Vabariigi aastapäeva vastuvõtul Eesti Rahva Muuseumis küsiti minu käest, kuidas mulle meeldis presidendi kõne.
Vabariigi aastapäeval edastas president Kersti Kaljulaid poliitilisi vaateid, mis oma olemuselt ei ühenda Eesti ühiskonda, kirjutab Postimehes Euroopa Parlamendi liige Yana Toom (Keskerakond).
Vastasin, et ei meeldinud. Täpsustasin, et selline kõne sobiks pigem Isamaaliidu esimehele aastast 1995 (mainitud erakonna sünniaasta).
Järgmisel päeval nägin uudist pealkirjaga «Yana Toom halvustas presidendi kõnet». Seda, et kriitika ja halvustamise vahel ei tehta mingit vahet, juhul kui see puudutab meie riigipead, tajusin ka varem.
Seekord tundus imelikuna hoopis see, et Isamaa ja Res Publica Liiduga (IRL) võrdlemist võib pidada halvustavaks. Aga see selleks.
Tunnen, et olen igal juhul seletuse võlgu.
Teemad, mis ei sobi siinsesse komberuumi
Tulin poliitikasse täiskasvanud inimesena, kel seljataga päris arvestatav elukogemus. Tulin, sest ajakirjaniku töö oli mulle õpetanud – ega lehe toimetuses keegi sinuga rõõmu ei jaga, ikka muresid – et kui sa ei tegele poliitikaga, tegeleb poliitika sinuga.
See «sina, kellega poliitika tegeleb», oli minu maailmapildis Eestit oma kodumaaks pidav mitte-eestlane, kelleks ma ise tegelikult ei osutu.
Minu integreerituse tase on keskmisest tublisti kõrgem, ja kui ma jätaks selle vene jonni ja oleks omal ajal liitunud IRLi või Reformierakonnaga, oleks mind vast ammu omaks võetud. Sest olgem ausad – kiirelt ja rõõmsalt võetakse omaks neid, kes ei näe mitte-eestlaste probleeme.
Arutelu venekeelsete elanike õigusest emakeelsele haridusele, mahajäämisest PISA testides, kõrgemast töötuse ja vaesuse piiril elamise määrast ning hallipassiinimestest, keeleinspektsiooni kiusamisest ja soovist muuta ravimite infolehed ka venekeelseks ei sobi siinsesse „komberuumi“ no kohe üldse mitte. See jutt pole lihtsalt viisakas, aga viisakus on komberuumi tõde.
Siit ka järgmine reegel: presidenti tuleb kuulata tähelepanelikult ja kiita. Või siis äärmisel juhul vait olla. Sest nagu ütles riigipea vabariigi sajandale aastapäevale pühendatud kõnes: «Seda Eestit ei kirjelda lärmakas väitlus, vaid rahulik kulg.»
Ja isegi siis, kui riigipea ütleb, et «Eesti riik on loodud /.../ tagama eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimise läbi aegade. Nende eesmärkide saavutamiseks on Eesti riik rajatud vabadusele, õigusele ja õiglusele», tuleb selle kõigega lihtsalt nõus olla. Kuigi vabadus ja õiglus, mis teenivad ühte eesmärki, pole oma olemuselt enam ei vabadus ega õiglus. Sel juhul muutuvad nad meetmeks, mida tasub kasutusele võtta vaid siis, kui see õigustab eesmärgi saavutamist. Ehk teisisõnu, mida võib rakendada valikuliselt, olenevalt eesmärgist.
Eesti keeles mõtlev inimene on kuidagi väärtuslikum
Teine tees, mis mind tõeliselt rabas presidendi kõne juures, oli see, et «mõtleva, seejuures just eesti keeles mõtleva inimese säilitamine on Eesti hariduse ja ka Eesti teaduse sajandi väljakutse».
Hea küll, annan endale aru, et astun õhukese jää peale, aga kujutagem korraks ette, et sellise lause oleks öelnud Saksamaa liidukantsler Angela Merkel: mõtleva, just saksa keeles mõtleva inimese säilitamine on sajandi väljakutse. Ega tal vist selle peale pikka pidu enam poleks.
Ja asi pole üldse selles, kas keeleruum on suur või väike. Asi on selles, et mõtlev inimene on universaalne väärtus. Aga tuleb välja, et ei ole. Just eesti keeles mõtlev inimene on kuidagi väärtuslikum, kuigi sealsamas rääkis president kirglikult, et «ikka kõik 1,3 miljonit ühtemoodi, ei üks tähtsam kui teine. Ei üks tähtsam kui teine.» Selge – ühtemoodi juhul, kui nad eesti keeles mõtlevad.
Kas selle asja nimi pole assimileerimine? «Miljonid inimesed Euroopas /.../ usaldavad oma lapsed lasteaiaõpetajate hoole alla, pidades loomulikuks seda, et kooliealiseks saanud laps on asukohariigi keele- ja komberuumiga kohanenud. /.../. Sama peame meie pakkuma kõigile neile, kes tahavad elada Eestis ja siin oma lapsi koolitada.» Sellega võib isegi nõus olla – kuigi komberuumi mõiste jääb minu jaoks endiselt arusaamatuks – oma riigi keelt tuleb õppida igal juhul, ja mida varem, seda parem. Aga siis räägib riigipea asja eesmärgist: «Nii kasvab eesti keele rääkijate hulk ka siis, kui Eesti peredesse sündivate laste hulk päriselt taastetasemele ei ulatu». Siiralt öeldud, mis seal ikka. Riigipea jaoks isegi liiga siiralt.
Kokkuvõttes, milline oli presidendi sõnum mitte-eestlastele? Kas üldse oli? Leian, et ei olnud. Nad unustati ära. Ja mainiti vaid kontekstis, et nendest tuleb teha õiged eesti keeles mõtlevad eestlased, keda tuleb kohandada komberuumiga.
Ma ei taha siin vaielda presidendiga, kelle poliitilisi vaateid ma ei jaga, nagu ka tema minu omi. Aga probleem ongi selles, et vabariigi aastapäeval edastab riigipea poliitilisi vaateid, mis – olgu need kelle iganes omad – oma olemuselt ei ühenda ühiskonda. Kui me siinkohal muidugi mõtleme kogu ühiskonna, mitte selle eesti keeles mõtleva osa peale. Selles ongi riigimeheliku ja poliitilise mõtlemise suur vahe, mida meie ühiskonnas ei tunta. Alalhoidev, ühendav, ühisosa edendav mõtlemine on presidendile sine qua non.
On naljakas, et IRLi juht Helir-Valdur Seeder, kommenteerides minu tähelepanekut selle kohta, kui sarnane on Kersti Kaljulaidi kõne Isamaliidu esimehe omaga, ütles, et isamaaline ideoloogia aastast 1995 sobibki suurepäraselt kokku Eesti sajanda aasta juubeliga.
On igati loogiline, et ühe poliitilise erakonna liige seisab oma valijate eest. Aga üldiselt on küsitav, kas veerandsajandi vanune mõttelaad sobib kupüürideta ülekandmiseks tänapäeva. See on pigem poliitiliste eelistuste ja reaalsustaju küsimus. Vabariigi president ei peaks aga eelistama ühe erakonna valijaid. «Ei üks tähtsam kui teine...» Nii lihtne see ongi.