Esiteks, britid on tublid, sest suutsid kindlustada endale toetuse Euroopa Liidus, kust nad muide täpselt aasta pärast lahkuvad. Euroopa Liidu Nõukogu kinnitusel ei ole muud versioonid peale „Venemaa jälje" usutavad. Seda siis olukorras, kui Briti välisminister Boris Johnson on kinnitanud, et on olemas 24 versiooni Salisbury sündmuste kohta, millest ta sai teada Vene riiklikest meediakanalitest. Peab tunnistama, et mitte kõik need versioonid ei tundu võimatute vandenõuteooriatena.
Teiseks, Euroopa Liidu liikmesriigid ei näidanud selles küsimuses üles solidaarsust. Euroopa Liidu tasemel võeti vastu vaid otsus kutsuda Moskvast Brüsselisse konsultatsioonideks Euroopa Liidu saadikut. 18 liikmesriiki 28-st toetasid Suurbritanniat, saates välja 1 kuni 4 Vene diplomaati. Selle eestvedajaks võib pidada Prantsusmaa presidenti Emmanuel Macroni, kes otsis võimalust oma positsiooni tugevdamiseks Euroopas: ta oli esimene, kes avaldas solidaarsust Briti peaminister Theresa May´ga viimase julgetes, kuid hägustes süüdistustes Venemaa suhtes. Huvitav on see, et arvestatav hulk Euroopa Liidu liikmesriike ei pidanud võimalikuks Moskva suhteid veelgi rohkem rikkuda.
Kolmandaks, mõnedes riikides kasutati diplomaatide väljasaatmist sisepoliitiliste probleemide lahendamiseks. Näiteks, Donald Trump saatis USAst välja 60 diplomaati kohe peale seda, kui oli õnnitlenud Putinit valimisvõidu puhul ning teinud ettepaneku kahe riigipea kohtumiseks. Teisisõnu annab ta korraga kaks signaali: Venemaale - valmisolekust koostööks, ameeriklastele - et pole vaja süüdistada teda kokkumängus venelastega, tänu kelle sekkumisele paljude arvates ta tuli võimule.
Topeltsõnum Saksamaalt
Saksamaal on kõik veelgi huvitavam. Kohe peale 4 Vene diplomaadi väljasaatmist tuli uudis, et Gazpromile anti viimseni kõik vajalikud kooskõlastused Nord Stream II ehitamiseks Saksamaa territooriumil. Nendes oludes paistab diplomaatiline võitlus vaid suitsukattena selgete majanduslike eesmärkide saavutamisel. (Sulgudes märgin, et gaasitoru ehitamist peavad veel kooskõlastama Venemaa, Soome, Rootsi ja Taani.)
Neljandaks, paneb imestama kõikide osapoolte süüdimatu küünilisus. Kedagi ei huvita, mis Salisburys tegelikult juhtus ning miks seda tehti nii totral moel. Meie idanaabri demoniseerimine on sööstnud sellistesse kõrgustesse, et keegi ei pea enam vajalikuks avalikustada selle süü asitõendeid.
Tekib loogiline küsimus: mis saab edasi? Kas me oleme nõus sõdima Venemaaga endise luuraja Skripali pärast või kogu asja iva on hoopis selles, et me soovime ajendada venemaalasi, eriti aga Vene eliiti, vabanema alles tagasivalitud Putinist? Kui see on nii, siis poliitilise analüüsi tase Euroopa Liidus jätab kõvasti soovida: Lääs on juba aidanud Putinit tagasivalimisel ja rekordtulemuse püstitamisel ning näib, nagu kavatseme tema positsiooni veelgi enam kindlustada majandusliku ja poliitilise blokaadiga.