Kaja Kallase ettepanek nõuda Gazpromilt nende kahjude hüvitamist, mille Vene gaasihiid tekitas ebaõiglast hinda küsides, on kõige imelisem reaktsioon mõned päevad tagasi lõppenud konkurentsieeskirjadega seotud Gazpromi ja Euroopa Komisjoni vahelisele menetlusele, kirjutab Eesti Päevalehes Euroopa Parlamendi liige Yana Toom.
Imeline seepärast, et mainitud konkurentsieeskirjadega seotud menetlus ei toonud iseenesest kaasa mitte mingisuguseid trahve ega kahjude hüvitamise nõuet Gazpromile.
Vene gaasi küsimus on kõrge diplomaatia küsimus. Ja olulisemad strateegilised otsused võetakse siin vastu mitte riiklikul, vaid üleeuroopalisel tasandil. Vana Nõukogude toru, mis Läti kaudu meid maagaasiga varustab, pole üldsegi see, mis praegu Brüsselit muretsema paneb. Kaalul on EL-i majanduslik tulevik.
Ka Gazpromiga arvete klaarimise algusaeg omab tähtsust: aasta 2015, Ukraina kriisi kõrgpunkt. Euroopal oli vaja kindlustada oma tarned Ukraina kaudu kuni „Nord Stream-2“ avamiseni, samuti säilitada mingisugunegi Ukraina- transiit pärast uue gaasijuhtme käikulaskmist. Putini suu läbi kinnitas Venemaa hiljuti transiidi säilimise, Saksamaa kantsler Merkel toetas „Nord Stream-2“ ehitustööde lõpetamist ning Euroopa Komisjon teatas vaidluse lahendamisest. Seda enam, et pooled leppisid hinnas kokku.
Teisiti ei saanudki olla: Euroopa vajab Vene gaasi, Gazprom on valmis seda tarnima. Euroopa Liit sunnib Venemaa riikliku ettevõtet juba mitmendat korda käigu pealt mängureegleid muutma, kuid Euroopas saadav kasum on selle jaoks nii võimas, et ventiili sulgeda ei saa. Vene gaasi tarbimine tänapäeva Euroopas ei lange, see kasvab. See unistus, et Euroopasse tuleb odav Ameerika gaas, on ebareaalne. Esiteks see on kallis; teiseks ameeriklased hakkavad tarnima gaasi Aasiasse - sealsed hinnad on esialgu palju kõrgemad. Ja ameeriklased on eelkõige ärimehed.
Oli aeg, kui endise Nõukogude Liidu territooriumil asuvatele riikidele oli gaas palju odavam kui teistele. Lääne-Euroopat ärritas see väga. Venemaa-Ukraina gaasisõja taustal asus Gazprom viima meid kõiki uutele „Euroopa“ hindadele üle. EL soovis, et hinnakujundus sõltuks nafta hinnast, Gazprom nõustus sellega. Seejärel kasvas nafta hind märgatavalt, tekkis vedelgaas ning oma hinnavalemi määramisel oli Gazprom sunnitud nõustuma mõnedele Lääne-Euroopa klientidele nn. turuhindade (see tähendab vedelgaasi hetkehindade) määramisega.
Nüüd laieneb see reegel Ida-ja Kesk-Euroopale. Küüniliselt öeldes, kõik me saime parema gaasihinna ja uued tarnereeglid mitte sellepärast, et vana valem oli “vale”, vaid sellepärast, et see polnud meile kasulik ja me suutsime saavutada selle ümbervaatamise. Euroopa konkurentsiõigus on osutunud väga kasulikuks, sest alati on mugavam rääkida läbi inimesega, kelle jalg jäi ukse vahele.
Muide, idaeurooplastel ei õnnestu just kõige paremini trahvida Gazpromi ja peksta neilt kompensatsioone välja. Näiteks Ukraina – gaasi saadakse seal juba ammu ainult ettemaksuga ja miljarditrahvid eksisteerivad ainult paberil. Või Leedu – tema koostatud trahvi ei kiirustata ka ära maksma. Leedu võitleb kangelaslikult Vene gaasiga ja läheb majanduslikult vastuolulisse terminali Independence projekti. Kuid hinnavahe tõttu kontrollib Gazprom endiselt üle poole Leedu turust.
Praegusel ajal võitlevad Gazpromi ja Nord Stream-2-ga ka ameeriklased ning seda tehakse EL-i ja USA konkurentsi tõttu. Odavatele ressurssidele juurdepääsuta tugevat majandust ei ehita ja selles vaidluses on minu sümpaatiad Berliini, mitte Washingtoni poolel.
Eelmisel nädalal osalesime Kajaga ETV saates „Foorum“, kus ta ütles muuseas, et Euroopa peab olema ühtne: kui oleme ühtsed, siis oleme tugevad ja ainult ühtsus teeb meist võrdsed partnerid. Eesti ja, ütleme, Saksamaa või Prantsusmaa võrdse partnerluse kohta võiks irooniliselt muiata, kuid ühtsuse tees on päris kindel. Võib-olla ei tasuks sel juhul seda ühtsust hävitada, eriti olukorras, kus poliitiline otsus Venemaa gaasi suhtes on EL-i tasandil juba vastu võetud ja heaks kiidetud?