„Kui tulite poliitikasse, ütlesite, et teil on vene ajud ja vene südametunnistus. Hilisemast käsitlusest olen leidnud, et nimetate end Eesti patrioodiks. Kuidas need vene ajud ja vene südametunnistus elavad koos Eesti patriotismiga?“ Sellele ja teistele saatejuhi küsimustele 21.aprilli Äripäeva raadio Persooni saates vastas Euroopa Parlamendi liige Yana Toom.
„Kohalikud venelased on kahtlemata Eesti riigi osa. Mul on ema eestlanna, isa on venelane. Ja nõukaajal oli ju võimalik valida, millise rahvuse sa passi paned. Ja ma panin sinna „eestlane“, kuigi olin Yana Tšernogorova. Minu jaoks oli selge valik – pean olema mitte et vähemuse poole peal, vaid selle nõrgema poole peal. Aga pärast seda situatsioon muutus peegelpildiks. Ma olen jälle selle nõrgema poole peal,“ kommenteeris Toom.
Ta ei arva, et meil on ksenofoobne ühiskond: „Foobia meditsiinilises mõistes on hirm millegi ees, millest sa aru ei saa. See pole sõimusõna. On inimesi, kes ongi russofoobid, mitte poliitiliste vaadete koha pealt. Nad lihtsalt kardavad oma naabrit, sest mine tea palvetab seal Putini ikooni ees ja ühel päeval tuleb ja võtab midagi ära. See ongi irratsionaalne hirm, millel ei ole mingit pistmist maailmavaatega. Lihtsalt ma ei saa selle inimesega läbi, ma ei saa aru, kuidas ta mõtleb, ei saa tema loogikast aru ja seetõttu väldin teda. Siin ei ole nagu midagi halba peale selle, et tuleks lihtsalt olla natuke avatum.“
Yana Toomi sõnul poliitikud muidugi kasutavad „vene kaarti“ ära, aga ühtegi asja ei saa ära kasutada, kui ühiskonnas pole kandepinda. „Ja see kahtlemata on. Alati on päris suur protsent inimesi, kes ütlevad, et muidugi tahavad olla koos omadega,“ ütles Toom.
Millal võiks Eesti ühiskonnas asi jõuda sinnamaale, et „vene kaarti“ ei ole enam vaja? Kas selline staadium Eesti poliitikas meie eluajal võiks kätte jõuda? Toom: „Tahaks loota küll, aga ma arvan, et see kindlasti pole see aeg, kui olen aktiivne poliitikas. Istun kusagil Vändra metsas talukohas, vaatan telekat, olen 85 ja siis võib-olla seda enam ei ole.“