Ekspress leidis rahvusarhiivist dokumendid, kuidas 100 aasta eest sai alguse Eesti ainus naispoliitikute dünastia.
Ma ei usu oma silmi. Istun rahvusarhiivis ja vaatan fotot, mis kleebiti oktoobris 1948 Eesti kompartei (EKP) liikme ankeedile. Mustvalgel pildil on Natalia Tomson.
Neljakümnendates eluaastates naise juuksed on hoolikalt kuklasse seatud, silmis enesekindel pilk, hoiak natuke mehelik.
Sobib kogenud kommunistile, kes juhatab Eesti NSV kohaliku tööstuse ministeeriumi eriosakonda.
Kuid fotol paistab midagi, mis karmi Stalini ajaga kokku ei lähe. Naise kaelas läigib suur ümmargune ehe.
Järgmisel päeval lähen uuesti arhiivi, kaasas suur luup. Uurin fotot lähemalt. Ei mingit kahtlust: Natalia kannab hõbedast viikingisõlge. Sellised rahvusromantilised ehted said iseseisvas Eestis enne sõda naiste seas väga popiks.
Olen rahvusarhiivis tutvunud sadade kompartei toimikutega. Esimest korda näen kommunisti, kes poseerib uhkelt viikingilaevaga.
Toimikus asuvast omakäelisest eluloost selgub, et Tomson, neiupõlvenimega Natalia Šiman, sündis aastal 1899 Venemaal Pihkvas eesti töölisperes. Üles kasvas Tveri kubermangus Toropetsis, eesti ümberasujate keskuses. Õppis seal viis aastat tütarlaste gümnaasiumis.
Juba 15aastaselt töötas neiu Petrogradis elektrotehnika ettevõttes poolijana. Seejärel oli teenija epileptikute varjupaigas. 1918. aastal astus bolševike parteisse.
Ohoo! Selle pere naised on osalenud poliitikas juba sada aastat, kolmandat põlve järjest.
Natalia tütretütar on Keskerakonna üks tuntumaid poliitikuid Yana Toom. Ta kandideerib Tallinnas kohalikel valimistel koos oma ema Margarita Tšernogorovaga.
1944: EKP operatiivgrupp saabub Tallinna
Kui ma 84aastasele Margaritale mobiilile helistan, nõustub naine kohe kohtuma. Ainult aja leidmine osutub raskeks. Tal on iga päev mõni koosolek, kas Tallinna volikogus, mõnes komisjonis või lastehaigla ja Lääne-Tallinna keskhaigla nõukogus.
Lõpuks kutsub ta mind järgmisel hommikul koju külla. Margarita elab Mustamäel Nõukogude aja lõpus ehitatud majas.
Margarita osutub väikest kasvu käbedaks naiseks. Ta juhatab mind oma kodukontorisse. Laual seisab arvuti, ekraanil Facebook. Räägime tema perekonna saatusest ja poliitikast kolm tundi järjest, enamasti eesti keeles.
Margarita oli 11-aastane, kui isa talle oktoobris 1944 Leningradi lastekodusse järele tuli, et Eestisse sõita. Tallinna saabusid nad esimese taas käimapandud reisirongiga.
„Sügis oli haruldaselt ilus,“ meenutab Margarita. Osa Tallinnast lasub rusudes, aga sõjapurustustega on tüdruk harjunud. Tema perekonna korter sai Leningradi blokaadis mürsuga pihta.
Margarita näeb Tallinnas elus esimest korda kastaneid ja krüsanteemide õitsemist. Töötavad kohvikud ja õllebaarid, Kaarmanni kaupluses võib osta kaardivabalt toidukaupu. Pärast lastekodu on see luksus.
Tallinnast saab Margarita uus kodu. Tema vanemad kuuluvad EKP operatiivgruppi, mis taastab Nõukogude võimu.
Isa Heinrich Tomson on autobaasi garaažiülem. Ema Natalia töötab EKP Tallinna linnakomitee kaadriosakonnas instruktorina. Mõlemad on tööga hõivatud.
Isa tallinlannast õde Lisette võtab tüdruku enda hoole alla. „Ta õpetas mind käituma,“ räägib Margarita, „olen talle väga tänulik.“
„Sa pole ju sõdur!“ teeb Lisette märkuse, kui tüdruk keerab asju pakkimiseks ajalehte. Edaspidi eelistab ta võrku või kotti. Lisette õpetab ka lauakombeid, lillede valimist ja palju muud.
Margarita ei oska tollal eesti keelt ja läheb Tallinna Hariduse tänava vene tütarlastekooli (praegu asub selles majas Prantsuse lütseum).
Vanemad suhtlevad omavahel küll eesti keeles, aga tütrele pole seda õpetanud. „Nad lihtsalt kartsid väga vahistamist,“ selgitab Margarita. „See oli enesekaitse.“
1938: Salakiri mantlivoodri vahel
Perekond Tomson elab enne sõda Leningradis otse Talvepalee vastas, Peeter-Pauli kindluse kõrval suures korteris. Nad on heal järjel, abiks käib koduabiline.
Natalia töötab Leningradi raadios toimetajana. Heinrich on treipinkide tehases lukksepp-tsehhiülem.
Isa viib Margaritat väiksest peale Ermitaaži. Ooperis käiakse Maria teatris, kus tüdrukule meeldib väga „Muinasjutt tsaar Saltaanist“. Ükskord läheb ta teatrisse suure juuksekrunniga, mis pahandab tagumises reas istuvat kodanikku. Pidulik soeng tuleb suure vaevaga lahti harutada.
„Elasime väga hästi,“ ütleb Margarita. Kuni ema lastakse töölt lahti. Tööraamatusse märgitakse põhjuseks ebasoovitav rahvus. Järgmised neli aastat teenib Natalia leiba sanitaarkultuuri majas oblastiinspektorina.
Linnas kaovad Tomsonite tuttavad, kortermajas naabrid. Süütuid inimesi peetakse välismaa spioonideks. Hiljem selgub statistikast, et Leningradi oblastis elaval eestlasel on neli korda suurem võimalus saada vahistatud ja maha lastud kui venelasel. Kaob ka ema vend, insener Mihhail Tomson. Tema naine ütleb mehest kui rahvavaenlasest lahti.
Natalia venda ei hülga. Ta sõidab Moskvasse paluma abi NSV Liidu ülemnõukogu esimehelt Mihhail Kalininilt.
Kalinini naine Jekaterina Loorberg on eestlanna ja Natalia tuttav. Mõne aasta pärast lastaksegi vend vabaks. Vanglas jagas ta kambrit Konstantin Rokossovskiga, tulevase Nõukogude Liidu marssaliga.
„Ema oli väga tugev naine,“ räägib Margarita. „Teda oleks võidud arreteerida. Meid kõiki oleks võidud.“
Vahistamised toimuvad tavaliselt hommikul vara. Kui vanemad peaks ära viidama ja Margarita üksi jääma, tuleb tal kohe kodust lahkuda.
„Muidu tullakse ka sulle järele. Sind viiakse lastekodusse, kus sul pole enam oma nime ega midagi,“ õpetab ema. Ta õmbleb tütre mantli voodri alla usaldusväärse lasteaiakasvataja aadressi ja nime, kellele on andnud raha. Varvara Vassiljevna peab tüdrukukese üles kasvatama.
„Ma ei tohtinud sellest plaanist kellelegi rääkida,“ jutustab Margarita. „Tänu jumalale, et vanemaid ei vahistatud.“
1917: Tütarlapsest sirgub bolševik
Natalial on põhjust karta, sest ta varjab partei eest oma päritolu. Perekonnapärimuse kohaselt olid Šimanid jõukad inimesed, mis võimaldas tütrel tsaariajal hea hariduse saada. Mängu tuleb ka juhus.
Toropetsi kolib endine sõjaminister kindral Aleksei Kuropatkin, kes langes Peterburis pärast lüüasaamist Vene-Jaapani sõjas põlu alla. Kindrali naine soovitab noorukest ja kena Nataliat tööle tsaari tädi majapidamisse.
Nii satubki Natalia Neevalinna. Õukonna elu talle ei istu. Tsaaripere suhtub alamatest seisustest inimestesse halvasti. Eesti neiust sirgub punaseks muutuval Venemaal revolutsionäär.
Pärast 1917. aasta oktoobrirevolutsiooni asub ta tööle toiduainete komissariaadis asjaajajana. 1918 astub bolševike parteisse. 1919 käib Nõukogude võimu ülesandel Ukrainas talupoegadelt vilja varumas. Seejärel töötab Petrogradis partei naissektsiooni sekretärina.
1920.aastal läheb Natalia puhkuse ajal ajutiselt appi Vetšekaale – Ülevenemaalisele Erakorralisele Komisjonile. See on esimene Nõukogude julgeolekuteenistus, OGPU, NKVD ja KGB eelkäija.
Asjaajajana töötavat neiut ei lasta Vetšekaast enam minema, sest ta teab liiga palju. Nüüd juhtub midagi kummalist. Kompartei leiab, et Natalia läks julgeolekusse tööle omavoliliselt ja viskab noore tšekisti parteist välja.
Natalia jääb julgeolekusse. „Töötada oli väga raske,“ meenutab ta aastaid hiljem EKP koosolekul, mille üleskirjutus asub rahvusarhiivis. „Päeval tegime põhitööd, öösel sõitsime operatsioonidele.“
Aastal 1930 paneb ta ameti tervislikel põhjustel maha ja asub õppima Leningradi kommunistlikus ajakirjandusinstituudis.
1933 sünnib Natalia ainus laps – tütar Margarita. Isa Heinrich on pärit Tallinnast, töötanud tehastes ning sõitnud maailma meredel laevakütja ja masinistina.
1941: Ministriproua õpetab bridži
Sõja puhkedes saadetakse kaheksa-aastane Margarita koos koolikaaslastega Novgorodi oblastisse. Ühel päeval ilmuvad taevasse Saksa lennukid, mis avavad tule ja viskavad alla õhudessandi. Algab pealetung Moskvale.
Margarita pageb koos kaaslastega metsa, kust oma lapsi otsima saabunud vanemad nad ime läbi üles leiavad. Metsa jääda ei saa, raudteejaama aga on 75 kilomeetrit. Ükski auto ei võta neid peale. Järjekordset lähenevat autot nähes käsutab isa lastekarja teele pikali ja seisab parteipiletit käes hoides nende ette. Rongisõit Leningradi kestab sakslaste pidevate õhurünnakute all kolm päeva.
„Nad lendasid väga madalalt ja lendurite näod olid hästi näha,“ räägib Margarita. Õhurünnaku ajal katab isa teda oma kehaga. Kõigil pole õnne, surnud jäetakse raudtee äärde maha.
Ent asu pole Leningradiski, ees ootab evakueerimine. Ema ja Margarita sõidavad augusti lõpus sakslaste kahuritulest saadetuna Udmurtia poole. Seal ei oota neid keegi ja toitu napib. Nad otsustavad minna Kirovi oblastisse isa õe Hildegardi juurde.
„See oli täielik košmaar,“ kirjeldab Margarita kahenädalast teekonda jõepargasel. Kaubaalusel pole kusagil olla ega midagi teha.
Pargasel reisib ka ühe endise Eesti ministri naine, kes võtab igal hommikul väiksest purgist ühe kohvioa ja närib seda. Proual on kaasas kaardipakk. Ta õpetab Margaritale bridži ja muid kaardimänge.
„Kaks nädalat mängisime kaarte,“ ütleb Margarita, „ja pärast olen mänginud terve elu.“
1920: Kaardilauas mahamängitud tädi
Lõpuks jõuavadki Natalia ja Margarita Vjatskie Poljanõsse, täielikku kolkasse. Seal elab tädi Hildegard õnnelikult oma mehe Sanjaga.
Hildegardi esimene abikaasa Karl oli tsaariarmee ohvitser, valgekaartlane ja hasartmängusõltlane. Vene kodusõja ajal mängis ta oma naise kaardilauas maha.
Võitjaks osutunud Sanja mähkis Hildegardi imekaunisse kasukasse ja viis koju. Kahe päeva pärast tuli Karl ja tahtis naist tagasi.
„Ma arvan, et nad lõid ta maha,“ räägib Margarita. „Sest seal oli Karli haud, kus me tädiga käisime.“
Tädi juurde saabub ka pereisa Heinrich. Ta töötab sõjatehases, mis toodab püstolkuulipildujaid PPŠ.
Nad on küla ainsad eestlased. Tädi Hildegardist on saanud Liza Semakina. Isa kutsutakse Tomsoniks, ema Tomsonihhaks. „Ja mina olin Tomsonka,“ naerab Margarita.
1944.aastaks on Moskvas klaar, et sõda võidetakse. EKP hakkab üle Venemaa otsima Eestile uut kaadrit. Ka Tomsonid saavad pakkumise ja nõustuvad ning siirduvad tagasi Leningradi.
Kuna pere korter on hävinud, seatakse end sisse EKP käsutusse antud hotellis Severnaja. Margarita kohtab esimest korda Olga Lauristini ja tema tütrekest Marjut, keda kutsutakse hüüdnimega Mašku.
Vanemad saadetakse tööülesannetega Eestisse. „Nad ütlesid, et neil on laps,“ räägib Margarita. „Seepeale öeldi, et lapse koht on lastekodus! Ja mind jäeti Leningradi. Ma käisin juba viiendas klassis.“
Sel hetkel heliseb järjekordselt Margarita mobiiltelefon. „Cолнышко моё, здравствуй, дорогая! (Mu kullake, tere, kallis!)“ rõõmustab ta. Helistab Yana.
Ema räägib talle rõõmsalt, et annab parajasti ajakirjanikule intervjuud, aga „ma ei tea, millega see lõpeb“. Yana muutub seepeale natuke murelikuks.
1956: Johannes Käbin uurib tüli ühisköögis.
Tallinnas keskkooli lõpetanud Margarita naaseb 1951. aastal Leningradi, et õppida ülikoolis juurat. „Tahtsin väga võidelda õigluse eest ja uurida ajalugu,“ põhjendab ta elukutse valikut.
Stalini surm märtsis 1953 seab noore naise ootamatult ohtu. Ta läheb teatrisse vaatama Verdi „Sitsiilia verepulma“ ja langeb juhti leinavate õpingukaaslaste pahameele alla. Dekaan soovitab Margarital sõita paariks kuuks puhkusele, kuni nördimus vaibub. Juristi diplomi saab neiu aastal 1956.
Nataliast saab Eesti NSV kergetööstuse ministeeriumi kaadriosakonna juhataja. Ametlikult kuulub naine komparteisse aastast 1928, kui ta sinna uuesti vastu võeti. Kasutades ära NSV Liidus alanud sulaaega, palub ta taastada oma parteistaaž alates aastast 1918.
Arhiividest kaevatakse välja, et Natalia üritas astuda parteisse tagasi juba 1923, kuid teda ei võetud.
EKP KK esimene sekretär Johannes Käbin uurib isiklikult, mis 30 aasta eest täpselt juhtus. Natalia räägib, kuidas tuli kiiruga koju sööma, et tööle tagasi tõtata. Ühisköögis laiutas oma kastrulitega juuditarist naabrinaine Abramovitš. Natalia vastas krõbedalt: „Молчи, жидовская морда!“ (Pea suu, juudilõust). Abramovitš süüdistas eestlannat antisemitismis ja tühine olmetüli paisus poliitiliseks.
Käbin ütleb Natalia kohta: „Kogu lugupidamises selle naise vastu ei tõuse mu käsi teda parteisse taastama.“
Parteil pole kombeks tunnistada, et kunagi tehti vale otsus. Natalia otsib veel kolm korda abi Moskvast, kuid tulutult.
1966: Sünnib tüdruk nimega Jana
Margarita abiellub Moskvast pärit Igor Tšernogoroviga, kes töötab Tallinnas Pöögelmanni-nimelises elektrotehnikatehases insenerina. 1961 sünnib neil tütar Marina. Ta saab 1966 endale õe, kellele ema mõtleb panna nimeks Vassilissa või Ksenia. Eesti sugulaste soovitusel saab tüdruk nimeks Jana.
Vanavanemad Natalia ja Heinrich hakkavad lastelastega kohe eesti keeles rääkima. „Ma olin väga rõõmus,“ ütleb Margarita.
Jana käib eesti lasteaias ja läheb vene kooli. Pärast tunde koju tulles leiab ta postkastist sageli eesti- ja venekeelseid lasteraamatuid. Neid pistab sinna kingituseks tema esimene lapsehoidja Elfriede Morgenson, Eesti ajal eluaegsele sunnitööle mõistetud kommunist.
Margarita töötab keskasutustes juristina. Eesti NSV Ülemkohtus osaleb ta rahvakaasistujana abielulahutuse istungitel, kus jagatakse isegi kardinaid ja triikrauda. Tema silme alla lahutab oma abielu ka legendaarne laulja Georg Ots.
1970ndatel kutsutakse Margarita EKP Keskkomiteesse orgosakonna kaadriarvestussektori juhatajaks. Ta ei langeta otsuseid, kuid omab tohutult infot. Parteiliinis edutamistest ja mahavõtmistest teab enne kui inimesed ise. Osaleb tulevaste tippjuhtide valimisel, saadab neid täiendusõppele Leningradi parteikooli. Tema käe all saab tuule tiibadesse tänane riigikogu liige Valeri Korb.
Nõukogude Liit oskab ehitada võimsaid tuumarelvi, aga moodsate rõivaste valmistamine käib riigil üle jõu. Aga ka parteitöötajate perekondadel on inimlikud vajadused.
Aastal 1984 käib Margarita turismigrupi juhina Soomes. Ta võtab kaasa šampanjat, müüb selle soomlastele poes maha ja naaseb kahe paari teksadega tütardele.
„Mul oli väga häbi,“ pihib Margarita. Ta läheb EKP KK esimese sekretäri Karl Vaino juurde ja räägib, et tuleb arendada kergetööstust ja toota kodumaiseid teksaseid.
„Ta kuulas mind ära ja ütles sekretärile, et rohkem Tšernogorovat tema juurde mitte lasta!“
1988: Karl Vaino soovitab jalgadega trampida
Margarita on eeskujulik nõukogude inimene. Tütar Jana õpib 1980ndatel Tartu ülikoolis vene filoloogiat, seal liigub ka põrandaalust kirjandust.
Jana võtab koju kaasa luuletaja Jossif Brodski kohtuprotsessi materjalid. Tulevane Nobeli preemia laureaat mõisteti Leningradis 1964. aastal süüdi parasiitlikus eluviisis. Kui ema pabereid näeb, lausub ta tütrele üllatunult: „Антисоветчицa!“ (Nõukogudevastane!).
1988 puhkeb Eestis laulev revolutsioon. „Minu jaoks oli see kõik üllatus,“ ütleb Margarita. Ka EKP ei tea, mida teha. Karl Vaino tuleb oma võimu viimastel päevadel välja omapärase plaaniga.
„Te võite naerma hakata,“ ütleb Margarita ja pajatab uskumatu loo. Vaino käsib alluvatel minna üht koosolekut vaigistama.
„Kui plaksutate, siis ei võeta teid kuulda,“ õpetab Vaino. „Kui trambite jalgadega, siis kuulatakse.“
Vaino ise jääb sel korral EKP valgesse majja, kus asub praegu välisministeerium. Tuled kustutatakse, akendele tõmmatakse ette kardinad. Laualambid pannakse põrandale, et maja paistaks väljast mahajäetud.
„Ainult Karl sai selline idioot olla!“ pahvatab Margarita. „Oled esimene sekretär, siis võta vastutus, mine räägi ise inimestega. Käisime ja kuulasime, aga jalgadega muidugi ei trampinud.“
1990: Algab võitlus Savisaare valitsusega
EKP uueks juhiks tuuakse suvel 1988 Vaino Väljas, kes Margaritale ei meeldi. 1989 läheb naine pensionile (tollal algas naiste pensioniiga 55aastaselt). Ta saab 170 rubla vabariiklikku personaalpensioni, mis vastab keskmisele kuupalgale. Elab nooblis korteris Tõnismäel, omab sõiduautot Zaporožets 968 ja suvilat Haabneemes mere ääres. Aga ta ei suuda niisama kodus istuda.
Margarita läheb juristiks tehasesse Volta, kuid see ei tule majandusraskustes toime.
Kevadel 1990 toimuvad pöördelised sündmused. Ülemnõukogu kuulutab välja Eesti Vabariigi taastamise. Võimule tuleb Edgar Savisaare valitsus. Loobutakse Nõukogude lipust, hümnist ja vapist. 15. mail tungivad Interrinde meeleavaldajad läbi miilitsaaheliku Toompea lossi hoovi. Savisaar kutsub rahvast Toompead kaitsma, valitsus jääb püsima.
Nõukogude võimu pooldajad kogunevad 26. mail Kohtla-Järvel. Moodustatakse Eesti NSV rahvasaadikute ja töötajate regioonidevaheline nõukogu, mille juhtideks saavad Vladimir Lebedev ja Vladimir Jarovoi.
Margaritast saab uue nõukogu referent. Veel augustis 1991 sõidab ta komandeeringusse Moskvasse NLKP Keskkomiteesse.
Hotellis Rossija ei anta talle hoolimata NLKP Keskkomitee broneeringust pikka aega tuba. Keskkomitee kohvikus pakutakse ainult musta kohvi, leiba ja maksavorsti. Margarita lahkub Moskvast veendumusega, et komparteiga on lõpp.
Mõne päeva pärast algabki augustiputš ja Eesti taastab iseseisvuse. „Ausalt ütlen, mina ei suutnud ette kujutada, et Nõukogude Liit laguneb,“ tunnistab Margarita.
1992: Uus elu Vene tuumarelva looja kodus
Ka Pöögelmanni tehast tabavad raskused ja Margarita abikaasa Igor kaotab töö. Pere loobub olude sunnil kesklinna korterist. Vanemad kolivad Mustamäele, vahepeal abiellunud Jana pere Lasnamäele.
Jana mees Vladimir Litvinov on pärit Venemaalt, Tartu ülikooli õppima tõi teda professor Juri Lotmani koolkonna kuulsus. Nende peres kasvab kolm väikest last, aga pole tööd ega raha. Vladimir ei saa Eestis sissekirjutust.
Jana ja Vladimir otsustavad kolida Venemaale mehe isa Boriss Litvinovi juurde. Ta elab Tšeljabinski oblastis Snežinskis. Nõukogude ajal oli see kinnine linn, kandis nime Tšeljabinsk-70 ning puudus maakaartidelt. Seal asub Venemaa tuumauuringute keskus. Boriss Litvinov on aga Venemaa teaduste akadeemia liige, üks peamistest tuumarelva loojatest.
„Suurepärane inimene!“ iseloomustab Yana praegu oma äia.
Jana vanem õde Marina elab juba 1990. aastast Venemaal. Ta lõpetas Moskva humanitaarülikooli ajaloolase-arhivaarina. Abiellus Tallinnas ehitusvägede kõrgemas poliitkoolis õppinud sõjaväelasega ja kolis tolle kodukanti Lipetskisse. Marina töötab seal Vene migratsiooniteenistuse osakonnajuhatajana, tema eruohvitserist mees peab Doni kaldal mesilasi.
1993: Rikas pärija joob majad maha
Margarita ei kavatse Eestist lahkuda, vaid hakkab oma elu uuesti üles ehitama. Laenab tol hetkel väga suure summa – 5000 krooni. Üürib ruumid kino Sõprus vastas, ostab arvuti ja printeri. Päev hiljem külastavad tema asutatud õigusbürood vargad ja viivad kõik väärtusliku minema.
Omandireform toob Margarita juurde abi otsima väga erineva saatusega, põhiliselt vene inimesi. Nende hulgas on naine, kelle vanemad hukkusid Saksa ajal Klooga koonduslaagris. Pärast sõda lapsendati ta ühe lesknaise poolt. Lese valgekaartlasest mehe lasid kommunistid 1940. aastal maha. Mehele kuulus Tallinna vanalinnas mitu maja, mis tagastatakse nüüd kasutütrele. Ootamatu rikkus käib aga pärijale üle jõu.
„Kõik on ära kaotatud ja ära joodud,“ teab Margarita praegu.
Naine aitab omanikel vara tagasi saada ja üürnikel omanikega läbi rääkida. Ta ei oska oma töö eest kõrget hinda küsida. Vahel piirdub tasu rooside ja šokolaadikarbiga.
„Kui ma oleksin pühendunud ainult omanike huvide esindamisele, oleksin saanud väga jõukaks.“
1993: Kivirähk, Reinsalu, Tšernogorova
Oktoobris 1993 toimuvad vabas Eestis esimesed kohalikud valimised. Endine ülemnõukogu saadik Aleksei Zõbin kutsub Margaritat kandideerima. Naine saab Eesti passi lihtsustatud korras oma eesti rahvuse järgi
Margarita kandideerib Mustamäel vene nimekirja Revel esinumbrina. Isamaa kandidaatidena astuvad seal üles noor Andrus Kivirähk ja veel noorem Urmas Reinsalu. Avalikkusele tundmatu Reinsalu saab 83 häält, Kivirähki toetab 455 valijat.
Vene nimekiri teeb Tallinnas kolmanda tulemuse. Margarita 1557 häält viivad ta volikokku. Ta suhtleb palju vene inimestega ja laob mittekodanike abistamisest tugeva poliitilise vundamendi.
Riigikogu liige Mart Niklus esitab 1994 arupärimise peaminister Mart Laarile seoses „teatud ringkondade Eesti-vastase tegevuse elavnemisega“.
Niklus toob näiteks, et Lasnamäel Lindakivi kinos toimus rahva kohtumine linnavolinik Tšernogorovaga. Naine öelnud, et „Eesti on liitriigi lagunemisel tekkinud riik, kus igal elanikul on võrdne õigus kodakondsusele“.
1994: Keeleeksam jääb ära
Jana igatseb Tallinna järele. 1950ndatel asutatud Snežinsk on kõle koht, sisse ja välja pääseb erilubadega. Kõik see mõjub klaustrofoobselt.
1994 naaseb Jana koos ühe lapsega Eestisse, hiljem toob teise järele. Nõukogude Liidu passis on Jana rahvuseks eestlane, aga lihtsustatud korras Eesti kodakondsuse andmine on ära lõpetatud.
Tuleb teha keeleeksam, aga sinna Janat ei lasta. „Mul oli selline puukeel. Öeldi, mis te siin käite. Peate eksamiks valmistuma,“ räägib ta.
Jana vihastab, läheb Tallinnas Vene saatkonda ja saab nii kodakondsuse kui ka passi. Elu Venemaal on teda õpetanud enda eest seisma.
2001: Altkäemaksu pakkumine haiglapalatis
Riigikogus tekib 1995 Vene fraktsioon. Margaritast saab selle nõunik. Ta osaleb välismaalaste seaduse tegemises.
Tallinna volikogus jääb Margarita silma Toivo Tootsenile, kes kutsub teda Keskerakonda. Lõpliku jah-sõna annab naine Hongkongis, kus mõlemad viibivad Tallinna delegatsiooni koosseisus.
Alates aastast 1999 kandideerib Margarita keskerakondlasena kõigil kohalikel ja riigikogu valimistel. Edgar Savisaar ei pane teda aga iialgi nimekirjas kohale, mis tagaks pääsu riigikogusse.
Sel ajal valitsetakse Tallinna linna väga napi häälteenamusega. „Volikogus käis ühe-kahe-kolme hääle mäng,“ ütleb Tootsen. Toimuvad valgustkartvad sobingud.
Suvel 2001 on Margarita Mustamäe haiglas operatsioonil. 4. juuni õhtul ilmub tema juurde Vene erakonna juht Nikolai Maspanov.
Järgmisel päeval valitakse volikogus linnapead. Kuna naine on haige, peaks tema eest hääletama asendusliige. Maspanov tahab, et Margarita loobuks asendajast ega hääletaks ka ise. Vastutasuks saaks ta 100 000 krooni.
Margarita teeb selle avalikuks. „Altkäemaksu pakkumise ajal oli palatis veel üks naine, kuid tema voodi oli meist kaugel ja tal oli paha. Ma olen kindel, et ta meie juttu ei kuulnud,“ teatab ta ajakirjandusele.
Maspanov võtab avalikult omaks, et käis tõesti haiglas, kuid eitab raha pakkumist.
Haige Margarita eest hääletab volikogus asendusliige Mark Levin. Linnapeaks saab Savisaare vastu kandideerinud ärimees, värske isamaaliitlane Tõnis Palts. Kuus kuud hiljem on Palts ametist läinud.
Sestpeale on Keskerakond pealinna valitsenud ligi 16 aastat jutti. Tänavu sügisel ametist lahkuva keskfraktsiooni 46 liikmest on üle 30 vene inimesed. Margarita kuulub fraktsiooni kolme aseesimehe hulka.
„Ta on vene saadikute jaoks sisuline liider,“ ütleb Keskerakonna endine mõjukas liige Ain Seppik.
Ja linnavalitsus arvestab Margaritaga. Keskfraktsiooni juht Tootsen toob näite, et alles hiljuti paigaldati Mustamäele üle saja pingi. Margarita oli pannud tähele, et inimestel pole kusagil jalgu puhata.
Volikogus töötab Margarita alates 1993. aastast. Nii pikk staaž on veel ainult ühel saadikul.
„24 aastat juba, kes võinuks arvata?“ paistab Margarita isegi üllatuvat.
2005: Kodakondsus eriliste teenete eest
Jana abiellub vahepeal ajakirjanik Aleksei Toomiga. Kokku on Janal neli poega ja üks tütar. Neljal lapsel on Eesti ja ühel Vene kodakondsus. 2015 lähevad Yana ja Aleksei lahku.
Aleksei isa Paul Toom oli Eesti NSV KGB viimane välisluure ülem. Leedu KGB arhiivist leidsid ajaloolased Pauli 1988. aastal koostatud salaplaani väliseestlaste pööramisest nõukogudesõbralikeks. Selleks tuli ülemaailmsetele Eesti päevadele saata Tõnu Kaljuste kammerkoor, Ellerheina lastekoor ja paar-kolm rokkansamblit. Eestis tuli korraldada väliseesti lastele keelelaagreid.
„Ma teadsin, et mu äiad hakkavad ajakirjandusele kunagi huvi pakkuma,“ turtsatab Yana. Ta on tööga nii hõivatud, et meie intervjuu toimub kell seitse hommikul tema eurosaadiku büroos Roosikrantsi tänaval.
Aastatuhande algul töötab Jana vene ajalehtede Den za Dnjom ja Vesti Nedeli peatoimetajana. Ta valdab hästi eesti keelt, teeks kodakondsuse eksami nigu niuhti ära.
Savisaar räägib Keskerakonnas, et Margarita tunneb huvi, kas tema tütar saaks kodakondsuse eriliste teenete eest.
Ain Seppik teatab Savisaarele, et pole sellega nõus. „Ma ei näinud tal erilisi teeneid Eesti riigi ees,“ ütleb Seppik täna.
Keskerakond kuulub valitsusse, mida juhib Reformierakonna esimehest peaminister Andrus Ansip. Sellest piisab.
Valitsuse korraldusse lähevad Jana teenetena kirja: „Töötab nädalalehe Vesti Nedeli peatoimetajana. Ta on viimase 10 aasta jooksul olnud tegev mitmes integratsiooni ja Eesti maine tõstmisega seotud projektis venekeelse elanikkonna seas.“
Detsembril 2005 annab Ansipi valitsus Janale Eesti kodakondsuse eriliste teenete eest.
„Ma vahetaks hea meelega passi saamise aluse ära,“ ütleb Yana täna. „Võib-olla lähen ja teen kodakondsuseksami.“
2014: Kapo kustutab oma aastaraamatut
Ema on juba mõnda aega kutsunud tütart poliitikasse. Yana astubki 2008 Keskerakonda ja saab 2010 Tallinna abilinnapeaks. Kuna Margarita hääletab volikogus tütre poolt, teeb politsei emale korruptsioonivastase seaduse rikkumise eest 5520 krooni trahvi. Margarita kaitseb end kohtus ise ja võidab.
Yana tegeleb linnas haridusküsimustega. Seaduse kohaselt peavad vene gümnaasiumid hakkama õpetama 60 protsenti õppeainete mahust eesti keeles.
Yana leiab, et osa koole seda ei suuda ning peaks saama erandi vene keeles jätkamiseks. Ühes intervjuus ütleb ta: „Minu tütar õppis eesti keeles ja poisid õppisid vene keeles, kuid mina ei taha enam, et minu lapsed eesti keeles õpiksid, andke andeks, aga mul on väga raske hoida enda tütart minuga samas kultuuriruumis, mis on minu jaoks väga oluline, sest me loeme ju näiteks erinevaid raamatuid juba.“
Yanast saab venekeelse hariduse eestkõneleja. Tapa koolis esinedes ütleb ta, et pooldab eestikeelsele õppele üleminekut, kui see toimub osapoolte nõusolekul – nagu seksis.
Naise tegevust seirab Raivo Aegi juhitav Eesti vastuluure. Oma 2012 aastaraamatus kirjutab kapo, et Tallinna abilinnapeana survestas Yana koole esitama taotlusi venekeelse õppekavaga jätkamiseks.
Riigikogu liikmeks saanud Yana kaebab kapo kohtusse. Teda esindavad tuntud advokaadid Üllar Talviste ja Oliver Nääs.
Vaieldakse kaks aastat, siis otsustab Tallinna ringkonnakohus: „Tegemist on ebakohase väärtushinnanguga, mille avaldamine kaitsepolitsei poolt oli õigusvastane.“
Kapo kustutab selle lause oma koduleheküljel avaldatud aastaraamatust ja tasub ligi 7000 eurot Yana advokaadikulusid.
Ühtlasi teeb kapo pressiteate, et jõustunud kohtuotsus ei kohusta neid oma järeldusi Yana suhtes „muutma, kuid piirab nende jagamist avalikkusega“.
2016: „Ma ei taha presidendiks SS-lase tütart“
Märtsis 2014 võtab Venemaa Ukrainalt ära Krimmi poolsaare. Maailma ajakirjandus küsib paanikas, kas Narva on järgmine. USA ja Euroopa Liit kuulutavad välja Venemaa-vastased majandussanktsioonid.
Närvilises välispoliitilises õhkkonnas toimuvad mais 2014 europarlamendi valimised. Üldiselt arvatakse, et keskerakondlastest saab valimistel taas enim hääli Savisaar, kes seejärel loobuks Brüsseli kohast Jüri Ratase kasuks.
Üllatused algavad Keskerakonna sisevalimistel. Yana pääseb napilt partei tosina kandidaadi sekka. Ta on eurovalimiste nimekirjas viimasel kohal.
Eurovalimistel saavad hääletada ainult Eesti kodanikud. Neist 25 251 annavad oma hääle Yanale ja 18 516 Savisaarele. Seega sõidab uuele tööle Brüsselisse Yana.
Seni on ema ja tütar tegelenud kohaliku poliitikaga. Uus külm sõda teeb neist Eestis alternatiivse välispoliitilise kursi eestkõnelejad. Alates suvest 2016 käib Yana kolmel korral kodusõjast haaratud Süürias. Kohtub president Bashar al-Assadiga ja tolle kutsel riigis sõdivate Vene vägedega.
Endine kaitseväe juhataja Ants Laaneots nimetab Yanat Venemaa presidendi Vladimir Putini käepikenduseks.
Margarita tribüüniks on Tallinna linnavalitsuse väljaanne Столица. „Ma olen kategooriliselt vastu meie maa osalemisele Venemaa-vastastes sanktsioonides,“ teatab naine.
Margarita süüdistab peaminister Taavi Rõivast russofoobia levitamises. Samas rahustab inimesi, et Venemaa ei mõtle Eesti vallutamisest. Suurt sõda Euroopas peab ta aga täiesti võimalikuks. Selle puhul pole Margarita arvates loota ei Eesti kaitseväele ega NATO-le. Esimene on liiga väike, teine aga ei hakka Eesti huvide pärast Venemaaga võitlema.
Sanktsioonide ja Kremli-kriitilise poliitika eestkõnelejaks on välisminister Marina Kaljurand. Sügisel 2016 toimuvatele presidendivalimistele läheb ta eesti rahva lemmikkandidaadina.
Kaljurannal on mõjukaid vastaseid. Üks EKRE liidreid Martin Helme heidab talle ette vene päritolu. Naise ema on sõjaeelses Eestis sündinud Veera Rajevskaja.
Yana kommenteerib TV3 uudistes: „Helme lihtsalt ütles seda, mida teised teevad. See on häbematu ütlemine, niimoodi ei tohi teha.“
Margarita aga kirjutab Facebookis: „Ma ei taha presidendiks SS-lase tütart.“ Kaljuranna lätlasest isa Imants Uits võitles teises maailmasõjas Saksa poolel.
Margarita meelest oleks sellise taustaga riigipea häbiasi. Ta põhjendab Facebookis: „Minu Leningradi kooli esimese klassi 36 õpilasest oli pärast sõda elus 5 last.“
Margarita osaleb presidendivalimistel Tallinna linna valijamehena ja annab oma panuse, et Kaljurand läbi kukuks.
2017: Savisaar lubab Keskerakonna hävitada
Margaritale ja Yanale ei meeldi, kuidas Savisaar 2016 Keskerakonna esimehe kohalt maha võetakse. Nende silmis käituvad Kadri Simson ja Mailis Reps erakonna loojaga alandavalt.
Yana kandideerib ise esimeheks, jääb aga Jüri Ratasele suurelt alla (654 : 348). Neil on kokkulepe, et võitja teeb teisest aseesimehe. Ratas aga eelistab hoopis Tallinna abilinnapead Mihhail Kõlvartit.
Savisaare lähikonnas idaneb mõte oma valimisliidust. Yana lööb selles kaasa. Ta lubab emale Mustamäe esinumbri kohta, mida Keskerakond kunagi ei andnud.
Margarita jääb ettevaatlikuks. Ta lubab tütart igati toetada. Kui Yana Keskerakonnast lahkub, tuleb ka tema ära, muidu mitte.
„Jõud on ainult ühtsuses,“ seletab Margarita nii suvel tütrele kui ka nüüd intervjuus Ekspressile. „Lagunemist ei tohi lubada. Ma olin kompartei liige 30 aastat.“
Yana ind Savisaarega koos valimistele minna hakkab jahtuma: „Ütlesin Edgarile, et me peame tegema pärast valimisi koalitsiooni Keskerakonnaga. Aga Edgar ütles: „Mis koalitsiooni, me hävitame nad ära!“
Peaministriks saanud Ratas näeb kõvasti vaeva, et veenda Yanat Keskerakonda jääma. Nad kohtuvad kümmekond korda Tallinnas ja Brüsselis, kui päeval ei jõua, siis öösel. Lõpuks jõuavad kokkuleppele ühiselt jätkata.
Yana rõhutab, et Keskerakonda jäämine oli tema, mitte ema otsus. Kas emal polnud selles üldse rolli?
„Võib-olla natuke,“ nõustub Yana. „Kui mul on nõu vaja, siis ikka helistan emale. Tal on väga hea nina. Ta meenutab mulle miss Marple’it. Ripub telefoni otsas, kogub infot igalt poolt, seedib seda ja tal on vahel väga õiged tähelepanekud.“
15.oktoobril kandideerib Yana Keskerakonna esinumbrina Põhja-Tallinnas, Margarita on Mustamäel Taavi Aasa järel number kaks. Neil on ühine valimisreklaam „Другие обещают, а мы работаем“ (Teised lubavad, aga meie töötame).
Uue volikogu volitused kestavad neli aastat. Nende lõppedes oleks Margarita 88aastane. Ta juba teab, mida uus linnavõim tegema peaks.
Sundvõõrandaks maju, millel omanikud lasevad laguneda. Asutaks munitsipaalremondikontorid, mis tegeleks linna ehitustega. Kui linn ise maksaks ja ise ehitaks, jääks Margarita arvates ära juhud, et keegi ametnik võtab ärimeestelt altkäemaksu.
100 aastat kangeid naisi
Natalia, Margarita ja Yana. Vanaema, ema ja tütar. Sada aastat kangeid naisi Eesti ja Venemaa poliitika vahel, eesti ja vene kultuuri vahel. Kellena ja kuidas Yana ise ennast selles rollis tunneb?
Küsimus tuleb Yanale üllatusena. Ta ütleb, et pole sellele mõelnud ja võtab paariks päevaks mõtlemisaja. Siis meilib ta vastuse: „Ikka iseendana. On ju loogiline, et inimene, kes tunneb end koduselt kahes mõtteruumis, on hea vahendaja.“
Kuidas Janast sai Yana
 Nõukogude passis oli nimi kirjas nii kirillitsas – Яна – kui ka ladina tähtedega, eesti transkriptsioonireeglite kohaselt Jana.
 Kui Jana sai 1990ndatel Venemaa passi, kirjutati sinnagi tema eesnimi nii kirillitsas kui ka ladina tähtedega – ent mitte eesti, vaid rahvusvahelises, s.t prantsuse transkriptsioonis. Nii läkski Яна kirja kui Yana.
 Kodakondsus- ja migratsiooniamet võttis 2005. aastal Eesti passi välja andes nime kirjapildi Vene passist. Seal oli Yana.
 Naine ise kirjutas varem oma nime alati J-tähega – Jana. Ta oleks tahtnud olla edasi Jana, aga nime ametlik vahetus maksis tollal 300 krooni.
 „Lõin käega, sest raha lihtsalt ei olnud,“ ütleb Yana ise.