Minuga hirmutatakse valijaid, tõdeb Yana Toom. Samal ajal on ta kindel, et tegelikult ei karda teda keegi, kõige vähem veel needsamad hirmutajad, kirjutab Eesti Päevaleht.
Euroopa Parlamendi saadik, keskerakondlane Yana Toom on ühteviisi tuntud nii eestikeelse kui ka venekeelse lugeja jaoks – teda justkui polekski vaja tutvustada. Venekeelne lugeja teab raudkindlalt, kellega on tegu: venelaste õiguste eest seisja, venekeelse koolihariduse jätkamise pooldaja, üleüldse tubli inimene. Eestikeelne lugeja teab ka, kes on Yana Toom, aga tema arvamus erineb venelaste omast otsustavalt: Yana Toom on teadagi Kremli käsilane, selge oht Eesti Vabariigi järjepidevusele ja eesti keele kestmisele.
Endine ajakirjanik Yana Toom oskab ennast igatahes teravalt väljendada, jääb mulje, nagu räägiks ta alati just seda, mida arvab. Vene valijatele lähevad sellised isikuomadused väga hästi peale.
Eelmise aasta mõjukate poliitikute edetabeli kohta ütles ta: „See väärib oma kohta kuskil poliitilise analüütika ja horoskoobi vahel.” Tähtede seis on aga olnud selline, et tema nimi sisaldub ka 2016. aasta mõjukate edetabelis, väärikal 9. kohal.
Venekeelsete Eesti elanike jaoks olete te üks mõjukamaid poliitikuid. Kuidas te eestikeelsele lugejale seletaksite – tänu millele püsib teie toetus nii kõrge?
Mõjukus ja valijate toetus ei ole sünonüümid. Minu puhul seisneb mõjukus ilmselt selles, et ma pressin probleemi püstitamist peale. Ei lase seda n-ö vaiba alla peita. Ja Euroopa Parlamendi kõrge tribüün on selles hästi abiks. Mis aga puudutab toetust – siin ei ole eestikeelsele valijale vaja midagi seletada. Iga valija valib poliitikut, kes peegeldab maksimaalselt tema vaateid ja ei tee kompromisse omakasupüüdlikest kaalutlustest lähtudes.
Mis on see, mida Eesti poliitikud vene valijate juures ei mõista?
Seda, et nad on omaenda kodus. Ilma ühegi agata.
Kas nüüdisaegne poliitik peab olema populist? Kas teie olete?
Ma tean viit populismi definitsiooni. Arvan, et neid on rohkem, aga mulle ei sobi mitte ükski nendest, mida ma tean. On ka selline sõimusõna – populist. Jah, mind on nimetatud ka ka selleks. Mis aga puudutab edu poliitikas, siis populaarne sentents vox populi, vox Dei, mida lääne tsivilisatsioonis on kombeks kasutada tähistamaks demokraatia võidukäiku, võtab ju tegelikult kokku ka populismi kvintessentsi.
Ei ole vähe Eesti ajakirjanikke ja poliitikuid, kes teid kardavad ja peavad teid riigile ohtlikuks. Mis teie arvate, milles on põhjus?
Ma ei usu, et poliitikud või ajakirjanikud mind kardavad. Minuga hirmutatakse – see on fakt, aga hirmutavad need, kes ise ei tunne vähimatki hirmu. See on Eesti poliitilise kultuuri osa ja muuseas, see on ka populistlik võte: ühendada sinu enda hirmutatud inimesi ühise „vaenlase” vastu.
Kas teid peab kartma? Olete te Eesti kestmisele ohtlik?
Nagu ma juba ütlesin, tegelikult mind ei kardeta.
Mis tunne on hääletada vastu, kui enamus on poolt?
Soovitan järgmisel toimetuse koosolekul proovida. Uskuge mind, naudite seda väga. Ja võimalik, et paari aasta pärast saate peatoimetajaks. Igal juhul minuga just nii juhtuski.
Eesti poliitikutest olete kõige sagedam, kui mitte ainus Venemaa telesõude külaline. Palun öelge, miks nende saatejuhid ja külalised nii agressiivselt käituvad?
Sest nad on venelased.
Kas saatejuht Vladimir Solovjov usub seda, millest räägib? Või on see kasulik ampluaa?
Ei oska öelda, kas Solovjov usub sellesse, millest räägib, aga ta kindlasti teab, mida räägib.
Mida peaks tegema kanaliga ETV+, et seda vaataks rohkem kui 0,5% auditooriumist?
Vallandama [Artemi] Troitski ja kutsuma tööle Solovjovi. Muuseas, siis ei peagi vallandama.