Venemaa toetus Süüria vägedele on legitiimne, sest seda palus Süüria legitiimne president Bashar al-Assad, rääkis Assadiga kohtunud Eesti saadik Euroopa Parlamendis Yana Toom.
Yana Toomi sõnul sai ta ametliku kutse Süüriasse minna riigi saatkonnast Madridis. Algne visiidi eesmärk oli tema sõnul minna Alepposse, kuid Süüriasse jõudes selgus, et linna ei pääse. Yana Toom andis intervjuu "Välisilmale".
Miks Alepposse minna?
Sest see oli selle sõja murdepunkt. On palju vastuolulist infot selle kohta. Ja mina eksajakirjanikuna ei usalda meediat, vabandust. Ma tahan ise näha, mis toimub ja inimestega rääkida.
Kellena käisite, mis positsioonil?
Väga lihtne - olen europarlamendi saadik ja ma teengi neid asju. Ma, tõsi, ei esinda Euroopa Parlamenti, sest seda esindab teatavasti spiiker või asespiikrid, kelleks ma pole paraku saanud.
Keda te siis esindate?
Mina esindan europarlamendi saadikut Yana Toomi, kellel on suur hulk valijaid, kes huviga jälgivad minu tegemisi. Koos oma kolleegidega käisime sellel eesmärgil, et kuidagi värskendada seda debatti, Süüria-teemalist debatti, mida kahtlemata on vaja teha europarlamendis. See on meie töö.
Aga kui te ütlete, et esindasite neid valijaid, siis kas teil on tulnud palju küsimusi selle kohta, et miks Süürias rahu ei ole ja kas te saate midagi ära teha?
Nii ei need asjad ei käi. Kui need nii käiks, siis Eesti riigis te saadate saadikule kirja, et mulle ei meeldi näiteks aktsiisid, tee midagi. Ja see saab tehtud. Nii see ei käi. Aga kuna meil on põgenikekriis, millega Euroopal on väga suur peavalu, meil on Lähis-Idas sõda, siis vastutundliku poliitikuna ma lähen ja üritan teha, mis on minu võimuses.
Mida te siis teete?
Käin kohal, vaatan oma silmaga, üritan muuta seda n-ö debatti Süüria teemal Euroopas, eriti Eestis, sest ausalt öeldes see, mida ma loen Eesti meedias, on pisut kallutatud. Tahaks laiemat pilti. Kui vaatan reaktsiooni ka Eesti meedias ja loen neid kirju pärast visiiti, siis see mustvalge pilt hakkab neid inimesi ka ära väsitama.
Seega läksite kohapeale, et saada otsest aimu, mis toimub? Süürias Damaskuses jalutasite ringi?
Ei, väga ei jalutanud.
Te ei saanud inimestega kohtuda? Kuidas siis pilt loob?
Kohtusime presidendiga, Vene sõjaväelastega, parlamendisaadikutega, spiikriga. Kohtusime õigeusu metropoliidiga. Oli lai seltskond, kellega rääkida.
See on ainult ühelt poolelt.
Jah, õige. Seepärast lähemegi sinna veebruari alguses teiselt poolt.
Ja kes siis teisel pool on?
Üritame pääseda Aleposse ÜRO põgenikeagentuuri kaudu.
Aga see ei ole sõdiv teine pool.
Ei ole. Kui kellelgi õnnestub saada nn demokraatliku opositsiooni kontakte ja nemad on nõus meid kohale viima, siis teen seda hea meelega, aga siis, kui tegime europarlamendis kuulamise Süüria teemal, meil neid inimesi küll leida ei õnnestunud.
Juulis käisite, siis oli Zdanoka kaasas. Miks teda ei olnud?
Seda peate temalt küsima. Ta ei olnud kaasas, ta sai samasuguse ettepaneku seekord. Miks ta ei tulnud, ei tea.
Te tahate seal käia, et kaasa aidata millele?
Ma usun, et kogu välispoliitiline vektor hakkab muutuma lähinädalatel. Ja neid inimesi, kes ei pea kannapööret tegema, et neist asjadest rääkida, läheb vaja küll ja mina olen üks nendest inimestest.
Mis ajast teid välispoliitika huvitab?
Siis kui sattusin Brüsselisse. Euroopa Parlament ei ole see, mis tegeleb kohalike asjadega, teedega või suhkrumaksuga. Hoopis teised ülesanded on.
Ise te ütlesite, et ei saa europarlamenti esindada, et sealtkaudu ei saa asja mõjutada.
Mida te arvate, ma peaksin europarlamendis tegema? Mida peaks üks saadik tegema? Kirjutama arvamuslugusid Eesti sisepoliitikast?
Tegelema Euroopa Liidu sisepoliitikaga.
Aga miks mitte välispoliitikaga?
Kas te olete välispoliitilise komisjoni liige?
Ma ei ole komisjoni liige. Eestist on kuus saadikut. Euroopa Parlamendis on 26 komisjoni, neist 12 on katmata. Mis tähendab, et kui tahame tööga hakkama saada, siis peame olema oma huvides võimalikult laiad.
Ja seeläbi siis loodate, et Süüria kaud saate huvi suurendada. Marko Mihkelson ütles, et olete Venemaa välispoliitiline tööriist.
Mihkelsoniga ma ei vaidle. Mihkelson räägib zip-failidega, see ei paku mulle huvi.
Kui välisminister Sven Mikser ütleb, et selline käik ei aita kaasa probleemide lahendamisele, siis kas te olete nõus või ei ole?
Ma ei ole sellega nõus, aga välisminister Mikseriga saan vähemalt vaielda, Mihkelsoniga paraku mitte, sest tema ei kuula, mida räägib tema oponent.
Kohtusite president Assadiga poolteist tundi. Mida te seal rääkisite?
Esitasin talle mitu küsimust, sain vastused, millega olin täitsa rahul.
Mis küsimused?
Kuidas ta hindab Euroopa Liidu humanitaarabi, sest Federica Mogherini ütles Berliinis, et Euroopa Liit on ainus, kes osutab humanitaarabi Süüriasse. Saatsin talle arupärimise, et saada aru, keda me aitame, kas tsiviilelanikke või demokraatlikku opositsiooni, kuidas asi käib. Peaksin vastused saamad jaanuaris ehk kätte.
Teine küsimus oli, mida oodata Erdoganilt. Mida ta arvab, kui tõsiselt tasub võtta neid ähvardusi, et kui nad ei saa näiteks viisavaba režiimi, siis Türgi teeb piirid lahti ja saadab meile kaks miljonit põgenikku. Küsisin, mida ta ootab uuelt Ameerika administratsioonilt. Küsisin, mida ta arvab sellest, et Türgi hakkab sõbrustama Venemaaga, kuna Erdogan on selline vana vaenlane, et kuidas sellest aru saada. See oli väga huvitav jutuajamine.
Mida Assad vastas?
Ta vastas seda, et tema ei võtaks Erdogani ähvardusi väga tõsiselt, ta arvab, et Erdogan seda siiski ei tee. Ja see on kindlasti huvitav europarlamendi kolleegidele. Tema hinnangul tahab Erdogan olla pildil ja natukene endale kaalu lisada läbirääkimiste juures. Muu hulgas ütles ta, et see fakt, et Türgi on kaasatud rahuläbirääkimistesse, tähendab seda, et tema on n-ö ametlikult tunnustatud terroristide superviseriks. Tal on mingi vana viha Erdogani vastu.
Ameerikast avaldas ta lootust, et Trumpi valitsus on teistsugune. Seda loodavad ilmselt paljud.
Humanitaarabist rääkis, et ühe käega annate, teisega võtate. See on see vana teema, millest rääkisin juba suvel, et kuna neil on sanktsioonid, nad ei saa müüa naftat. Nad ei saa lubada lihtsalt osta. See vana mõte, et teeks nii nagu oli Iraanis, et nafta toidu vastu, oleks igati lahendus.
See ei toiminud toona Iraagis.
Toimis ikka.
Väga palju raha läks ikkagi vasakule. Sellest on tehtud nii mitu dokfilmi.
Selleks peab olema korralik rahvusvaheline järelvalve.
Toona oli. Kõik osteti ära.
Kas me ei suuda oma vigadest õppida või mis? Kui Te oleksite näinud neid paljasjalgseid lapsi - väljas on +2 kraadi ja lapsed on paljajalu tänaval. See pole normaalne. Ja meie räägime humanitaarkriisist kus iganes, aga mitte Assadi režiimil.
Aga kas Assadi režiimil ei ole osa selles, et need lapsed seal on paljajalu?
Kindlasti on. Aga kas see arusaam aitab neid lapsi?
Aga kas vastutus ei peaks tulema, et ma loobun võimust? Sest tema on olnud väga tükk aega see nurk, mis on jäänud ette.
Hetkel on utoopia sellest unistada. On väga selge, et Assad jääb presidendiks, vähemalt üleminekuperioodiks. Kui me tahame reaalsed olla poliitilistes ambitsioonides, siis peame sellest aru saama.
Seega kas tulevik, kui te olete välispoliitikas sees, ongi see, et me peame hästi palju selliste, põhimõtteliselt sõjakurjategijatega läbi rääkima ja hakkama nendega suhtlema?
Ma tahaksin definitsiooni, mis on sõjakurjategija. Mis teeb inimesest sõjakurjategija? Kes otsustab, kas ta on sõjakurjategija? Minu teada on selleks vaja kohtuotsust. Kas on see olnud tema puhul?
Kas oma riigi vägede juhtimine oma rahva vastu ei tee temast eeldatavat sõjakurjategijat?
Eeldatav sõjakurjategija ja sõjakurjategija ei ole üks ja seesama. Ma usun, et selles sõjas on kõik sõjakurjategijad, eeldatavasti, aga täna me ei tea, mis seal toimus. Me ei tea, mis toimus teiselt poolt. Mis asi on demokraatlik opositsioon? Kellest ta koosneb? Kes on need toredad inimesed?
Kas Venemaa abi oli legitiimne?
Rahvusvahelise õiguse vaatevinklist kindlasti, sest nemad on seal legitiimse valitsuse palvel. Assad on legitiimne president.
Kas Iraan on seal legitiimne partner?
Kui Assad palus nende abi, siis kindlasti on.
Seega ma saan aru, et hea oleks, et Assad jääks alles, et siis on vähemalt kellegagi läbi rääkida?
Hea oleks, kui me hindaksime olukorda adekvaatselt ja tuleks oma soovmõtlemise mullist välja. Praegu, ilma Assadi ja Venemaata ei ole seal võimalik läbirääkimisi pidada. Kahju on see, et asju Süürias otsustavad Venemaa ja USA, mitte Euroopa Liit, kelle peamine peavalu on põgenikud.
USA ei otsusta praegu ju. Viimases relvarahus ta ei olnud osaline.
Ei olnud osaline, aga kuskile kadunud ei ole. Aga kui Te lugesite juhtumisi, siis Boston Globe'i intervjuus John Kerry kahetses, et läbirääkimised Sergei Lavroviga ei õnnestunud. Tema arvas, et see on suur viga ja kui see oleks hästi läinud, siis sellist veresauna poleks Aleppos olnud. Nii et USA-l on kindlasti oma roll mängida.
Kas see, et USA ei olnud kohal, annab Venemaale õiguse pommitada linna maha nii nagu tahab?
Mitte miski ei anna õigust linna pommitada nagu keegi tahab. Aga seal on sõda. Seal on sõda.
Linnasõjas tohib, kui on tsiviilelanikud lõksus, kasutada hävituslende ja pommitada neid samu maju?
Kas on õigus kasutada tsiviilelanikke elava kilbina mõõdukal opositsioonil? Kellel üldse see õigus on? Ei ole. Mitte kellelgi ei ole.
Kui käisite Läti, Itaalia ja Vene parlamendi esindajatega seal, kas see legitimeerib Assadit või mitte? Annab talle õiguse tulla rahvusvahelisele areenile tagasi, nii et justkui ei ole midagi halba olnud ja temaga peab endiselt läbi rääkima?
Euroopa Liit, kelle liitlaste seas on imelik riik nagu Saudi-Araabia, võiks olla natukene paindlikum. Teiseks, Assad ei vaja meie legitimeerimist. Assad on legitiimne president ja see on meditsiiniline fakt.