Lubasin kirjutada arvamusloo pronksiöö aastapäevaks. Viis ja pool tuhat tähemärki. Mulle saadeti küsimused. Hakkasin kolm korda kirjutama. Ja kas teate, mis? Ma ei suuda.
Jaa, muidugi suudan ma analüüsida – mitte põrmugi halvemini kui teised arutlejad ja meenutajad. Kõneleda poliitiliste jõudude vahekorrast, lõhest ühiskonnas, perspektiividest – ma olen ju poliitik, järelduste tegemine on osa minu tööst. Probleem on selles, et kõike seda on juba lõpmatuseni analüüsitud, aga isiklikult minu jaoks pole pronksiööst möödunud aja jooksul peaaegu midagi muutunud.
Liiga hea mälu
Pronksiöö oli vägivald. Ja ma olen väga ebamugav vägivallaohver, sest mul on liiga hea mälu.
Ma mäletan esimesi uudiseid Öisest Vahtkonnast. Mingid imelikud aktivistid leppisid Delfi kommentaarides kokku ja läksid ausammast kaitsma.
Mäletan meeleheidet kooliõpilaste nägudel, kes klasside kaupa – või mis siin klassidest rääkida, lausa paralleelide kaupa – kogunesid Tõnismäele. Mäletan kolme turisti Palace'i vestibüüli nurgalauas: nad jõid õlut ja vaatasid otsekui televiisorist, kuidas väljakul lähevad vastamisi politsei ja noorukid. Keegi pikkade juustega tütarlaps tormas teistest ette, võttis hoogu ja virutas politseinike poole kivi. Tüdruku pisaraist märjal näol valgus meik laiali. Ta karjus... ei, mitte „Rossija-Rossija!”, vaid „Bljaaadii!” ja nuttis kõva häälega.
Mäletan, kuidas, nähes minu muutunud nägu ja kaamerat värisevas käes Vladimir Lebedev karjus mulle katkeval häälel: „Mine ära! Mine kohe ära! Nüüd läheb lahti!” – me olime kogu elu vaoshoitult suhelnud, teineteist alati teietanud. Millegipärast oli tal käes kokku rullitud Eesti lipp. Ma sain alles pärast teada, et ta oli selle ära võtnud noormeestelt, kes valmistusid seda kas süütama või jalge alla tallama. Kaitses.
Pöörasin Sakala tänavasse ja möödusin kõigest kümne sammu kauguselt kohast, kus pussitati Dmitri Ganinit. Võib-olla möödusin isegi selsamal hetkel, kui ta tapeti.
Hommikul algasid telefonikõned, tuttavad otsisid oma lapsi. D-terminalist ei teadnud keegi mitte midagi: ei tulnud tagasi, telefon ei vasta; poeg rääkis, et alguses olid nad koos, aga pärast läksid üksteisel rahvasummas kaotsi; löödi pea lõhki, tehti kuus õmblust, aga alles vastu hommikut, seni tuvastati isikut, aga tal polnud ju dokumente kaasas...
Minu lähedase sõbratari poeg ei tulnud koju. Terve 27. aprilli öö veetis ta telefonikõnesid tehes, pööramata samal ajal hetkekski pilku teleriekraanilt. Hommikul läks ta magamatuse ja tahhükardia tõttu näost hallina tööle, kus kolleegid jõid Ansipi terviseks šampust.
Poeg tuli koju ööpäev hiljem, randmetel sinised jäljed kaablisidemetest ja silmade ümber sümmeetrilised sinikad rõngad – prillhematoom, mis tekkis hoobist vastu nina.
Minu tütar, 16-aastane balletikooli õpilane, läks klassikalise balleti tundi. Õpetaja, endine Estonia teatri solist, libistas pilgu üle klassi – klassis oli kaheksa venelast, kaks eestlast – ja sisistas: „Mis asja, teie ka veel siin? Ei olegi veel ära sõitnud? Asjata – Putin ootab!”
Kodus küsis üleöö täiskasvanuks saanud tütar, kes oli hoopis teistsugune kui varem, minult täiesti kivinenud näoga: „Miks sa mitte kunagi pole rääkinud, kuidas nad meid vihkavad?”
Järgmisel päeval sundisin end kooli minema, et direktoriga rääkida. Enn Suve, inimene ja balletitantsija, kuulas mind halvasti varjatud hämminguga ja selgitas, et õpetaja täitis oma pedagoogilist kohust. Ma pean ju ometi mõistma, et toimus midagi täiesti lubamatut: minu tütre klassikaaslased käisid suure vahetunni ajal Tõnismäel (balletikool asub Toompeal) ja seisid protestijate hulgas. Loomulikult on pedagoogide kohus teatada sellest kaposse. Ja viia õpilaste hulgas läbi selgitustöö.
Enesepettust pole vaja
Mida ma tahan öelda – see kõik oli unustamatu. Ja pole tarvis tegelda enesepettusega.
Lääne-Euroopa riikides, mille hulka kuulumist Eesti edukalt teeskleb, on tänavameeleavaldused demokraatia tulemus. Brüsselis olen olnud tunnistajaks, kuidas meelt avaldavad kongolased purustavad öö jooksul kõik vitriinid europarlamendi juurde viival tänaval, hommikul aga läheb elu edasi, nagu polekski midagi juhtunud. Tänavarahutused Pariisis, Stockholmis või Londonis on lihtsalt tänavarahutused.
Eesti suutis pronksiööd kallilt müüa – turvarisk, riigipöördeoht, ei midagi vähemat! Surudes protestiva põlvkonna näoli vastu asfalti, tapsime mitu kärbest ühe hoobiga. Mis peamine – me suutsime muuta iga kodanikuallumatuse ohuks demokraatiale.
Ning minu arvates ei ole see meile kasulik. Mitte kellelegi meist – ei „teile” ega „meile”. Sest venelased ei ole unustanud. Eestlastele aga, kes arusaamatuse tõttu peavad end võitjaiks, võib juba kümme aastat kaela määrida igasugust prahti. Kõik võetakse vastu – tuleb vaid hirmutada naabri olemasoluga.
Arvamuslugu ilmus Õhtulehe veebiversioonis 25.04.2017 ning paberkandjal 26.04.2017: http://www.ohtuleht.ee/801226/yana-toom-me-ei-ole-pronksiood-unustanud