"Lõpetatud laused" on Eesti Ekspressi rubriik, milles oma kogemusi jagavad väärikad rännumehed.
VIIMATI NAASIN EESTISSE läinud laupäeval Uruguayst. Mul oli seal parlamendis – ma olen parlamentidevahelise Euro-LATi delegatsiooni liige – tunne, et istun mõne Zorro filmi dekoratsioonide keskel ja Uruguay hümn kõlab täpselt nagu mõne Verdi ooperi uvertüür. Aga tänavapilt on seal masendav: väga vaesed inimesed, väga kehvasti riides ning auklikud teed. Ja pluss on seal veel külm, sest Lõuna-Ameerikas on hetkel kevad.
OMA REISIDEL OLEN ÕPPINUD, ET reisimine kindlasti ravib igasuguseid foobiaid, ükskõik milliseid. Ma saadaks sundkorras iga eestlase pooleks aastaks välismaale rändama, riigi kulul muidugi.
MA EI TAHAKS ENAM KUNAGI süüa Tiibeti toitu – kõik see rasvane jakiliha ja -juust ja -piim. Pigem läheksin McDonaldsisse. Aga Tiibet ise on vinge – minibaaris seisavad kokakoola kõrval hapnikuballoonid, sest muidu ei saa lihtsalt hakkama.
KUI OSUTUB KUNAGI VÕIMALIKUKS, SIIS tahaksin minna Kuubale enne, kui ameeriklased sinna oma tsivilisatsiooni viivad ja kõik ära rikuvad. Kuubale tuleb minna seni, kuni Castro veel elus on.