16. detsembril Vikerraadio saates Uudis+ vestles Mirko Ojakivi Euroopa Parlamendi ja Keskerakonna juhatuse liikmega Yana Toomiga, kes on saatejuhi sõnul “peaministri partei üks suuremaid häälemagneteid“.
Te olete enamus aja Eestist ära aga suhtlete igapäevaselt oma valijatega, loete Eesti ajalehti ja räägite ka oma erakonna kaaslastega. Kas olete rahul selle Keskerakonna poolt aetava poliitika sisu ja vormiga?
No kui juba opositsiooni puhul kehtib sajapäevane ktiitikavaba reegel, siis minu poole pealt oleks patt alustada kriitikaga nii varakult. Väga rahul ma ei ole, aga ilmselt see on mida annab iseloomustada selle vana lausega – klaas on kas pooltühi või pooltäis?
Koalitsioonileppes on Keskerakonna nägu, aga ma ei tea, kas piisavalt? Kodakondsuspoliitika, keelepoliitika, need ju sisuliselt muutumatud. Kas teid see pahandab?
Koalitsioonileping ei ole Keskerakonna nägu.
Mitte üldse või natukene mingis elemendis siiski võib öelda, et seal on Keskerakonna nägu?
Mingis elemendis seal on Keskerakonna nägu ja kui Jüri Ratas oleks sisse kirjutatud persoonina Keskerakonna programmi, siis oleks muidugi asi kindlam. Sest vähemalt peaminister on meie erakonnast.
Teate, minu jaoks on veidi põnev jälgida sellist Keskerakonna muutumist. Kujutate ette, et Keskerakond on aastaid rünnanud valitsust mitmete märksõnadega, no näiteks kodukulude tõstmine, pensionide kojukande maksustamine... Siis tuleb Keskerakond võimule ja teisel valitsuse nädalal saabub uudis, et pensionide kojukande tasu tõuseb 5 eurolt 25 sendilt 6 eurole 60 sendile. Kuidas see asi nii kiiresti käib, et ühel päeval kritiseeritakse, aga järgmisel päeval tõstetakse?
Saate alguses te väga õigesti märkisite, et mina olen üks suuremaid erakonna häältemagneteid, aga mina ei ole üks suuremaid erakonna otsustajäid, nii et ärge palun minu käest neid küsimusi küsige.
Ma väga ei arva, et Keskerakonna panus pensionide kojukande tõstmisel oli väga suur. Pigem aga jällegi küsimus on selline märgiline. Kui palju teid sellised märgilised asjad häirivad, mis ka teie valijatele korda lähevad? Tõenäoliselt ka teie saite meili pahaselt eakalt inimeselt?
Ei hakka valetama, ei saanud ühtegi. Tegelikult kui me vaatame, see summa on ikkagi marginaalne. Aga teil on õigus, see on märgiline asi, kuigi ma tegelikult usun, et see oli otsustatud veel eelmise valitsuse poolt ja on asju, mis on tagasipöördumatud. Pastat enam tuupi tagasi ei topi. Aga see ei ole nagu kõige tähtsam asi. Mis teeb murelikuks mind, on muidugi see mittekodanike saaga, mis kestab edasi, mind teeb murelikuks see, et paljud minu algatused Euroopa Parlamendis on olnud sisuliselt opositisioonilised minu enda erakonna poolt kokku pandud valitsusele. Ja see pole minu jaoks mingisugune dilemma, ma jätkan seda tegevust. Aga mul on kurb olla opositisioonis Jüri Ratase valitsusele selliste teemadega, mille puhul on meie valijatel väga suured ootused. Vene valija tegelikult ei ole see, kelle hääled kuuluvad kellegile iseenesest mõistetavalt. See on väga väär arusaam asjadest. Ja tegelikult see pööre, mida me praegu näeme Keskerakonna puhul, võib olla väga ohtlik ka Eesti riigile, mitte ainult Keskerakonnale.
Viimane Rahvusringhäälingu tellitud erakondade avaliku arvamuse uuring näitas seda, et venekeelses valijasegmendis Keskerakond on toetust kaotanud. Tõenäoliselt see ei ole selles mõttes probleem nüüd ja praegu, aga kui see tendents jätkub, siis see võib kujuneda probleemiks.
See on probleem nüüd ja praegu, sest nagu me teame sealt telliti ainult kodanike arvamust. Järgmised valimised on kohalikud, kus hääletavad kõik – kodanikud, mittekodanikud, Venemaa, Valgevene, mille iganes kodanikud, venekeelsed inimesed, kellest iga teine ei oma Eesti kodakondsust. Nii et ma kujutan ette, et nende mittekodanike seas see toetus võib langeda veelgi märgatavamalt.
Aga nii nendele inimestele kui ka eesti inimestele lähevad korda reaalsed asjad – kasvõi see valitsuse soov järgmisest aastast hakata gaasiaktsiisi ennaktempos tõstma ja mitmekordseks. See puudutab sadat tuhandet Eesti leibkonda, nende kodukulud tõusevad ja ka selle peab Keskerakond nagu ka sotsiaaldemokraadid ja IRL oma valijale selgelt ära seletama.
Peab jah.
Aga kuulge, endine maaeluminister Martin Repinski ja tema lahkumine. Mis selle loo õppetund Keskerakonnale oli?
Mulle nagu ei meeldi selline lähenemine, kui öeldakse vaidluses, et vat mina ju rääkisin! Aga tegelikult täpselt nii on: mina ju rääkisin. Algusest peale oli selge – minul lihtsalt oli seda infot, – et Martinit hakatakse peksma. Ja pekstakse plaanipäraselt kuni Jõludeni välja, on olemas meediaplaan, kus tuleb iga nädal mingisugune tore uudis nii öelda. Ja siis juhatuses ma ütlesin ka seda, et kui Martin praegu sinna läheb, peame olema selleks valmis, et seisame lõpuni tema eest või siis loobugu kohe. Martin kohe ei loobunud, see oli vist viga, aga ma tegelikult tunnustan seda sammu, et ta ikkagi julges selle otsuse vastu võtta, läks korraks eemale ja ma usun, et ta saab oma mured lahendatud ja tuleb tagasi võitjana sellest olukorrast.
Te ütlesite, et teil oli informatsioon, et hakatakse peksma. Kes hakasid peksma – omad või võõrad?
Seda informatsiioni mul ei ole, aga ma olen endine ajakirjanik, nagu te teate, mul on päris korralikud sidemed endiselt ajakirjanduse maailmaga, nii et ma lihtsalt tean, et selline plaan oli olemas.
Repinski – mida ta valesti tegi? Ma saan aru, et inimesel ei ole keelatud, kui ta on saanud mandaadi, ta on Riigikogu liige ja talle tehakse ettepanek, et tule valitsusse ministriks. See ei ole keelatud, aga miski läks valesti. Mida Repinski valesti tegi?
Ta ei suutnud õigesti hinnata seda, kui suurt rolli mängib meie eraelu, meie väiksed või suured eraelulised patud või vead. Sest me oleme niivõrd läbipaistvad, niivõrd luubi all pidevalt. Iga kord, kui minu autoga ületatakse kiirust, ma saan kohe... Õhtulehes on üks tubli ajakirjanik, ma pole kunagi näinud tema kirjutisi lehes, aga ta alati teab, kui mul on mingi jama kaelas. Kohe saan mingisuguse arupärimise, et miks proua Toom rikkus seadust? Millele ma alati vastan, et seadust ei rikutud, kiirust ületati, trahv on makstud. Aga selle tähelepanuga tuleb arvestada, kui sa lähed poliitikasse, enamgi veel, kui sa lähed valitsusse.
Repinski asemel sai maaeluministriks turvaline, suhteliselt silmapaistmatu, tasakaalukas ja paljude arvates ka märkamatu Tarmo Tamm. Kas see oli Keskerakonna hingerahu seisukohast parim valik?
Ma ei oska sellele küsimusele vastata, sest ma arvan, et ühe ministri määramine ei ole praegu kahjuks see, mis toob Keskerakonda hingerahu.
Seal läks kohe vaidluseks, et Repinski justkui oli ühe tiiva esindaja ja kui tema lahkus, siis oleks pidanud tulema ka tema järglane sealt ja kui vähemasti ei tulnud ministri järglane sealt, siis fraktsiooni esimees oleks tulnud. Kas see on selles mõttes oluline, et tasakaal fraktsioonis, võimujaotuses peab valitsema?
Peab põhimõtteliselt valitsema küll, aga ei valitse. Ja nagu me teame, meie austatud erakonna esimehe ja peaministri väitel Keskerakonnal ei ole tiibasid. See ei vasta tõele. Tiibasid Keskerakonnal on, hetkel kaks, ühe tiibaga kaugele ei lenda.
Kersti Sarapuu Riigikogu fraktsiooni esimehe valimistel sai 18 häält. Mida see näitab?
Minu mäletamist mööda – 16. See näitab seda, et ta ei saanud 27-t.
27 on Keskerakonna fraktsiooni liikmeid. Kas selle järgi võib öelda, et see 16 on siis Jüri Ratase seltskond ja ülejäänud, ma ei tea, Edgar Savisaare seltskond? Kes seda teist tiiba juhib?
Meil ei ole selliseid juhitavaid tiibasid. Me lihtsalt üritame teatud asjades leppida kokku ja see meil praegu veel ei õnnestu väga hästi. Küll me pingutame selle nimel, aga eks see turbulents teatud aeg meid vist ikka saadab veel.
No üks Keskerakonna enda laulusalm ütleb, et Keskerakond on üksmeelne. Kas see üksmeelne Keskerakond, mis kunagi oli, kas see on selline ajalugu või on see üksmeelne Keskerakond veel saavutatav?
Ma usun, et on saavutatav küll, kuigi see vajab teatud pingutusi ja pingutusi mõlemalt poolt. Ja tegelikult nende väidetega, et me oleme ühtsed, me pettame iseennast, mis ei ole mõistlik. Tuleks istuda, läbi rääkida need asjad, mis meid hetkel lahutavad, ja siis minna ühtselt edasi. Ma usun, et me saame sellega hakkama küll.
Kas selle arutelu juurde on hea algus tehtud? Lõppeval nädalal üle pika aja suutsid kohtuda Edgar Savisaar ja Jüri Ratas, arutada asju. Ma ei tea, kui kaugele jõuti ja millest täpselt räägiti. Teie võib olla teate paremini?
Jah, ma tean küll, et nad kohtusid ja rääkisid.
Aga suudeti liikuda kodurahu poole või siiski praegu veel, nagu noored armastajad, kombitakse piire?
See on küll julge võrdlus Jüri Ratase ja Edgar Savisaare puhul - noored armastajad. Ei, ma usun, et veel ei jõutud kuskile.
Mis oleks see Savisaare kompromissi hind? Milles peaks Savisaar järgi andma, milles peaks Jüri Ratas järgi andma?
Ma ei kommenteeri Edgari eest mitte midagi, seda peate küsima tema käest. Mis teeb murelikuks mind, on see, et osa sellest Keskerakonna poliitikast, millel oli väga selge valijate toetus, jääb praegu eemale ja see ei ole õige ja ei ole aus.
Kumbapidi on – kas Jüri Ratas vajab Edgar Savisaart või vastupidi? Kas Jüri Ratas peaks Edgar Savisaarest väga kaugele hoidma, et meeldida rohkem eesti valijatele? Küsin seda sellepärast, et teie tunnete Keskerakonna sisemisi protsesse paremini, te tajute ka seda poliitilist ruumi.
Vaadake, ma siin nägin uudist, et varsti tulevad Reformierakonna uue juhi valimised, millistes saavad osaleda kõik erakonna liikmed. See tegi mind natuke kadedaks, kuigi mul pole kombeks kadestada Reformierakonda. Sest ma olen absoluuselt kindel, et kui oleks selline võimalus antud Keskerakonna liikmetele, Jüri Ratas ei oleks erakonna esimees. Nii et erakonna siseselt need asjad on jah märksa komplitseeritumad, kui nö väljaspoole. Ja tegelikult mis mind natuke häirib selle retoorika juures, on see, et ahh, me nüüd saame juurde eesti valijaid. Väga tore. Kes saab juurde vene valijaid? Ja asi pole selles, kas ma saan järgmistel valimistel hääli või ei saa, asi on selles, kes saab vene valijad? Kas see üldse on üks eesti erakond? See on probleem.
Mis te arvate, kas Keskerakonnas lähimas perspektiivis tulevad sellised esimehe valimised, kus kõik erakonna liikmed saavad hääletada?
Kui ma vaatan seda, mis toimub praegu, ma valetaksin, kui ütleksin, et ma seda usun.
Eelmisel nädalal oli suur kisa ja kära Eesti meedias Edgar Savisaare uurimismaterjalide avaldamise osas. Kas te leidsite endas jaksu neid lugeda?
Ma natuke lugesin, siis mul hakkas paha selle koha peal, kus mainiti ühte tüdrukut (nime küll mitte aga inimestele, kes käisid linnavalitsuses, oli selge, kellest on juttu) alandavas toonis, sellise seksuaalse alatooniga. See oli ülimalt vastik ja tegelikult minul on peamine küsimus Eesti meediale: milleks on teile vaja eetikakoodeksit, kui te - kurat! - ronite inimeste magamistuppa ja kuulate pealt mingisuguseid kasarmunalju? Seda avaldada ei ole normaalne.
Kofkinit ja Savisaare tervist puudutavaid artikleid Delfis... Ma saan aru, et te ei leidnud endas nii palju tahet, et sundida ennast lugema?
Süda on paha, ma ei saa.
Alguses rääkisid paljud keskerakondlased - ma ei tea, võib-olla ka teie nende hulgas, – et Savisaare puhul ei jõuta kunagi süüdistuse esitamiseni, et selleks lihtsalt pole alust. Nüüd siiski jõuti. Kas näiteks teie Keskerakonna juhatuse liikmena (Keskerakond on ju samuti menetluse osaline) olete selle süüdistuse ja uurimistoimikuga saanud ja tahtnud ka tutvuda?
Ei, veel ei jõudnud, kuigi plaanis on.
Muuseas, kas teie võite olla kindel, et need toimiku materjalid pole lekinud mõnelt Savisaare peale pahaselt juhatuse liikmelt? Ka neil ju on olnud ligipääs toimikule.
Ma ei ole selle peale mõelnud ja tegelikult ma säästaksin oma närve ja ei mõtleks selle peale ka edaspidi, sest see, mis juhtus, on juba juhtunud, see seab muidugi suure küsimärgi alla kogu selle kohtupidamise.
Savisaare puhul - kuidas veel mitte alanud kohtuprotsess, kogu see kriminaaluurimine on teda inimesena muutnud? Teie suhtlete temaga üsna tihti...
Ma ütleksin, et ta ei ole muutunud. Edgar on väga tugev inimene. Ja korra ta mainis mulle, see oli enne kongressi veel, et kui ta kunagi peaks kirjutama elulooraamatu oma poliitilisest karjäärist, siis see oleks ilmselt reetmiste ajalugu. Nii et ma ei tea, kuivõrd ta oli selleks valmis, aga see teda ei murdnud.
Savisaar kohut ei karda, selles mõttes, et tahes-tahtmata see tuleb pikk, väsitav kohtuprotsess juhul kui kokkuleppemenetluse teed ei minda? Kahtlemata see on väsitav täiesti noorele meesterahvale, naisterahvale.
Teate, uskuge või mitte, aga tegelikult ma arvan, et selline tunne nagu hirm Savisaarel lihtsalt puudub. Ta ei karda. Ta võib kahtlustada midagi, võib midagi arvata, fantaseerida, võib olla rõõmus, olla kurb, aga ta ei karda.
Te enda juurde tagasi tulles, olete praegu Euroopa Parlamendi saadik, kas te sisepoliitikasse naasmisele ei mõtle? Nt Tallinna linnapea koht ootab. See ei ahvatle?
Mind ahvatlevad igasugused asjad, kus saab tööd teha. Nii et kõik sõltub sellest, kui kaugele me jõuame või ei jõua oma erakonnasiseses debatis või siis kodurahu saavutamises.
Palju selleks kodurahu saavutamiseks aega on? Sest ühel hetkel tuleb vastu võtta otsuseid, sest kindlasti poliitikas on väga palju aktiivseid inimesi, kes ei ole Jüri Ratase, Kadri Simsoni meeskonnas, tuleb langetada teistsuguseid otsuseid.
Minu jaoks on piir 100 kriitikavaba päeva. 101.päeval me peame midagi otsustama.
See tähendab ka seda, mis on seotud nö selle müütilise koondnimetajaga „Savisaare nimekiri“?
Ei, kindlasti mitte. See tähendab mind ennast, seda, mida ma teen edasi.
See võib tähendada seda, et keskendute oma tööle Euroopa Parlamendis, sisepoliitika teid ei huvita või sellist Yana Toomi pole olemas?
Sellist Yana Toomi pole olemas. Eesti sisepoliitikat annab ajada ka Euroopa Parlamendis ja päris edukalt.