18.veebruaril saate „Pühapäeva õhtu Vladimir Solovjoviga“ teemaks osutus Müncheni konverents. Koos eksperditega Venemaalt ja USA-st saates osales ka EuroopaParlamendi liige Yana Toom.
Ta ei nõustunud eksperditega, kes nimetasid konverentsi igavaks ja ebahuvitavaks – Toomi arvates Münchenis toimunu annab mitte ainult mõtlemisainet, vaid ka alust (üsna mõõdukaks) optimismiks. Poliitik usub, et kahe päeva tulemusena on hoiakute erinevus muutunud selgemaks ning rääkida, nagu seda tehakse Venemaal, konfrontatsioonist Läänega puhtal kujul ei saa.
„Sellel tasandil mingit ühtset Lääst pole olemas. On vana Euroopa, pragmaatiline ja üsna rahulik. On Ida-Euroopa, kelle jaoks Ameerika Ühendriikide privileegitud liitlase staatus on omamoodi hüvitis majandusliku nõrkuse eest. Sama teed – USA privileegitud liitlasena – astub ka Theresa May, kelle jaoks on väga oluline EL-ga “lahutuse” protsessis suurendada ruumi manööverdamiseks ning kaupelda Suurbritanniale välja võimalikult palju. Ilmselt on siin mõte selles, et välisohu ees tugevale liitlasele võib palju andeks anda. Pole ime, et viimastel kuudel just Londonist on saanud see Euroopa sõlmpunkt, kust Venemaa-vastane hüsteeria tuleb,” ütles Toom.
Aga ta kutsus üles pöörama tähelepanu sellele, et peamiste julgeolekuohtude nimekirjas, mis oli esitatud Müncheni konverentsi ettekandes, Venemaad pole. Ja üldse ei Venemaa, ei Ukraina, tuletas meelde Toom, võtmeteemaks Münchenis polnud: “Ma saan aru, et me oleme Venemaa televisioonis ja see jätab oma jälje, kuid tegelikult oli Münchenis tegemist muuga ning see muu oli väga õigesti sõnastatud Saksamaa välisministri Sigmar Gabrieli poolt: kuidas sel rohusööjal (Euroopal) kiskjate seas ellu jääda? Muide, Eesti meedias Gabrieli esinemine oli tsenseeritud – Postimehe versioni kohaselt ütles minister, et oma sõpradelt ja liitlastelt EL ootab, et lõppeksid tema lõhestamise katsed. Originaalis Gabrieli tsitaat kõlab palju karmimalt: “Keegi ei pea püüdma lõhestada EL-i: ei Hiina, ei Venemaa ja ka USA mitte.”
Toomi arvates selline enesetsensuur näitab mõnede riikide poliitilise eliidi ebavalmidust kritiseerida USA-d, kuid sellist suhtumist ei ole õige üle kanda EL-le tervikuna.
Toom märkis, et EL aastast 2004, enne laienemist, oleks kahtlemata järk-järgult liikunud täna sanktsioonide leevendamise suunas, kuid EL-2018 poliitiline konsensus on paraku teistsugune. „Ja siiski oleks viga arvata, et Euroopas midagi ei nähta ja millestki ei saada aru,“ ütles Euroopa Parlamendi liige. „Müncheni ettekandes on tähistatud neli peamist jõudu - USA, Hiina, Venemaa ja EL, kusjuures Hiina on siin omamoodi jokker, keda me oma aruteludes ei mainigi. Seejuures eurooplased mõistavad suurepäraselt, et 2050. aastaks EL-i rahvaarv saab vastavalt prognoosidele olema 5% maailma rahvastikust, aga „kokkulepitud maailmakorra“ eluiga, nagu ajalugu näitab, on sada aastat. Nii et tuleviku suhtes peab kokku leppima juba täna.“