Yana Toom: meie suhted Venemaaga on nullis ja see ei ole normaalne

19/07/2017

“Hetkel meie suhted Venemaaga on nullis ja see ei ole normaalne,” väitis intevjuus  RT-le Euroopa Parlamendi liige Yana Toom. Intervjuu on suuresti  Venemaa-teemaline.    

„Mulle näib, et viimastel kuudel prevaleerus pragmaatilisem suhtumine Venemaasse, vähemalt Saksamaa poolt – sestap riigi poolt, mis on praegu Euroopa Liidus otsustav jõud,“ ütles Toom.

„Seega suhtumine Venemaasse hakkab tasapisi muutuma. Kui me räägime Saksamaast ja vahetult  Angela Merkelist, ei tohiks unustada Nord Stream-st. See ongi pragmaatilisuse sisu. Teatavasti, on see projekt Balti riikidele vastu meelt, oleme veendunud, et see on poliitiline projekt. Angela Merkel siiski ütleb, et ei-ei, see ei ole poliitiline, see on majanduslik projekt ning siin tekkivad meie erinevused. Venemaa teemal pole me ühtsed – on Balti riigid, on Poola, on riigid tugeva venevastase suhtumisega.“

Mis Yana Toomi arvates võiks sundida eurooplasi uskuma, et Venemaa muudab oma poliitilist kurssi? “Probleem on selles, et nüüd on meil raske säilitada oma nägu. Kõik ju näevad, mis toimub, igaüks mõistab, et sanktsioonid ei tööta, me ei saa saavutada eesmärke, mida ise püstitasime. Kuid ma ei ütleks, et Euroopa sanktsioonid kahjustavad meie majandust, pigem Venemaa vastusanktsioonid.  Tõsi on see, et Balti riigid on juba Venemaa turu kaotanud.”

Mis puudutab suhtumist Venemaasse kui ohuallikasse, siis ajakirjaniku küsimusele, kas rahaliste kohustuste täitmisest NATO suhtes tõesti ei piisa, et tunda end kaitstuna, vastas Tooms: „Jah, me maksame täiega ning isegi mitte 2%, vaid 2,17% SKP-st. Kuid militariseerimisega oli mul algusest peale kõik selge.  Meil on valida: kas saame investeeringuid meie majandusse või valmistume  sõjaks. Saada nii ühte kui teist pole võimalik.“

Yana Toom lisas, et tunneb inimesi, kes tõesti elavad veendumusega, et  Venemaa ründab meid juba homme ning poliitikud manipuleerivad selliste arusaamadega osavalt: „Põhjus seisneb meie pidevates valimistes. Varsti on kohalikud, siis parlamendi valimised, seejärel Euroopa Parlamendi ja presidendi valimised. Sellises situatsioonis on raske olla pragmaatiline.”