Balti riikide seisukoht Venemaa vastaste sanktsioonide asjus ei takistaks EL neid sanktsioone leevendamast, arvab Euroopa Parlamendi saadik Yana Toom. Toom rääkis Läti Delfile antud intervjuus, miks ei tohiks loota Vene riikluse kokkuvarisemist, mis on Vene propagandaga võitlemise tagamaad ning mis jätku võib oodata tema skandaalsele kohtumisele Süüria liidri Asadiga.
Meie vestluskaaslase eurosaadik Yana Toomi (Eesti Keskerakond) poliitiline tegevus tekitab Eesti ja ka Läti elanikes aegajalt kaksipidiseid reaktsioone. Otsustasime Yanaga kõnelda tema tegevusest Euroopas järjekordse poliitilise hooaja alguses.
Tuleval esmaspäeval koguneb Euroopa Parlament oma selle hooaja esimesele plenaaristungile Strasbourgis. Mis oli Teie jaoks eelmise poliitilise aasta suurimaks üllatuseks?
- Kui ausalt öelda, siis mind üllatas see, kui kiiresti vaibus USA ja EL transatlantilise kaubandus- ja investeerimispartnerluse lepingu teema. Ma olin veendunud, et selle kokkuleppe allkirjastamisest saab käesoleva aasta peamine sündmus. Praegu on selle kokkuleppe tulevik aga võrdlemisi udune – nii prantslased kui sakslased nõuavad läbirääkimiste lõpetamist.
- Kas oskate seletada, mis juhtus?
- Saabus majanduskriis, mis varjatult jätkub praegugi. Kaks peamist mängurit – Euroopa ja Ameerika – soovivad väga kõrvaldada piiranguid vastastikku teineteise turule pääsemise osas, kuid ei suuda tingimustes kokku leppida. Perioodidel, mil ärimaailma „söödabaas” aheneb, on alati raske üksmeelt leida.
- Kas usute uue kriisi võimalusse?
- Pigem vana kriisi teravnemisse. Euroopa pangasüsteem on ärevas ootuses. Kõik on harjunud sellega, et Itaalia pankadel on probleeme. Aga praegu on probleeme isegi niisugusel vägilasel nagu Deutsche Bank.
- Seevastu põgenikekriisi areng teid ei üllatanud?
- Ma ei usu, et niisugune sündmuste areng oleks üllatanud üldse kedagi, kes ratsionaalselt mõelda suudab. Kahjuks oli kõik, mis juhtus põgenikega, täiesti oodatav. Kui eduka ja õnneliku Euroopa piiridel keeb kodusõda ‒ sealjuures mitte üks, vaid mitu ‒, siis on naiivne eeldada, et see meid ei puuduta. Eestil on veel vedanud, sest me oleme geograafiliselt sündmuste keskmest kaugel. Mis mind aga üllatas, oli eurooplaste usk tehingu võimalikkusesse Türgiga. See oli kas naiivsus või enesesisendus.
- Kuid trendid muutuvad, praegu kritiseerivad paljud tehingut Türgiga…
- Ma kritiseerisin seda juba enne, kui niisugune vaatenurk üldiselt kombeks sai. Kõik rääkisid, et see tehing teeb lõppu põgenike hukkumisele merel. Aga inimesed upuvad endiselt, sellest üksnes kirjutatakse praegu vähem. Ei tohi sõlmida kokkuleppeid väljapressijatega. Seda teavad isegi halbade krimiromaanide autorid.
- Tundub, et pärast edutut riigipöördekatset juulis on EL suhted Türgiga muutunud ainult halvemaks?
- Teisiti ei saagi olla, kuna president Erdoğan süüdistab juhtunus ühtaegu nii ameeriklasi kui teisi lääneriike. Vandenõulaste otsustava hukkamõistmisega on Euroopa igal juhul ilmselgelt hiljaks jäänud.
- Aga Te ju ise kirjutasite Delfis ilmunud artiklis, et Teil on kahju kemalistlikust ilmalikust Türgist?
- Jah, Euroopa jaoks oleks see mugavam partner kui islamistlik Türgi. Kuid see ei tähenda, et niisugune Türgi on ilmtingimata parem ka näiteks kurdide jaoks. Raevukas natsionalism on alati ebameeldiv ega hooli inimõigustest.
- Ja mis Türgist nüüd saab?
- Kui Erdoğan võimule jääb, siis eemaldub Türgi Euroopas veelgi. Euroopa projekt hääbub üheskoos meie mõjuga seal piirkonnas.
- Ja see on omakorda meeltmööda Venemaale ja Iraanile?
- Te peate silmas nende uusi liitlassuhteid Türgiga? Ajaloos eelneb radikaalne liitlaste vahetamine tavaliselt suurtele sõdadele. Tahaksin uskuda, et seekord nii ei juhtu. Vähemalt Euroopas.
- Kuid Te peate sõda Euroopas võimalikuks?
- See võimalus on viimase aastaga vähenenud vaatamata mõnede Euroopa ‒ eriti Ida-Euroopa ‒ poliitikute vastutustundetule tegevusele. Ma näen oma ülesannet Brüsselis just nimelt võitluses sõjaõhutajate vastu.
- Aga kas Putin ei õhuta sõda? Krimm, Ukraina, enne seda Gruusia?
- Te soovite mind tõmmata vaidlusse teemal, „kes enne alustas”? Ma tean täpselt, et demonstreerida relvi tuumariigi piiride ääres ja raputada Moskva suunas väikest rusikat on arutu. Kahju, et Eesti peaministril Rõivasel on vaimsest tervisest teistsugune arusaamine. Ja veel tean ma täpselt, et riikluse kokkuvarisemine Venemaal tooks Eesti jaoks kaasa niisuguseid probleeme, et me hakkaksime kibedalt kadestama Kreekat ja Itaaliat nende Araabia põgenikega.
- Te kuulute väiksearvulise Euroopa poliitikute leeri, kes on algusest peale ja korduvalt astunud üles sanktsioonide vastu, millega Euroopa ja Ameerika karistavad Venemaad tema rahvusvahelise tegevuse eest. Kas teie seisukoht selles osas on hakanud muutuma?
- Minu seisukoht on jäänud muutumatuks – sanktsioonid on mõttetud, kuna need ei vii välja kuulutatud eesmärkideni, vaid hoopis kahjustavad meie majandust. Minu seisukoht jäi endiseks, kuid praegu on muutumas Euroopa seisukoht. Põhimõtteliselt on uus konsensus juba saavutatud – kuis sanktsioone varsti ka ei kaotata, siis igatahes neid leevendatakse.
- Kui on olemas poliitiline konsensus, siis miks Läti, Eesti ja teiste Ida-Euroopa riikide valitsused astuvad avalikult sanktsioonide kaotamise vastu, kuni Minski kokkulepet ei täideta?
- Selle küsimuse otsus sõltub Berliinist ja Pariisist ning püüdlusest sanktsioone leevendada on sealt juba märku antud. Balti riikide valitsuste seisukoht selles küsimuses võetakse muidugi teadmiseks, kuid mitte rohkem. Mis puudutab Minski kokkulepet, siis soovitan kõigil seda lugeda – tegemist on lühikese tekstiga, see on internetis olemas. Originaaldokumendi lugemine annab võimaluse läheneda uutmoodi küsimusele, kes on selle kokkuleppe mittetäitmises süüdi. Igal juhul süüdlaste nimekiri täieneb.
- Euroopa Parlamendis valmistatakse praegu ette ettekannet vastupanust Vene propagandale. Kas te olete nõus, et Kreml surub paljudele eurooplastele peale oma arvamust aktuaalsetes küsimustes, desinformeerib neid?
- Selles osas patustavad absoluutselt kõik meediakanalid ja „võitlus propagandaga” pole midagi muud kui meediapubliku mõtlemisvõime solvav halvustamine. Ma kureerisin Euroopa Parlamendi kultuuri- ja hariduskomisjonis seda küsimust liberaalide fraktsiooni esindajana, olin variraportöör. Meie komisjoni kuuluvaid eurosaadikuid ei üllatanud mitte Venemaa ja islamistide propagandistlik jõud, vaid pigem euroopa ajakirjanduse nõrkus.
- Kuid võidelda on propagandaga vaja?
- Propagandaga saab võidelda, kuid mitte mingil juhul vastupropaganda abil. Propagandaga tegelevad kõik, kuid igaüks isesuguse tulemuslikkusega. See, mida Euroopas nimetatud valdkonnas tehakse, paneb hämmastama oma ebaprofessionaalsusega, n.ö kirvetööga. Tervikuna on see äärmiselt ärevusttekitav märk: kui Euroopa alustas spetsiaalset võitlust kellegi propagandaga, siis tähendab see, et ta tunnistas oma positsioonide nõrkust. Varasematel aastatel – ajal, mil rahvusvahelisel tasemel oli teabemonopol Lääne meedia käes, kaotasid Lääne meediakanalid oma kõrge professionaalsuse. Tahaksin uskuda, et veel pole hilja kõike parandada.
- Te kohtusite hiljuti koos Läti eurosaadiku Tatjana Ždanoka ja Hispaania eurosaadiku Javier Permuyga Süüria presidendi Asadiga, keda peetakse süüdlaseks kümnete tuhandete inimeste surmas. Miks Te seda tegite? Teid ju ei üllatanud tormiline negatiivne reaktsioon Eestis?
- Vastates sellele küsimusele kuu aega tagasi kohtumisel valijatega, ütlesin ma: „Keegi pidi selle ukse avama. Aga see, kes ukse esimesena avab, riskib, vabandage väljenduse pärast, sinise silma saamisega. See-eest järgmisi külastajaid see enam ei ähvarda.” Kas te olete kuulnud, et keegi oleks brittidele ette heitnud nende parlamendi mõlema koja esindajate hiljutist kohtumist Asadiga? Mina ei ole.
Kõik teavad, et Asadi režiimil on probleeme inimõiguste järgimise ja läänega suhtlemisega. Asad on Lähis-Ida diktaator ja sellega on kõik öeldud. Kuid just tema käes on võti rahu tagamiseks selles piirkonnas ja põgenikekriisi lahendamiseks. Kui tahate probleeme lahendada, siis lahendage neid koos nendega, kes aidata saavad. Peale selle jääb Asad kõige järgi otsustades võimule ja me näeme varsti, kuidas korrigeeritakse Süüriasse suhtumist Euroopa tähtsamates pealinnades. Ma ei karda minna vastuvoolu ja Süüria küsimuses muutub minu seisukoht peagi üldtunnustatuks, ma olen selles praktiliselt veendunud.