Järgnevas kirjutises viitan ma korduvalt sotsioloog Iris Pettaile, kes on vaieldamatult Eesti suurim asjatundja perevägivalla uurimise alal. Seoses Kohtla-Järve ja Narva veriste sündmustega palus minu büroo temalt kommentaari.
„Kas seda kõike oleks saanud ennetada? Jah, kindlasti,“ kirjutab Pettai. Ta märgib et spetsialisti jaoks eksisteerib üpris palju märke, mis osutavad sellele, et midagi traagilist võib juhtuda just Narvas ja Kohtla-Järvel. Vägivalla poolest kuuluvad need linnad kõige kõrgemasse ohutsooni Eestis. Iga teine Kohtla-Järvel elav naine ja 39% Narvas elavatest naistest on kogenud alates 15 eluaastast vaimset, füüsilist või seksuaalset vägivalda.
Lepitamine on kapituleerumine kurjuse ees
Ka meie riigis tervikuna on olukord tülgastav: 2017. aastal oli 48 tapmisest ja tapmiskatsest 17 seotud perevägivallaga. See ei ole salajane informatsioon, ja ei saa öelda, nagu oleks perevägivalla teema meil maha vaigitud. Seda uuritakse, sellest räägitakse konverentsidel, see on võetud tulevaste politseinike õppekavasse, seda käsitletakse meie massiteabevahendites. Ent seda kõike on lootusetult vähe.
On raske Pettaiga mitte nõus olla. Peaküsimus seisneb selles, millisest paradigmast selle probleemi lahendamisel lähtuda. Eestis valitseb lepitamisparadigma, mille enamik Euroopa Liidu riike on kõrvale heitnud nagu vana kola.
Igast kümnest on kaheksal-üheksal juhul ohver naine. Eesti 2016. aasta kuritegevuse statistika näitab, et 82 protsenti perevägivalla ohvritest olid naised. Milliseid meetmeid aga vägivallatseja vastu rakendatakse? Kui temani üldse jõutakse, siis üritatakse teda ümberkasvatada, jätta edasi perekonda. Lühidalt öeldes teda lihtsalt poputatakse! Naised, kes minu Tallinna büroost abi otsivad, räägivad aeg-ajalt, kuidas sotsiaaltöötajad ja isegi kohtunikud on neid peaaegu et süüdistanud selles, miks mees niimoodi käitub. Ühesõnaga, kohtutes praktiseeritakse samuti osapoolte ehk ohvri ja vägivallatseja lepitamist. Te olete kindlasti kuulnud, et „poole aasta jooksul käituda korralikult, mitte juua ega peksta naist ja lapsi“. Ma ei tea juhtumeid, mil niisugused manitsused oleksid vägivalla peatanud.
Teiste sõnadega öeldes ei ole Eestis kahjuks olemas tänapäevast ja terviklikku abipaketti vägivallaohvritele. Kõikjal praktiseeritakse inimese jooksutamist ühe spetsialisti juurest teise juurde. Ja ka nende spetsialistide tegevus ei ole omavahel koordineeritud.
Eraldi seadust, mis käsitleks koduvägivalla profülaktikat ja võitlust selle vastu, meil samuti ei ole. Niisugune seadus aga annaks üldsusele selge signaali: vägivallatsemine oma lähedaste kallal ei ole kaugeltki perekonna siseasi ega lihtsalt inimõiguste rikkumine, vaid raske kuritegu.
Mida teha?
Ülalmainitud seadus on Eestile äärmiselt vajalik. Iris Pettai andmetel kehtib see praegu ligi 150 riigis.
Me oleme lõpmatult valmis USA-le suhu vaatama. Aga seal kehtib see seadus juba 1994. aastast. Aastail 1993 – 2010 vähenes seal seksuaalpartnerite poolt tapetud naiste arv 30 protsenti, naiste vastu toimepandud koduvägivalla juhud aga vähenesid kahe kolmandiku võrra.
Leedus kehtib seadus alates 2011. aastast. Selle tulemusena on lähisuhete pinnal sooritatud tapmiste arv vähenenud aastaga 30 protsenti ning märgatavalt on suurenenud nende kannatanute arv, kes on julgenud otsida abi õiguskaitseorganitelt.
Koos seaduse vastuvõtmisega tuleb kohalike omavalitsuste tasandil luua efektiivne süsteem perevägivalla ärahoidmiseks ja selle ohvrite abistamiseks. See kompleks aitaks muide minimeerida ka tohutuid rahalisi kaotusi. Iris Pettai kinnitab, et need moodustavad 116,5 miljonit eurot aastas. Perevägivalla hind kujuneb põhiliselt saamata jäänud toodangu maksumusest, tervishoiuteenustest (ravikuludest), kulutustest juriidilisele abile ning sotsiaalteenuste eest makstud hindadest.
Poliitilisteks sõnasõdadeks perevägivalla teema ümber ei ole enam aega, kui me ei soovi ikka ja jälle matta naisi, keda oleks olnud võimalik päästa.
