„Eesti suurimal, eri rahvustest inimesi ühendaval erakonnal ei taheta lubada muuta häbiväärset olukorda, kus 6 protsenti elanikkonnast on „tulnukad” – just sõna alien on trükitud halli passi kaanele,” kommenteerib Euroopa parlamendi liige Yana Toom (KE) ERR-ile Annika Uudelepa läinudnädalast arvamuslugu.
Lugesin Annika Uudelepa arvamust Keskerakonna ettepaneku kohta anda kodakondsus Eestis veerand sajandit elanud hallipassiinimestele. Seejärel võtsin vaevaks guugeldada – et kas tõesti töötab autor Praxises, mille moto on „helping to create meaningful changes that advance Estonia and set the world a positive example”.
Tuli välja, et töötab. Mis tähendab, et Uudelepa tööülesanne ongi positiivsete muutuste loomine, mille tulemusena Eestile peaks tekkima eelised, maailmale aga positiivne eeskuju. Paraku on ainus eeskuju, mida tema tekstist välja loeb, kartulipõllul räpaste kummikutega peapeal seismine.
Olen linnainimene, hinnata ei oska, nii et jään siiski põhiteema ehk siis kodakondsuse juurde.
Esiteks ei saa ma kuidagi olla nõus sellega, et poliitilisi sündmusi saab seletada füüsika või mõne teise loodusteaduse abil. Ajakirjanikuna tean ma hoopis seda, et suvaliste kujundite abiks võtmine tähendab sisuliste argumentide nappust. Seega rahus tiksuvate erakondade kujundil pikemalt samuti ei peatu ning asun asja juurde.
Nimelt, väidab Uudelepp, et „Keskerakonna kompromissitu sõnavõitlus venekeelsete inimeste heaolu pärast on olnud aastaid mõistetav. Enam ei ole”. Ja seletab seda inertsiga, mis on välja kujunenud nii poliitikas ja ühiskonnas kui ka pikalt opositsioonis olnud Keskerakonnal.
Siinkohal vaidleks eeskätt vastu sellele, et tegemist on olnud „sõnavõitlusega” – sellel sõnal on selge „tühikõne” konnotatsioon, samas kui poliitikas sõna maksab, ja mitte vähe.
Kui auväärt analüütik viitab sellele, et opositsiooni erakonna sõnum (mis oli aastate jooksul vormistatud seadusemuudatustesse, tasuta keelekursustesse Tallinna pedagoogidele, taotlustesse õppekeele kohta, „Kodurahu” programmi, petitsioonidesse Brüsselis jne) ei oma mingisugust kaalu, tekib mul küsimus positiivsete muutuste kohta, mida ta justkui käima lükkama peaks. Kui aga tegemist on veendumusega, et pääsedes võimule tuleb seada erakonna retoorikat vastavusse eelkäijate omaga, tekib küsimus, milleks on üldse vaja erinevaid erakondasid ja nende roteerumist riigitüüri juures.
See on juba otsene sõnum Ratasele – vaata, venelased kaaperdavad sult erakonna ära, jääd tühjade pihkudega, tule ometi mõistusele!
„Huvitav, kas Jüri Ratas tõesti laseb Yana Toomil ja Kristen Michalil tirida end täpselt samasse konflikti, mõistmata, et tema ise ei kehasta veenvalt konflikti kumbagi poolt, ja seega ei saa tema olla võitja,” küsib Uudelepp.
Põnevusega lugesin siit välja, et minu rivaal n-ö vene teemal on nüüd Michal, kes pole elu sees näidanud huvi hallipassiinimeste vastu. Aga see selleks. Hoopis huvitavam on seik, et ühiskonna huvid on tekstis sujuvalt asendatud isiklike poliitiliste huvidega – ehk siis pole Ratasel mõtet sel teemal sõna võtta, kuna isiklikku profiiti sealt ju lõigata ei saa.
Ja edasi: „Kui selle konflikti pealt võidab Keskerakond sügisesed valimised, võime hakata tegema pakkumisi, kes on järgmine Keskerakonna juht”. See on juba otsene sõnum Ratasele – vaata, venelased kaaperdavad sult erakonna ära, jääd tühjade pihkudega, tule ometi mõistusele!
Sisuliselt on antud teksti puhul tegemist katsega lõhestada Keskerakonda rahvuspõhiselt, täpselt nii, nagu on aastaid lõhestatud Eesti ühiskonda. Eesti suurimal, eri rahvustest inimesi ühendaval erakonnal ei taheta lubada muuta häbiväärset olukorda, kus 6 protsenti elanikkonnast on „tulnukad” – just sõna alien on trükitud halli passi kaanele ja vähemalt Brüsselis pole ma kohanud inimesi, kelle silmis oleks tegemist „positiivse eeskujuga”, mida tasub järgida.
Isegi Uudelepa maalitud tsirkus kartulipõllul looks Eestist positiivsema kuvandi.