"Tuletan meelde: praegu töötab Europarlamendis 751 eurosaadikut. Kõik nad valitakse nimekirjade järgi nende endi riikides ja nad kuuluvad Europarlamendi fraktsioonidesse, mille koosseisu kuuluvad nende erakonnad. Et mitte pikalt selgitada, siis täpsustan, et näiteks Keskerakond kuulub Euroopa Demokraatide ja Liberaalide Liidu fraktsiooni (ALDE), seega kuulun sellesse Europarlamendi fraktsiooni saadikuna ka mina.
Seni on niisugune süsteem kord paremini, kord halvemini toiminud, kuid Brexit tegi oma korrektiivid: britid lahkuvad Euroopa Liidust ja koos nendega kaob 73 briti eurosaadikute kohta. Mida teha edasi? Alguses oli võimalikke stsenaariume kolm.
Esimene - ilmselgelt kõige mõistlikum valija seisukohalt: vähendada eurosaadikute arvu.
Teine - kõige meelitavam saadikute jaoks: võtta kõik ja jagada omavahel.
Kolmas, kõige keerulisem, pannakse kolmapäeval hääletusele. Vastavalt sellele plaanile reserveeritakse 19 kohta tulevastele Euroliidu liikmetele, 27 jaotatakse praeguste liikmete vahel (kusjuures Eestile antakse üks mandaat - 2019. aastal saame seitse, mitte kuus kohta), veel 27 kohta jääb saadikutele, kes kandideerivad üleeuroopalistes, mitte riikide nimekirjades.
Kui plaan võetakse vastu, siis peab teadlik Eesti valija, kes 2019. aasta mais Europarlamendi valimistele tuleb, hääletama kaks korda. Esimesel korral nagu tavaliselt Eesti kandidaadi poolt. Teist korda rahvusvahelise nimekirja järgi. Praktiliselt ühe Europarlamendi fraktsiooni poolt, millest igaüks koostab oma kandidaatide nimekirja ja esitab valijale oma platvormi. (Euroopa tasandil peetakse Europarlamendi fraktsioone Euroopa poliitilisteks parteideks: Euroopa Rahvapartei, Euroopa Demokraatide ja Liberaalide Liidu fraktsioon, Sotsiaaldemokraatide ja demokraatide fraktsioon Euroopa Parlamendis ja nii edasi).
Siin on esimene lõks: näiteks ALDE fraktsiooni ei kuulu mitte üksnes meie koos mu leppimatu sõbra Paetiga, vaid ka Ciudadanose hispaanlased - nn spanioodid, riigi territoriaalse terviklikuse pooldajad - ja kataloonlased Carles Puigdemonti parteist ning äärmiselt temperamentsed baskid, kes on haaratud oma keele edendamisest, mis ärritab spanioote niisama palju kui Kataloonia referendum. Riigisisestel valimistel see saadikuid eriti ei sega - mina seisan kodakondsuse eest „ilma anneksiooni ja kontributsioonita" kõigi halli passi omanike jaoks, Paet aga valmistub oma neljakümne kolme aastases vanuses määratlemata kodakondsusega isikutest füüsiliselt kauem elama, kuid meil pole vajadust otsida ühist nimetajat ja me võime ausalt oma seisukohtadest rääkida. Nende kaitsmine tähendab siiski karmi poliitilist võitlust fraktsioonis ja parlamendis, nii et mul on raske ette kujutada, milline peaks välja nägema minu ja Urmase ühine valimisprogramm. Hispaanlastest ma parem ei räägigi.
Muuseas - ja see on teine lõks - polegi vajadust fantaseerida minu ja Urmase ühise manifesti teemal. Ei mind ega Paeti ega üldse kedagi eestlastest-leedulastest-maltalastest-slovakkidest ja muudest Euroopa väikerahvaste esindajatest ei ähvarda üle-euroopalisse nimekirja sattumine. See on suurte poiste, Euroopa kaliibriga poliitikute mäng, selliste nagu Guy Verhofstadt või Hans van Baalen. (Juhuks kui need nimed midagi ei ütle: esimene on Belgia endine peaminister, ALDE fraktsiooni esimees, parlamendi peamine läbirääkija Brexiti küsimustes; teine on hollandlane, Euroopa Demokraatide ja Liberaalide Liidu president.)
Niiviisi sujuvalt jõudsimegi kolmanda lõksuni - Euroopa kaliibriga poliitikute nimedeni, keda teavad kõik. Neid polegi eriti palju, kusjuures mõned neist suudavad eelpool nimetatud džentelmenide une pikaks ajaks ära ajada. Marine Le Pen näiteks. Või Beppe Grillo (kloun, kes algatas Itaalia ülipopulaarse „Viie tähe liikumise"). Üle-euroopalised nimekirjad võivad viia selleni, et mõni euroskeptik saab valija toetuse mitte ainult oma kodumaal, vaid ka kaugel väljaspool seda. Kuidas sellise olukorraga toime tulla?
Muuseas, demokraatia vaatevinklist on see punkt, kus miinus muutub plussiks: nii pole Eesti valijal siinse poliitmaastiku iseärasuste tõttu võimalik hääletada kommunistide poolt, Europarlamendis on aga teiste hulgas esindatud tervelt kaheksa kommunistliku parteid. Nii et kodanikud, kellele Keskerakonna või sotsiaaldemokraatide retoorika tundub liialt leebe, saavad anda oma hääle koloriitsetele noormeestele GUE-st, kellest iga teine matkib Che Guevarat.
Lihtsamalt öeldes laiendab üle-euroopaline nimekiri oluliselt ideoloogia valimise võimalusi - just nimelt ideoloogia, mitte isikute, sest nimekirjad on suletud, seega on üle-euroopaline mandaat tagatud esinumbritele - ei ole riski, et mingisugune elektoraalne arusaamatus nimekirja liidri positsiooni kõigutaks.
See on ka loogiline: eeldatakse, et iga Euroopa partei nimekirja esinumber on n.ö tippkandidaat - kandidaat Euroopa Komisjoni esimehe ametisse, siin pole aga arusaamatustele ruumi.
Miks on üldse tarvis rahvusvahelisi nimekirju? See on esimene samm Euroopa Liidu ühe võimaliku tulevikuväljavaate poole - tulevaste tinglike Euroopa Ühendriikide poole, Euroopa föderatsiooni poole, kus poliitikat määravad rahvusülesed suurmängijad. Jah, kui lähtuda meeleoludest, mis valitsevad Euroopa Liidus praegu, siis on selline tulevik üsna ebatõenäoline - aga unistada võib sellest ikka.
Nagu föderaliseerumise pooldajad ausalt tunnistavad: mitte keegi poleks kunagi nõustunud vabatahtlikult mandaatidest loobuma, kuid britid, kes andsid ühinenud Euroopale viimase poole sajandi vapustavaima hoobi, andsid sellega lõpuks võimaluse luua rahvusülene nimekiri. Kas saadikud kasutavad seda võimalust, selgub juba täna.
Mina, muide, hääletan poolt."