avaldanud veebileht kannatab?
Meemid, kollaažid, paroodiad direktiivi alla ei kuulu, kuid automaatfiltrid ei erista neid originaalidest - ja hakkavad neid automaatselt blokeerima. Pärast seda saab kasutaja loomulikult esitada kaebuse ja seada õiglus jalule, kuid kui paljud seda teevad? Kuid need, kes peaksid seda teed ette võtma, peavad arvestama - sellises stsenaariumis on võimatu vältida kasutaja tuvastamist ja tema isikuandmete töötlemist.
Väikesed ja keskmise suurusega ettevõtted. Alustajad. Google (kelle "talla lakkumises" süüdistas direktiivi vastu hääletanud saadikuid uskumatult rumala artikli autor ja Eesti Autorite Ühing tegevdirektor Kalev Rattus) on juba välja töötanud oma filtri, on jäänud vaid nupule vajutamise vaev. Sellepärast me ei kuule nende proteste – mitme miljoni dollari suurused investeeringud autotsensuuri konsolideeriksid tehnoloogia hiiglase tohutu eelise pikkadeks aastateks - ükski uustulnuk selliseid kulutusi endale lubada ei saa, ja direktiiv võib olla ebapädev, kuid täitmiseks kohustuslik kõigile. Selle tulemusena jagaksime Euroopa teabevälja hiiglaste vahel sarnaselt sellele, kuidas on juba ära jagatud Euroopa põllumajandustoodete turg: kurgid on reeglina Hispaaniast, oliiviõli Kreekast. Kuid teave ei ole kurk, selles on häda!
P.S.: "John ei oleks seda kirjutanud"
Lapsepõlves unistasin, et mulle kirjutab ilueedi Paul McCartney. "Michelle, my belle" ja mis seal kõik edasi oligi ... Mis sa arvad? Idioodi unistus on tõeks tehtud. McCartney kirjutaski mulle! "Lugupeetud Euroopa Parlamendi liige! Ma palun teil hääletada autoriõiguste direktiivi poolt, et autorid saaksid oma töö eest väljateeninud tasu. Lõppude lõpuks on muusika Euroopa hing. " Isegi enne, kui ma jõudsin guugeldada, kes peale Sony, kes on direktiivi vastuvõtmisest eluliselt huvitatud, oleks võinud Paulile tünga teha, reageeris Twitteris kirjale ÜRO vaba meedia ja sõnavabaduse eriraportöör David Kyle: "John [Lennon] ei oleks seda kirjutanud." Minu arvates on Kyle´il õigus. Õnneks olid temaga nõus veel 317 parlamendiliiget, kes hääletasid direktiivi vastu.
Nüüd peame septembri istungil arutluste käigus esitama teksti muudatusi ja arutama autoriõiguste kaitset internetis. Ehk ka Eesti Autorite Ühing leiab mahti kõrvutada direktiivi teksti reaalse internetiga ning pakuvad viiele "mässumeelsele" Eesti saadikule oma versiooni, kuidas kaitsta autoriõigusi, tapmata vabadust internetis. Kuid selleks peab Kalev Rattus läbi lugema mitte üksnes Paul McCartney kirja, vaid ka direktiivi teksti.