"Rahvusvahelisel areenil oleme mingis mõttes tagasi ajas, kus sõjalised suurriigid rivaalitsesid üksteisega, nagu see oli külma sõja päevil. Peeti siis ja peetakse ka praegu varisõdu (inglise keeles proxy war) n-ö vahendajate kaudu laupkokkupõrget vältides, mis minimeerib kiire sõjalise eskaleerumise nagu näiteks vastastikuste tuumalöökide riski.
Süürias toimuvaga kursis olev ning riiki külastanud Euroopa Parlamendi saadik Yana Toom usub, et Wagneri grupi ning USA vägede vahel toimunud kokkupõrke osas on märgiline just suurriikide reaktsioon, mis näitab, et ei otsita ajendit sõja alustamiseks, edastab Postimees.
Vahendajateks on reeglina välisarmeed ja kõikvõimalikud partisanid. Kuid viimasel ajal mängivad üha suuremat rolli eraarmeed, mis tegutsevad kontaktis oma riikide eriteenistuste ja sõjaväelastega.
Ilmselt just sellist asjade käiku nägime Deir ez-Zoris. Mida teame täpselt? Valitsusmeelsed võitlejad alustasid pealetungi saavutamaks kontrolli naftaalade üle. Opositsioon kutsus appi Ameerika lennukid, mis ründasid kolonni. Rünnak osutus edukaks ning ohvriterohkeks. Vene lennukid kolonni ei kaitsnud, mis peaks tähendama, et Vene kindralitega seda pealetungi ei kooskõlastatud.
Usutavat infot ohvrite arvu kohta mõistagi pole - sõltuvalt allikast on erinevused liiga suured. Küll aga on kindel see, et surma said Venemaa kodanikud, oletatavasti eraarmeest.
Intsidendijärgne Washingtoni ja Moskva reaktsioon on märgiline - ameeriklased väidavad, et nii enne kui ka pärast rünnakut küsisid nad venelastelt infot, venelased aga esialgu üritasid oma huvi toimunu vastu mitte välja näidata. Venemaa välisministeerium tunnistas oma kodanike hukkumist alles hiljuti. Selline reaktsioon näitab: mõlemad pooled väldivad seda, et juhtumit saaks casus belli-na käsitleda.
Ilmselt Venemaa, kus palgaline sõjateenistus välismaal on ametlikult keelatud, rakendab aktiivselt Ameerika kogemust - USAs teatavasti kasutatakse eraarmeesid (hea näide on Blackwater). Pole välistatud, et lõppude lõpuks muudetakse ka Venemaal seadust, mis sellistele gruppidele ametliku staatuse annab.
Eraarmeede kasutamine varisõdades ei aita küll kaasa konfliktide kiirele lahendamisele, kuid minimeerib sõja puhkemise ohtu suurriikide vahel justkui veeretades vastutuse "tavainimeste" kaela."