Live-debatt terrorismi teemadel 29.novembril kell 13.30 Eesti aja järgi. Saatejuht Liis Amori vestluskaaslasteks on Eesti eurosaadikud Marju Lauristin ning Yana Toom ja ekspert Kaido Tee.
Vestlust saab vaadata siin (paremini mängib m-lehitsejatest).
Küsimusele terrorismi seosest migratsiooniga vastas Toom:
Migratsioon ja terrorism on väga seotud asjad. Me kõik teame, et põgenikega koos pääsevad Euroopasse ISISe esindajad ja siin toimub teatud ajupesu. Aga me kõik teame, et need ei ole kõik uustulnukad, näiteks inimesed, kes sooritasid terrorirünnakuid Brüsselis, on siin sündinud, ja nende vanemad on siin sündinud, ja need on juba kolmanda põlvkonna sisserändajad. See probleem on palju komplitseeritum. Me vajame ühist arusaama Süürias toimuvast, ja seda meil paraku ei ole, seal on kaks koalitsiooni - üks on USA poolt, teine Venemaa poolt kokku pandud. Teatud asjadest on nad kokku leppinud, aga see kokkulepe on seal, kus ta on. Me kõik teame väga hästi, sest USA alles hiljuti oli nõus sellega, et lõpuks viia Al-Nusra mõõduka opositsiooni sildi alt ikkagi terrorirühmituse alla, aga kõik need läbirääkimised on paraku seal, kus nad on.
Mis puudutab Euroopa-poolset vaadet, siis on probleem see, et kes meist valdab näiteks Araabia keelt. Ja kui mulle tuleb näiteks Facebookis ette mingi araabiakeelne asi, ma ei oskagi hinnata või arvata, mis ta on. Probleem on see, et on suured kogukonnad, kes on lõimunud (Eesti tärminites): kes räägivad kohalikku keelt, käisid kohalikes koolides – justkui lõimunud Prantsusmaa või Belgia kodanikud, kes tegelikult käivad mošees ja meil pole õrna aimugi, mis seal mošees toimub. Me nagu teame, et sealt tuleb välja imelikke asju, ja see on probleem, mida me arutame pidevalt kultuurikomisjonis Euroopa Parlamendis, et kuidas nende inimesteni üldse jõuda, kuidas neid kaasata – ja siin on suured hallid tsoonid, millega me pole seni hakkama saanud.
Ja see, millest oli juttu – koostöö kõikvõimalike struktuuride vahel – ega see väga hästi ei toimu paraku. Brüsseli linnas on 18 prefektuuri, mis ka omavahel ei vaheta eriti infot, rääkimata sellest, et jagada infot riikidevaheliselt. See on väga suur probleem, millest me räägime 2,5 aastat, ma usun, et ka enne on sellest räägitud, aga need on asjad, mis on tänaseni lahendamata. ELis on vastu võetud terrorivastane kava veel aastal 2005, aga me näeme, et sellest ei piisa ilmselt, sest aastatel 2009-2013 Euroopas oli juhtunud üle 1000 terrorirünnakut, kannatada sai 38 inimest. Viimasel kahel aastal me mäletame kõik neid tohutuid terrorirünnakuid, ja tegelikult mul on väike hirm, et varsti-varsti tuleb midagi veel.
Küsimusele, kas Brüsseli Molenbecki linnaosas on pärast viimast terrorirünnakut tõhustatud turvameetmed, vastas Toom:
Seal on 6 ruutkilomeetrit ja 38 mošeed, ja mitte keegi ei tea, mis seal toimub. Tegelikult Euroopa probleem on see, et meil kohalikke imaame peaaegu ei ole, kes on sündinud, elanud ja saanud haridust Euroopas. Nad on kõik mingisugused külalistegelased, kes tulevad ja roteeruvad ja mingit kontrolli selle üle ei ole. Ma ei tahaks külvata mingisugust religioosset vaenu siin, aga see on suur probleem, ja ma olen nõus kolleeg Marju Lauristiniga selles osas, et inimestel on vaja mingit alternatiivi. Me arutasime, et võib-olla see, et noored inimesed lähevad nii massiliselt ISISega kaasa, on vasak-alternatiivi puudumisest Euroopa poliitilisel maastikul, sest isegi kõige vasakpoolsemad jõud, nagu näiteks sotsiaaldemokraadid, on kuidagi liiga mugavad, „euroopalikud“, ei tahaks mingit protesti. Kui me vaatame näiteks Venemaa terrorit 150 aastat tagasi, see oli umbes sama – muidugi haare oli teistsugune, aga see oli maailmavaateline protest, ja see on ka see, mida me praegu näeme. Ja kui me vaatame, mis põhjused on, siis uuringud näitavad, et 54% radikaliseerunud noortest tunnistavad, et seda on mõjutanud ümbruskond – inimesed on kuidagi tõrjutud. Näiteks Molenbecki noortel on probleem, et kui sa kirjutad CVs, et su elukoht on Molenbeck, siis sa tööle ei saa.
Ma mingil juhul ei külva mingit religioosset vaenu, aga sama uuring, millele ma juba viitasin, näitab, et 27% noortest, kes on radikaliseerunud, on seda teinud tänu nn islamiseminaridele, mida korraldatakse Euroopas (ma räägin praegu Saksamaast). Saksamaal ja Prantsusmaal on kolm aastat kestnud aktsioon nimega „Loe“, mille käigus jagati koraane. Ja 22% noortest, kes tunnistavad, et nad on radikaliseerunud, on teinud seda tänu sellele jagamisele, mis on praegu õnneks keelatud. Tegelikult see on sihilik vaenu külvamine, tegelikult see lõpeb sellega, et tõstavad pead sellised poliitilised rühmitused või liikumised, kes külvavad ksenofoobiat, ütlevad, et kõik islamiusulised on ühesugused, ja inimesi pannakse olukorda, kus nad peavad tegema valikut, kas nad on siin või nad on seal. See on peamine probleem.
Küsimusele, kas keskmine eurooplane on terroriohus, jagas eurosaadik oma kogemust:
Ma ei ole vist õige inimene, et küsida, sest olin Brüsseli lennujaamas terrorirünnaku ajal ja nägin seda oma silmaga 20-30 meetri kauguselt, aga ma olen selle koha pealt vait, sest nende eesmärk on külvata personaalset hirmu, selleks tehaksegi, et ma edastaksin seda hirmu, mida ma tegema ei hakka. Põhimõtteliselt kõlab väga küüniliselt, aga autoõnnetustes saab surma palju rohkem inimesi, kui terrorirünnakutes, nii et võib ennast sellega rahustada. Aga minul on välja kujunenud selle ajaga teatud reeglid: mina ei roni neljapäeval Lux-platsile, kus seisab puupüsti 500 inimest, ühe sõnaga, on asju, mida õpid tähest tahtmata ära: sa ei lähe sinna, kus on suur rahvamass, sa hindad neid asju teistmoodi – see pole normaalne, aga lihtsalt nii see on.
Küsimusele, kas Euroopa on praegu sõjas terrorismiga, nõustus Toom jutukaaslastega, et sõna otseses mõttes see pole sõda, kuna Euroopa Liit pole sõjaorganisatsioon:
Iga kord, kui toimub suurem terrorirünnak, kus saavad surma inimesed, me ütleme, et oleme sõjas. See on retoorika, mis sellega paratamatult kaasneb, sest on hirm, on valus, aga tegelikult see pole sõda. Vahetult peale Pariisi terrorirünnakut hakkasid Prantsuse väed Süüria positsioone pommitama. Inimestele on vaja saata mingi signaal, et me oleme hakanud vastu. Aga kui me hakkame vastu, siis tihti me hakkame vastu vales kohas. Aga mingit signaali on vaja anda - see on selge.
Küsimusega, kas ISISe-poolse terrorismi varju all saab Venemaa kuidagi Euroopat destabiliseerida, vastas Toom:
Mul on selline tunne, et see on klassikaline puder ja kapsas koos. Me vist suudame selgelt eristada neid asju, ma võtaks Ida-Ukrainat eraldi, Krimmi eraldi ja ISISt eraldi. Kui vaadata viimase aja poliitilist retoorikat siin Euroopa Parlamendis, siis on ikka Venemaa eraldi, ISIS eraldi. Kui me võtame seda õnnetut propaganda raportit, kus on kõik koos, aga selles ei olnud sellist poliitilist suunitlust, et me kohtleme neid võrdselt.