Hiljuti tituleeris üks riigikogu liige teist moraalseks värdjaks ja tõi tihedaid tööpäevi kirjeldades eeskujuks iseenda. Hinnangut sellele ma ei anna, kuid mõned nädalad hiljem avastasin, et see poleemika läks hinge. Teate, miks? Sest nii eesmärgivaenulikku töökorraldust nagu riigikogus pole ma eales näinud, kirjutab Õhtulehes Euroopa Parlamendi liige Yana Toom.
Riigikogu liikmete kõrged palgad ja kompensatsioonid ajavad inimesed marru. Lohutuseks on teadmine, et vähemalt abilisi nendel loodritel pole. Mis on aga tulemus? See, et riigikogu liige kulutab poole oma tööajast sekretäri ja nõuniku ülesannete täitmisele, kuid rahvasaadiku palga eest ja riigikogu liikme töö arvelt. Kusjuures (järeldan isikliku kogemuse pinnalt, kuid arvan, et ma pole erand) riigikogulased pole eriti osavad sekretärid, nõunikest rääkimata.
Kalendripidamine, kohtumiste kokku leppimine, kontaktide leidmine, meediamonitooring (mitte see pealiskaudne, mis loetleb pealkirju, vaid tõsine, mis arvestab konkreetse saadiku teemasid ja hoiab orbiidis ka rahvusvahelist meediat), ka ümbrike kleepimine-kirjutamine – see kõik vajab tegemist, kuid ma pole ka Brüsselis näinud palju kohti, kus sellise töö tegija teeniks kolm ja pool tuhat eurot.
Olgu, sekretäriameti õpib ära, kuid nõunikega on märksa keerulisem. Riigikogu on teatavasti läbilõige ühiskonnast, kus peale juristide on muudegi erialade esindajaid, tööks aga on seadusloome. Ja endisi arste, ajakirjanikke ja lavastajaid, kes seadusemuudatusi ja vettpidavaid seletuskirju suudavad koostada, just ülearu pole. Mis ei tähenda sugugi, et parlamendi liikmed on rumalad või ebapädevad. Ei ole! Kuid ainult poliitilisest tahtest ei piisa, on vaja nii Eesti kui ka rahvusvahelise õiguse tundmist, võrdlusmaterjaliga toimetamise ning mõjuanalüüsi koostamise oskust. Soovitavalt ka juriidilist haridust.
Eriti valus on see probleem opositsioonisaadikutele – nende vastaseks on ju valitsuserakonna esindajad, kelle teenistuses on kõigi ministeeriumide tarkpead. Tõsi küll, vaid juhul kui tegemist on valitsuse algatatud eelnõuga. Kui aga saadik töötab mõne teema kallal iseseisvalt, venivadki tööpäevad ööpäevadeks ja ka siis ei pruugi tulemus juriidiliselt korrektne olla.
Mõistagi on igas fraktsioonis oma ametnikud, aga sellest ei piisa. Näiteks 26-liikmelises Keskerakonna fraktsioonis oli minu ajal viis nõunikku, kellest üks täitis sekretäri ja üks pressisesindaja tööülesandeid ning mõlemad olid koormatud täiega. Ülejäänud kolm pidid aitama 26 saadikut ning andsid endast parima, kuid arusaadavalt polnud see töö eriti viljakas.
Absurd on ka see, et riigikogu liikme kuluhüvitisi ei ole lubatud kasutada juriidiliste teenuste eest maksmiseks. Majoneesi, puuistikuid kodulinna koolidele, autokütust osta võib, liisingut maksta saab, aga tööd tellida mitte. Ka abilist palgata mitte.
Riigikogu liikmena panin lauale mitu seadusemuudatust, mille juristid olid minu juhtnööride järgi ette valmistanud. Vastuteenena aga korraldasin neile vajadusel kohvipausidega seminare, sest arvet tehtud töö eest nad ju esitada ei saanud. Kohv-küpsis-ruumirent olid aga jokk. Novembrist 2015 saab esinduskulusid kasutada õnneks ka uuringuteks ja ekspertiisideks, kuid tegeliku seadusloome jaoks sellest ei piisa.
Euroopa Parlamendis saab iga saadik võrdse palgafondi, mille raames on lubatud palgata assistente. Brüsselis on mul neid kolm: n-ö asjaajaja ja kaks rahvusvahelise taustaga juristi. Tulemus on see, et olles kolme komisjoni täisliige, saan hakkama kordades suurema koormusega, kui oli riigikogus. Ja vahel mõtlen, et kui siis, neli aastat tagasi, olnuks mul kas või üks abiline, oleks ka tööviljakus olnud hoopis teistsugune.
Nii et head inimesed, see, et Eesti riigikogu saadikud on jäetud tööd rügama üksipäini, pole mingi kokkuhoid, vaid puhas laristamine.
Kui aga otsida kokkuhoiukohta, võiks hinnata riigikogu liikmete arvu. Võrdluseks – 1992. aastal oli meil üks riigikogu liige 15 395 elaniku kohta, aastal 2014 juba 11 854 elaniku kohta. Praeguse rahvastikuarvu puhul oleks meil 1992. aasta „normiga” 85 saadikut ja seadusandluse kvaliteet vaevalt saaks selle tulemusel väga kannatada.
Ääremärkusena niipalju, et kehtiva esindusnormiga oleme Euroopas kolmandal positsioonil, jäädes alla vaid Maltale (69 parlamendisaadikut, üks 5950 elaniku kohta) ning Luksemburgile (60 saadikut, üks 8484 elaniku kohta). Ka meie naabrid – Läti, Leedu ja Soome – ei ela nii laialt: neil on ühe saadiku kohta üle 20 000 tuhande elaniku, Soomes koguni üle 25 000.
Seega viskan õhku mõtte, mida toetavad ilmselt vähesed poliitikud: kahandagem riigikogu ning andkem selle liikmetele abilised! Kes teab, ehk jääb nii mõnigi „moraalne värdjas” välja ütlemata. Või koguni valimata.