Vene lastele jäetakse integreerumisõppes mulje, et kõik eestlased kodus muudkui ketravad ja külvavad. Sellistest väikestest asjadest kujunebki lõpuks Eesti eestlasi ja venelasi üksteisest eraldav sein, ütles europarlamendi saadik Yana Toom intervjuus Eesti Päevalehele.
Europarlamendi saadik, üks Keskerakonna populaarsemaid poliitikuid Yana Toom (50) veetis aasta esimese päeva järjepanu intervjuusid andes. Mõistagi, sest Süürias sõjakurjategijaga vestlemas käimine tekitas inimestes palju küsimusi. Peale selle on tulemas kohalikud valimised ja pole välistatud, et sellestsamast sõjakurjategijaga vestlejast saab Tallinna linnapea. LP käis uurimas, mida arvab Toom tänapäeva maailmast ja kuhu ta sellel pildil enda asetab.
Ütlesite Süüria-kajastuse jooksul mitu korda, et uusaastaööks tuleb koju jõuda, isegi kui see tähendab Alepposse mittejõudmist. Jõudsite ilusti koju?
Jõudsime koju jah. Saabusime 31. detsembril magamata, sest lendasime kõigepealt Beirutisse ja siis Moskvasse. Andrei (Eesti Ekspressi ajakirjanik Andrei Hvostov, kes Toomiga Süürias kaasas käis – M. M.), kellel ei olnud pagasit oodata, läks varem välja ja helistas mulle: mine värvi huuled ära, siin seisavad ajakirjanikud kaameratega. Kujutate ette 50-aastast naisterahvast, kes on maganud 24 tunni jooksul kaks tundi! Joonistasin endale huuled ette ja läksin andsin intervjuu. Ise ei vaadanud, sest pilt oli kole, ma usun.
Kumb püha on teie jaoks tähtsam, kas uusaasta või jõulud?
Ikka uusaasta, ma ei ole usklik inimene ja mis ma siin ikka...
Ütlesite, et käisite Süürias iseendana, mitte europarlamendi saadikuna, Keskerakonna liikmena või kellegi teisena…
Ma käisin seal europarlamnedi saadikuna, kes ma olen, aga ma ei esindanud Euroopa Parlamenti. Seda esindab teatavasti spiiker, kelleks ma pole veel saanud. Mingeid volitusi pidamaks läbirääkimisi mul ei olnud, aga sellegipoolest kutsuti mind europarlamendi saadikuna ja sellises rollis ma sinna läksingi. Mis ei tähenda, et ma esindasin europarlamenti – seal on 751 liiget, kes väga kooris ei laula. Igal kohtumisel, kus ma sõna võtsin, alustasin sellest, et tere, rõõm teid näha, pean ütlema, et mina siin ei esinda europarlamenti, isegi oma fraktsiooni mitte, isegi oma riiki mitte ja kahjuks isegi mitte oma erakonda. Ma esindasin Yana Toomi, kellel on 25 000 valijat, kes mind huviga jälgivad.
Käisite seal siis oma fännide rõõmuks?
Muidugi mitte. Kui kutsutakse Euroopa Parlamendi liikmed, kes tunnevad selle teema vastu huvi ja avaldavad siirast soovi olla osa lepitamisprotsessist, siis on igati loogiline sinna minna. Kuu aega tagasi pärast eelmist visiiti kirjutasin ma Frederica Mogherinile (Euroopa Liidu välispoliitika juht – M. M.) kolm arupärimist Euroopa Liidu humanitaarabi kohta. Kellele see ikkagi läheb? Kas me ikka aitame mõlemat konfliktipoolt või ainult üht? Vastused peaksid saabuma kuskil jaanuari keskpaigaks. Siis vaatame, kuidas edasi minna.
Peamine ülesanne, mille ma olen ise endale pannud, on ikkagi see, et see debatt Euroopa Parlamendis taaskäivitada. Praegu on olukord jabur: Süüria konflikti lahendamisega tegelevad kõik, välja arvatud Euroopa Liit, aga pagulaskriisiga tegeleb Euroopa Liit peaaegu üksinda. See ei ole õiglane ja see ei ole tark.
Üks asi on humanitaarabi, teine asi on see, et me peaksime oma sõna ütlema ka seoses sõja ja rahu olukorraga. Praegu käib Süürias kodusõda ja Euroopa Liit on valinud poole, kuigi on juba väga selge, et Assadist jagu ei saada. Assad jääb presidendiks vähemalt mingiks perioodiks ja teha nägu, et me ei saa sellest aru, on rumal.
Tuleb leppida sellega, et seal on see kuri mees, sõjakurjategija, ja kannatavaid tsiviilelanikke kuidagimoodi ikkagi aidata?
Just. Iga kord, kui me seame mingi režiimi vastu sanktsioonid, on tulemus see, et kannatavad tsiviilelanikud. Ega Assadil ei ole probleeme, tal ei ole toidu, joogivee, elektri, toasooja puudust. Tal on kõik okei.
Kas Venemaale kehtestatud sanktsioonide puhul kehtib sama paralleel, et nende pärast kannatavad eelkõige tsiviilisikud?
Ma ei tea, kas venelased üldse kannatavad. Ma tean, et on probleeme ravimitega, aga nii palju kui ma Venemaal käin – käin seal päris tihti ja räägin tavaliste inimestega –, siis neil on täitsa suva. Nad söövad mingit imelikku valgehallitusjuustu, mille nimi on Cuban Plaisir. Ma pole seda proovinud, aga väidetavalt on söödav. Jamón’id ja oliivid ei ole see, mille pärast peaks toimuma maailmapildi muutus. Putini reiting tõuseb, kas see meile meeldib või mitte, ja nad saavad nende sanktsioonidega hakkama. Hiljuti oli Äripäevas väga hea analüüs selle kohta, kas sanktsioonid ikkagi kahjustavad või ei kahjusta Venemaa majandust. Oli ka selline lause, et seal tuleb isegi väike majanduskasv. Nii et keda me nendega kahjustame peale iseenda, selles pole ma üldse kindel.
Pigem on see kahjustaja siis nafta hind?
Nafta hind on muidugi see, mis langetas vahepeal rublat, aga kui ma nüüd tahtsin Moskvas midagi osta, siis avastasin, et euro on juba 60 rubla, mitte 73 nagu kolm kuud tagasi.
Kui tihti te Venemaal käite?
Varem käisin päris tihti, kuna mu tütar õppis Moskvas. Nüüd on ta juba siin. Nüüd Süüriast tulles olin ainult lennujaamas, aga enne seda, paar kuud tagasi käisin Solovjovi saates ja siis käisin veel paar kuud enne seda. Moskvas käin, ütleme, kolm korda aastas, Piiteris tihemini, sest mul on Piiteri-sõltuvus. Mulle väga meeldivad raamatupoed, mis on lahti 24 tundi ööpäevas.
Mis teid veel sinna viib?
Piiteris on mul sõpru ja sugulasi. Mu ema on sündinud Leningradis, ma olen seal suurpere osa. Mulle väga meeldib, sest seal ei ole talvemasendust, seal pole kunagi pime ega igav. Suurlinn ja lähedal ka – ma olen Keskerakonna Narva piirkonna juht ja sealt on kahetunnine sõit – oleks patt seda võimalust mitte kasutada.
Eelolevatest valimistest rääkides: ütlesite võimalikust Narva linnapea kohast juba ette ära.
Narva linnapeaks ei tahaks saada jah. Ei taha kedagi kiusata, aga pole unistuste koht. Asi pole isegi kohas, see oleks valijate petmine. Kuna mind valiti Euroopa Parlamenti, siis kui mu Tallinna valijad avastaksid, et tulen Euroopa Parlamendist ära Narva tänavaid sillutama, oleks see neile vastuvõetamatu.
Aga Tallinna linnapea kohale justkui mõtlete. Kas Tallinna tänavate sillutamine oleks parem?
Ma pole seda öelnud. Ma olen öelnud seda, et me pole Jüri Ratasega sellest veel rääkinud. Me pole rääkinud sellest erakonna juhatuses. Otsustab ikkagi erakond, mitte Yana Toom.
Kas teil oleks selle arutelu üle hea meel, kui teile selline pakkumine tehtaks?
Seda otsustab jällegi erakond. Kui nad ütlevad, et on vaja Tallinnas ilmtingimata kandideerida, siis me peame rääkima, milleks ja kuidas. Narvakatele olen ma lubanud, et toetan neid valimistel, ja igal juhul teen seda ühel või teisel viisil.
Kui erakond otsustab nüüd ikkagi teiega pealinna linnapea ametist rääkida, siis mis te neile vastate?
Ma pole kunagi ühegi läbirääkimise käiku meedias avaldanud. Ma ei tee seda ka praegu.
Kohe „ei” ei ütle?
See oleneb mitmest faktorist. Kui tuleb väga hea kandidaat ja on selge, et läheb kakluseks – et ma söön kellegi hääled ära või midagi –, siis ma olen erakonna inimene ja saan aru, et tuleb erakonna vaatenurgast arvesse võtta miljon igasugust faktorit.
Ühest Jüri Ratase intervjuust tuli välja, et ei ole üldse välistatud, et europarlamendi saadik ei lähegi kandideerima. Kui me omavahel kokku lepime, siis ei ole välistatud.
Erakond kaotab ju siis palju hääli.
Kaotab. Ühesõnaga, ma andsin praegu teile mõista kolme asja, millest ükski pole välistatud. Aga vähemalt on sõnum väga selge, et see kõik toimub erakonnas, mitte väljaspool seda. Jüril on 9. jaanuarini puhkus ja jaanuari keskel peaksime kokku saama ja arutama. Aega on vähe.
Väga tahaks mängida mõttemängu, et kui Yana Toom oleks Tallinna linnapea, siis mida ta teeks teisiti ja mida samamoodi. Mis on tehtud hästi ja mida võiks paremini teha?
Kõik on tehtud hästi, kuna minu koduerakond on Tallinnas võimul olnud pikki aastaid. Aga alati annab minna paremaks.
Aga enesereflektsioon ja arenguruum?
See on loomulikult väga tähtis. Kusjuures tagantjärele häirib mind juba ammu – sellest ajast, kui olin abilinnapea, mis oli minu esimene poliitiline koht – see, et käitusime opositsiooniga, kuidas ma seda nüüd ütlengi – väga ebasõbralikult. Kui ma ise sattusin riigikogus opositsiooni rolli, siis oli kohe tunda, et vot, ma tegin neile seda. See oli väga hea õppetund. Pärast seda on Euroopa Parlamendis olla lust ja lillepidu, sest seal keegi ei vaata, milline on sinu positsioon ja poliitiline grupp. Kui sul on mõistlik ettepanek, siis võetakse arvesse. On küll üks erand: vaene Marine Le Pen, keda kiusatakse igalt poolt. See on ebaõiglane, sest tal on samasugune mandaat nagu minul.
Kuidas Keskerakonnaga praegu on – kas Spisok Savisaara on teema?
Ei tea. Kui ta on teema, siis erakonnaväliselt. Mind seal ei ole.
Ainult laulus on siis olemas?
See on üks võimalus, mis võib täitsa laual olla, aga hetkel ma ei näe, kes selles Spisokis võiks olla.
Palju on räägitud sellest, et Reformierakonna edu pant on vastandumine Edgar Savisaarele. Savisaar on pildilt kadunud, järgmine loogiline sihtmärk oleks järgmine erakonna häältemagnet Yana Toom. Kas te tunnete midagi sellist?
Ma ei tea, kas see vastab tõele.
Teid ei ole kuidagi eriliselt sihikule võetud?
Olen sihikul olnud kõik need kaheksa aastat, mis ma olen poliitikas olnud, nii et midagi uut siin küll ei ole. Ma ei tea. Antikangelase tunnet mul absoluutselt ei ole. Ma sain ka pärast eelmist kurikuulsat Süüria-visiiti väga palju toetuskirju, ka eestlastelt. Ei ole see sugugi nii mustvalge, nagu võib tunduda Eesti lehti lugedes.
Kui Eesti lehtedest rääkida, siis mina tundsin ennast küll puudutatuna, kui te ükskord ütlesite, et eesti keel hakkab tasapisi välja surema, mis pole ju üldse vale. Läksin siis ja lugesin ka originaalteksti ja sealgi oli kõik adekvaatne, aga eesti keeles kirjutati sellest alusetult süüdistava nurga alt...
Asi ei ole üldse selles, kust midagi lugeda, asi on selles, et on asju, mida venelane ei tohi öelda. See ei ole normaalne ega terve suhtumine, aga selline ta on. See on ka põhjus, miks ma siis vabandasin. Ma ei võtnud oma sõnu tagasi, aga ütlesin, et ma saan aru, et see on teile tundlik teema, millest võite endi seas rääkida. Küll ma ootan ära selle aja, kui see on ka mulle lubatud. Aga veel ei ole see aeg.
Kas praegu ikka veel ei saa neist asjust rääkida?
Miks ma peaksin? Kas ma peaksin iga poole aasta tagant täiega reha peale hüppama ja mõtlema, et nüüd ma äkki ei saa vastu pead? On muidki asju, millega tegeleda.
Mis teemad veel eestlase närvi ajavad, kui venelane neist rääkima hakkab?
Paljud teemad, millega ma paraku tegelen. Keelenõudmised tööturul. Siin on probleem selles, et inimene lihtsalt ei tea, millest ma räägin. Kui ma räägin, et Narva taksojuht ei pea esseed kirjutama, siis alati on argument, et miks nad ei taha keelt õppida. Keele valdamine olmetasemel ja essee kirjutamine ei ole üks ja sama. See on ilmne. Narva-suuruse linna puhul on 500 taksojuhti. Nad ei ole mingid profid, nad on inimesed, kellele see on viimane võimalik tööots. Kui see talt ära võetakse, siis ta jääb nälga. See ei ole mingi luksusteenus, sest igasse linnaotsa maksab taksosõit kaks eurot. Ja me võtame keele pärast inimeselt võimaluse ära! See on ebainimlik. Tavainimesed lihtsalt ei tea seda. Selliseid probleeme on mustmiljon. Halli passiga inimesed näiteks. Tavainimene lihtsalt ei tea seda, ei taha rääkida ega süveneda ja see on väga kurb.
Kas kuulajaid-süvenejaid tuleb juurde ka?
Kindlasti on juurde tulnud ja ma tunnetan väga selgelt, et eestlaste põlvkond vanuses kuni 30+ on palju avatum. Ma saan aru, et oli väga kurb ajalooline kogemus, aga juba mitu põlvkonda on möödas ja me ei pea kogu aeg tagasi vaatama ja mõtlema, mis 1944. aastal oli. Oli mis oli, elame edasi.
Noored ei lange kohe afektiseisundisse, kui okupatsiooni meelde tuletatakse?
Absoluutselt mitte. Kohtusin näiteks Tartu ülikooli tudengitega – esitati mõistlikke küsimusi ja viitsiti kaasa mõelda. Neil ei ole ajus selliseid ZIP-faile, mida sa ei ava, aga tead, et nii asjad on. Tuleb neid asju arutada ja seda teha on nendega palju huvitavam kui vanemate poliitikute põlvkonnaga. Vanemad poliitikud on väga kinni omaenda konstrueeritud reaalsuses, sest nad on omal ajal oma valijatele lubanud, et me [Eesti venelased] kõik sõidame ära. Ja nüüd nad peavad seda lubadust ikkagi õigustama, et olgu, nad ei sõitnud ära, aga me ikkagi surume nad alla. Inimestel ei ole kodutunnet. Paljudel ei ole siin kodutunnet. See on halb ja see on ka ohtlik.
Kuidas seda tekitada?
Kodakondsus. Muud ei ole. Anda kodakondsuseta inimestele kodakondsus. See oli minu mõte, millega ma tean, mindi koalitsiooniläbirääkimistele. Läks nii, nagu läks. Ehk järgmine kord läheb paremini. Happy hour halli-passi-inimestele – aasta jooksul saaksid kodakondsuse kõik, kes seda tahavad. Kes ei taha – ise loll, teema on maas. Enam kunagi sellest ei räägi. Minu üllatuseks ja rõõmuks toetas seda kuumalt Andres Kollist, kes omal ajal leiutaski halli passi kui ajutise lahenduse, sest siis ei teatud, mida nendele inimestele anda. Arvati, et nad võtavad Venemaa kodakondsuse. See pidi olema viis-kuus aastat. Nad ei võtnud Vene kodakondsust, aga ikka surutakse neid sinnapoole. Sellest tuleks järeldused teha. Kas meil on vaja siia juurde Vene kodanikke, arvestades meie suhteid Venemaaga? Vist ikka ei ole.
Integratsioon. Kuulda pidevalt juttu, et integreeru, sa pole piisavalt integreerunud, piisavalt hea meie jaoks – see tekitab inimestes protesti, eks ole?
Teate, mul on viis last, kes kõik on sündinud Eestis. Vanem on 27-aastane, noorim on 10-aastane, sündis 2006. aastal. Tal on koolis arengukavas selline peatükk nagu integratsioon. Teda integreeritakse oma sünniriigi ühiskonda. On see normaalne? See on täielik leninism – seal oli selline asi, et enne kui me lähme ühtseks, peame minema laiali. Väikese lapse pähe sisendatakse, et ta ei ole päris see. Ta pole päris siin. Ta peab õppima mingeid kombeid. Tuleb töövihikuga koju ja seal on imelikud asjad, et kuidas su vanaema ketrab. Ma väga vabandan, me oleme linnainimesed. Meie vanaema ei ketra. Ka vanavanaema ei ole kunagi kedranud. Ta loeb seda nagu mingit muinasjuttu ja me vääname päid, et mis vanamoodi rahvuslikke kombeid me kodus teeme… Sorry, meil ei ole talu. Pole kunagi olnud. Me ei külva midagi maha. Lapses tekitab see sellise tunde, justkui kõik inimesed peale tema külvaksid. Raamat ju kirjeldab reaalset elu. Kõik ketravad ja külvavad, aga meie siin istume. See on kõik kuidagi ülepeakaela tehtud.
Kui läksime temaga esimest korda Piiterisse, oli ta kuus aastat vana. Käis mööda Nevskit, vaatas ja ütles: emme, mulle nii meeldib! Mina vastasin: muidugi meeldib, see on ilus tänav. Tema ütles: ei, mulle meeldib, et ma saan kõigest aru. Ja luges silte: bulotšnaja, pratšetšnaja, rjumotšnaja… Kui väikesel lapsel tekib välismaal tunne, et ta on rohkem kodus kui oma kodus, ju me siis teeme midagi valesti. Kusjuures ma tean, mida ütleb selle peale eesti lugeja: oleks tulnud panna ta eesti lasteaeda, eesti kooli ja probleemi poleks. Kuid ma ikkagi leian, et venelane peab jääma venelaseks, aga kooliõpe on meil selline, nagu ta on. Laps ei räägi eesti keelt seniajani, kuigi eesti keelt on neli tundi nädalas. Küll ma talle selle selgeks õpetan, aga praegu on niimoodi, et neljas klass ja keelt ei ole.
Niisiis praegu on vene koolis lapsele eesti keele õpetamise koorem vanema kanda?
Sisuliselt on. Õpetajate koormust ja arvu arvestades… Arvestades, kui palju keeletunde juurde tuleb – meil ei ole lihtsalt nii palju keelt valdavaid õpetajaid.
Mida teha?
Esiteks õpetaja palk, millega tegeleb praegu päris jõuliselt Mailis [Reps]. Kui kaugele eelarve lubab seda teha, ma ei tea. Inimesed ei taha eriti kooli minna. Ma pean tunnistama pattu, et kui mu enda tütar, kes on sündinud pedagoog, ütles, et tahab minna kooli, siis mina ütlesin: ära palun seda küll tee, sellega ei toida peret ära. Kuhu sa lähed? Nii kahjuks on, kuigi ma näen, kuidas ta lastega tegeleb. Tal on selle jaoks annet!
Aga kui vaadata meie koolipilti, siis on kurb. Koolide optimeerimine peaks nüüd mingi tulemuse tooma, aga kui me vaatame ministeeriumi ja seda, kuidas ministrid vahetuvad nagu... (Lööb sõrmedega mitu nipsu.) Mida tegi härra [Jürgen] Ligi? Milleks ta üldse sinna saadeti? Oli see talle mingi karistus või mis see oli? Haridusinimesed räägivad, et tal puudus igasugune huvi selle ameti vastu. Jevgeni Ossinovski oli korralik minister – pidi tema sealt välja viskama! No väga kurb.
Oleks minu teha, teeksin ma üldse mõned ministeeriumid poliitikavabaks: ametnik oleks eesotsas ja olekski kord majas.
Mis ministeeriumid need olla võiksid?
Haridus oleks kahtlemata üks neist – ei mingit poliitikat. Kultuuriministeerium ka. Integratsioonist rääkides: miks meil on selline asi nagu MISA ehk integratsiooni ja migratsiooni sihtasutus? Miks meil ei tegele rahvusvähemuste kultuuriga kultuuriministeerium? Miks on selleks vaja eraldi sihtasutust? Viimane asi, mida mulle just rääkisid tublid ajakirjanikud PBK-st: kultuuriministeeriumis on tööl uus ametnik, kes hakkab tegelema integratsiooniga, aga parasjagu ei valda vene keelt üldse. See on natuke imelik.
Siis äkki on venelastega töö tehtud?
Äkki ongi. (Muheleb.) Kõige parema integratsiooniprogrammi kirjutas kunagi 2007. aastal minu kolleeg Andrei Babin ajalehes Den za Dnjom. Kõlas väga lihtsalt: jätke venelased rahule. Ärge tuletage meile meelde, et me oleme sisserändajate pojad ja tütred. Et me räägime [eesti keelt] aktsendiga või ei räägi üldse. Aeg teeb oma töö. Kõik räägivad siin 20 aasta pärast ühte keelt. Ärge suruge peale.
Üks koht, kust keelt õppida, on televiisor. Kas eestikeelseid saateid vaadates ei võiks areneda?
Selleks et neid vaadataks, peavad need olema huvitavad ja põnevad. Kui ma vaatan eestikeelseid jutusaateid – ma vaatan poliitikuid, sest ma pean olema asjadega kursis... Kui ma võrdlen neid venekeelsete jutusaadetega Vene televisioonis, siis pean ütlema, et see ei ole ikkagi seesama. Inimene tahab ikkagi sõud. Ma saan aru Lasnamäel elavast Maria Ivanovnast, kes vaatab Solovjovi saadet ja ei vaata „Foorumit”. Esiteks ta ei saa sellest aru või saab aru halvasti ja teiseks see ei ole see. Räägitakse viisakalt, rahulikult, igavalt. See ei ole see.
Temperamendi vahe siis? Inimesed on erinevad?
On, vastab tõele. Temperamenti muutma hakata oleks ka imelik. Me peame kuidagi sõbralikult üksteise kõrval elama. Usun, et olmetasandil oleme selleks täiesti võimelised, aga poliitiliselt… Rein Ruutsoo väljend oli, et meil oli enne 2007. aastat positiivne neutraliteet. Siis läks asi täiega lõhki ja pole seni taastunud. Poliitiline narratiiv – unustame selle pronkssõduri korraks ära – poliitiline narratiiv muutus niimoodi, et Reformierakond hakkas kohe kaitsma eestlasi venelaste ja karvase Kremli käe eest ja Keskerakond hakkas esindama lõviosa venelasi. Ja nii see asi liigub, et me pole suutnud siiani seda kuidagi välja ravida.
Olete öelnud, et ükski narvalane ei tahaks elada Venemaa Föderatsioonis. Aga millises Eestis elamisest nad unistavad?
Usun seda siiralt. Muidugi tahavad inimesed, et palk oleks kõrgem, aga seal on inimestele kaks põhilist asja kodakondsus ja keel. Mul on näiteks Narva haiglas üks tuttav günekoloog. Keelt ei valda, vanem daam. Käis 11 korda keelekursusel. Ütles mulle, et teab, kuidas on eesti keeles Amazonase vihmametsad, aga ei tea, kuidas on – mina ka ei tea – придатки матки. No ei tea. Meil ei ole erialast keeleõpet. Õpitakse mingeid imelikke asju à la „akna taga oli vaikne talveõhtu”. See on kõik väga kasulik, aga oma töös ei lähe tal seda vaikset õhtut mitte kunagi vaja. See on üks möödalaskmine. Ja see, et keeleinspektsioon inimesi pidevalt, vabandage väljendust, peedistab – see teeb neid väga murelikuks.
Sellisel juhul tuleks see arst saata natukeseks tööle Eesti teises otsas asuvasse haiglasse. Nagu need eesti arstid, kes Soome tööle minnes keele kuu ajaga suhu saavad.
Aga siis peab olema keegi arst, kes tuleb tema kohale Narvasse. Täna just arutasime siin minu bürooga, et hakkame tellima Saar Pollilt ühte uuringut, nagu me pidevalt teeme. Mõtlesime küsimusi ja ma ütlesin, et ma tahan esitada inimestele integratsioonialase küsimuse: kas te olete käinud seal ja seal ja seal? Ma võin mürki võtta, et iga teine eestlane pole kunagi Narvas käinud. Võib-olla isegi mitte iga teine. Ida-Virumaa ongi eestlase jaoks mingi terra incognita. Mis ma sinna lähen, seal pole ju eestlasi? Ja sama kehtib narvakate puhul, kes pole ilmselt kunagi käinud Paides. Me oleme nii väikesed, aga me suudame elada endale väga tuttavas piirkonnas. Jah, Tallinnas on Ida-Virumaad küll ja veel, aga Viljandimaal vist ei ole. Selles mõttes on presidendi jõulukaart muidugi märgiline, kuigi seal võiks olla ka üks venekeelne lause – oleks viisakam. Aga selle peale ei tuldud. Või ei mindud.
(Kaardil triivisid Maarja Nuudi hüpnootilise loop’imise saatel üksteisele lähemale jäälaamad, millest moodustus Eesti kujutis. Animatsiooni lõpus oli presidendi sõnum: eesti keeles „maa, mis kõlab kokku” ja inglise keeles „we are stronger together” ehk „koos oleme tugevamad” – M. M.)
President ei käi kirikus ja teie ka ei käi. Selles mõttes on vist teie vahel kõik hästi?
Ma käin kirikus, aga see on väga intiimne asi. See ei ole see, mida ma näitan. Mõned saadikud lähevad enne seda, kui nad sisenevad parlamenti, Aleksandr Nevski katedraali ette, löövad seal laia risti ette ja alles siis lähevad sisse. Seda ma ei tee, need on intiimsed asjad ja oma suhted jumalaga jätan enda teada.
Olgu siis. Mida te vastate Marko Mihkelsonile ja Andrei Hvostovile, kes väidavad, et Yana Toomil puudub mõju?
Midagi ei vasta. Absoluutselt mõttetu on Mihkelsoniga vaielda, see on ajaraiskamine. Mis Hvostovi puutub, siis arutasime just temaga, et kahjuks ei saa inimesed enam irooniast aru, kui sa sinna smailit juurde ei pane. Tegelikult jaa, välispoliitiline mõju puudub. Aga miks see repliik üldse tuli? Talle saadeti mingid lollid küsimused, kus oli kirjas umbes nii: Assadi, Kossatšovi ja Toomi kokkulepe – mis on absurdne! Sest Yana Toom on üks europarlamendi 751 liikmest, Kossatšov on Venemaa föderatsiooninõukogu välisasjade komisjoni esimees ehk natuke kõrgem ja Assad on riigijuht. Mis kokkuleppest või paktist me üldse räägime? See on see probleem, kuidas mõtleb meie publik tänu meie meediale ja poliitikutele. Poliitikutega on ju nii, et poliitikud tihtilugu ei tee mitte midagi. Poliitiku peamine ülesanne Eesti meedias on õigel ajal nagu vedrujänes välja hüpata ja kohal olla. Justkui oleksid asja juures.
See kokkusattumus, et ma sattusin sinna samal ajal, kui nad sellele rahule alla kirjutasid... Kui uskuda Putinit, kestsid läbirääkimised kaks kuud – ja sel päeval olen ma enda jaoks täiesti juhuslikult seal ja siis selgub, et mul on seal mingi käsi mängus. Justkui pean seal mingeid läbirääkimisi. Midagi sellist ma seal ei teinud. See oligi see, mida Andrei kirjutas: eeldada, et Toomil on Assadiga mingi salakokkulepe, on ikka absurdi tipp. Siin ei ole midagi vastu vaielda, tal on täiesti õigus.
Siin saab nüüd öelda, et Toom on kasulik idioot, kes ei tea ise, kuhu ja millal läks?
Noh, ma ei oska selle koha pealt vaielda. Väljend „kasulik idioot” toob mulle kohe vaimusilma ette sellise asja nagu kasutu idioot. Mis ma siis nendega vaidlen?
Mis asi on teie arvates see „kasulik idioot”?
Ärge minu käest küsige, mina selliseid väljendeid ei kasuta, isegi oma oponentide kohta mitte. Ma ei oska öelda. Mihkelson kirjutas mulle juurde kuulumise mingisse aktiivi või internatsionaali, millest ma kuulsin siis esimest korda. Mõtlesin, et okei, las ta olla. Tegelikult ma arvan, et suhted Venemaaga hakkavad Euroopa Liidus muutuma, see on väga selge. Maailmas muutub üldse kogu välispoliitiline vektor. EL-is samuti. Siis on kõik minu kriitikud väga ebamugavas olukorras, sest nad peavad hakkama kannapööret tegema. Mitte minu suhtes, vaid lihtsalt maailm meie ümber muutub ja see on paratamatu. Ma vaatan veel, kes valitakse Prantsusmaa presidendiks. Kuidas läheb Merkelil Saksamaa valimistel? Mida hakkab Trump tegema? Kõik see koos ja täielik iseseisvuse puudumine vähemalt oma mõtlemises, on see, mis riivab mind kõige rohkem. Ma võin inimesega vaielda, nagu ma Hvostoviga vaidlesin. Tema saab asjadest hoopis teistmoodi aru kui mina, tal on omad argumendid, mul on omad, aga see oli diskussioon. Siin seda ei ole. Milleks hakata vastu vaidlema? See žanr seda ei eelda. Ma lihtsalt seisan püsti, pesen ennast puhtaks ja ootan järjekordset pasaämbrit kaela.
Kellele teil mõju on?
Ma mõtlesin sellele ise, kui nägin ennast seal pingereas (Delfi ja Eesti Päevalehe 2016. aasta mõjukate edetabelis – M. M.) 11. kohal. Ma arvan, et minu mõju seisneb selles, et ma julgen öelda asju, mida eriti ei juleta öelda. Ma ei võta vastu seadusi, ma ei mõjuta elu otseselt. Aga inimesed, kes julgevad rääkida asjadest nii, nagu nad on, mõjutavad avalikku arvamust juba sellegagi.
Kas välispoliitika muutumine tähendab, et lääs hakkab lõpuks Putiniga koostööd tegema?
Ma arvan, et nii võib täiesti minna, aga Assadiga lepitakse kahtlemata. Kui vaatame kaardilt, mis olukorras oli Assad enne Venemaa sekkumist, siis oli tema kontrolli all päris kitsas rannariba. Nüüd said nad tagasi väga arvestatava osa territooriumist. Assad jääb mingiks perioodiks presidendiks, see on selge. Ja teha nägu, nagu see ei oleks nii, pole lihtsalt mõistlik, kui me tahame, et need süürlased läheksid koju tagasi – mida me ju tahame. Peame kuidagi pingutama selle nimel, et seal oleks rahu. Ja mängigu oma mängu seal ise, mitte Euroopa pinnal. Just sellest räägivad Frontexi inimesed: süürlased pole mingid mugavuspagulased, nad tahavad sinna tagasi.
Kuidas te selles tõejärgses propagandaühiskonnas teate, kuidas asjad tegelikult on? Kas teil on enda jaoks mingi kontrolliprotseduur?
Ma üritan kontrollida iga asja, mida ma ütlen. Ma olen endine ajakirjanik, endine toimetaja – ma olen väga hea toimetaja, uskuge või mitte. Ma oskan fakte kontrollida. See on ka põhjus, miks ma käin ka ise kohal. Ja see on ka põhjus, miks ma lähen näiteks Moskvasse või Damaskusesse. Ma annan endale aru, mis sellega kaasneb, aga ikkagi on oma silm igal juhul kuningas. Kuigi pean ütlema, et seekord tekkis mul Damaskuses palju rohkem küsimusi kui eelmisel korral, kuigi ma nägin umbes sama. Mida vähem sa tead, seda vähem on sul küsimusi.
Loen Vene meediat, Eesti meediat, Ameerika meediat, prantsuse keeles ma paraku ei loe, loen UK lehti, Poola lehti, mul on iga päev briif laua pea. Ühesõnaga ma teen sama, mida tegi sügaval nõukaajal mu vanaisa, kes kuulas „Aktuaalset kaamerat”, „Vremjat” ja Golos Amerikit veel pealekauba ja üritas siis aru saada, mis tegelikult toimus. Paraku sa tänapäeval ilma selle oskuseta kaugele ei jõua.
Möödunud aasta oli naiste nähtavuse poolest hea. Presidendiks sai naine, kandidaatide seas oli tublisid naisi, naisministreid sai järsku mitu, akadeemikute hulka sugenes neid juurde jne. Kas teie tunnete ennast kuidagi sellest lainest puudutatuna?
Absoluutselt mitte. Ma tunnustan neid ja mul pole sellega mingit probleemi, aga see on minu arvates niivõrd iseenesestmõistetav. Ma pole kunagi puutunud kokku mingi soolise diskrimineerimisega – saan aru, et mul on vedanud. Ma tean, et probleem on olemas, aga see probleem ei ole kindlasti Stenbocki majas. See probleem on selles, et naised on surutud eluvaldkondadesse ja töödesse, kus väga vähe makstakse – kassapidajad, õpetajad ja medõed... Teine asi on see, et ma olen ise olnud tööandja ja tean, et naised on palgaläbirääkimistel palju leplikumad.
Tegelikult ei ole naiste klaaslagi üldse süsteemne. Meie klaaslaed on meie enda mehed. Eduka naise kõrval on väga ebamugav olla, kui sa ise nii edukas ei ole. Asi pole süsteemis, asi on mehes.
Äkki on mehed süsteemselt selliseks haritud?
Muidugi. Soorollid ongi sellised. Sellest tuleb rääkida, aga et ma oleksin nüüd vaimustuses sellest, et valiti Kersti Kaljulaid – ei ole ma vaimustuses. No ei meeldi ta mulle. Mulle meeldiks rohkem Siim Kallas, kuigi ta pole naine.
Ikkagi, kas praegune naistebuum näitab mingit muutust ühiskonnas või on see juhuslik?
Jään vastuse võlgu. Ma ei ole näinud eriti palju õnnelikke naispoliitikuid. On vähe mehi, kes suudavad olla naispoliitikule kaljukindel tagala. Alustasime sellest, et pidin olema uueks aastaks kodus – sellist meest, kellele sa saad öelda, et kallis, ma tulen uueks aastaks koju, ja siis helistad üle ja ütled, et ma ei tule, ma lähen Alepposse, ja tead, et pärast seda sa ei lähe abielu lahutama – neid mehi annab tikutulega taga otsida.
Naised on selles mõttes palju mõistlikumad. Naine saab aru, et kaasal on vastutusrikas töö, nutab natuke, aga ootab ära. Mees käitub sellises olukorras tihtilugu hoopis teistmoodi. Asi pole süsteemis, asi on meestes.
Aga teie ju ei läinud Alepposse?
Mind ei saadetud sinna, kuna teelõik ei ole turvaline ja seal käib pidev tulevahetus. Muidu ma oleksin iga kell läinud ja minust oleks kodus aru saadud. Selleks vanuseks olen suutnud endale sellise suhte tekitada, et minust saadakse aru. Aga see vajas pikki otsinguid, ma ütleksin.