Kuidas teil mõte Süüriasse minna tekkis?
See ei olnud mõte, see oli võimalus! Mulle anti võimalus ja ma haarasin kinni sellest. Ma polnud sellele mõelnud enne, kui Javier Nart ütles, et selline võimalus on. Nart on minu kolleeg Euroopa Parlamendis – me saame temaga väga hästi läbi, meil on ühiseid seisukohti ja nagu minagi on ta endine ajakirjanik.
Aga kuidas see pakkumine temani jõudis?
Hispaanlased hoiavad Euroopa Parlamendis ju väga kokku ja ma saan aru, et see tuli hispaanlaste kaudu. Javier Couso Permuy on väliskomisjoni AFETi aseesimees ning neile pakkus seda Süüria saatkond Hispaanias. Mis siin keerulist on?
Kaua teil otsustamiseks aega läks?
Mõned päevad võibolla.
Viisa tehti Süüria saatkonnas?
Ei, see anti meile Liibanoni-Süüria piiril.
Saaks iga inimene niimoodi sõita?
Ma usun, et see pole liialt keeruline, aga vaevalt palju soovijaid on.
Millal hakkasite mõistma, et see on riskantne ettevõtmine?
Seda mulle hakati sisendama kohe. (Läidab elegantse klõpsuga Davidoffi sigareti) Mu assistent oli väga selle vastu, hakkas ütlema, et sul on viis last. Mina vastasin, et nojah, aga sina pole üks nendest.
Aga mida lapsed arvasid?
Nemad juba teavad, et mind takistada pole võimalik, ei kulutanud selleks energiatki. Emale valetasin, et lähen Beirutisse. Ta ei saanud aru, mis ma sinna Beirutisse ära kaotasin ...
Palju lennukipilet maksis?
Kuskil 800 ringis.
Economy's lendasite või?
Muidugi! (Paus) Tegelikult valetan! Sinna läksin äriklassis, aga see oli sama kallis kui economy – lihtsalt lend oli niivõrd täis, et muidu ei saanud. Aga tagasi lendasin economy's.
Kuidas Beirutist edasi saite?
Võtsime rendiauto piirini ja sealt tulid juba vastu, mis nad on ... Syrian officials, oma autodega.
Millised need autod olid?
Mingid mustad autod olid; tavalised autod, ma ütleks. Teate, ma ei ole väga suur autofänn.
Kui suur oli reisiseltskond?
Kolm parlamendisaadikut ja üks assistent – pidi olema kokku kuus, aga kaks keeldusid väidetavalt tehnilistel põhjustel: ühel oli USA visiit ja Javier Narti abikaasat tabas terviserike, ta pidi minema haiglasse. Väga tahtis tulla, aga paraku ei saanud. Nii et jäime [saadikutest] kolmekesi.
Kui teil oleks vaja nüüd USAsse minna, siis peate edaspidi viisat taotlema. (Pärast 1. märtsi 2011 Süüriat, Iraaki, Iraani või Sudaani külastanud inimestele kehtivad USAs reisipiirangud – toim).
Ma ei ole selle peale mõelnud, aga kui mul on kuhugi vaja minna, siis küll ma leian mooduse. (Klõpsatusega süttib järjekordne sigaret). Võtan viisa ka, kui vaja.
Mis Liibanonist Süüriasse jõudes muutus?
Ma ei tea, miks, aga Liibanon on väga räpane! Süüria on imepuhas – nagu iga korralik diktatuur. Teine muutus: Liibanonis on igal pool reklaamid paljaste tüdrukutega aluspesus, kuid Süürias asendub see kõik Assadiga. Aga pildid on suht kulunud, kuidas eesti keeles öeldaksegi – värvid on koltunud –, näha, et juba tükk aega ripuvad seal. (Paus) Teed on väga head: mina eeldasin, et sõita tuleb mööda mingisuguseid pommiauke. Damaskus ei jäta üldse sellise linna muljet, mis viis aastat tagasi oli rusudes.
Kuhu teid majutati?
Ma ei mäleta selle hotelli nime. Oli mingi roos. Dama Rosa? (Pistab pea kotisuu juurde, otsib midagi) Mul oli kusagil tikutoos. Ühesõnaga – miski, mis tähendab Damaskuse roosi, aga kõlab veidi teisiti.
Oli hea hotell?
Väga hea hotell, neli tärni kindlasti!
Kirjeldage seda veidi.
Seal hotellis oli väga palju lastega araabia peresid, laste häält oli kuulda igal pool. Nägin kahte vene poissi kahtlaselt sirgete selgadega. Ja kui ma hiljem pilte vaatasin, siis olid kogu aeg mingid ühed ja samad mehed lobby´s ja hotelli ümber – sain aru, et nad ikka värisesid seal meie julgeoleku pärast. Nad meile sellest ei rääkinud, aga seal oli ju ramadaani lõpp ja kokkulepe, et 72 tundi ei ole tulevahetust. Ilmselt üritati meie visiiti sellega klapitada. (Kraamib kotist välja Parliamenti paki, sest Davidoffi pakk on tühjaks saanud, ja läidab uue sigareti).
Oli teil plaan olemas selleks puhuks, kui ISISe kätte sattute?
(Hämmastusega) Mis plaani seal olla saab? Lõigatakse kõri läbi ja ongi kõik!
See oleks ju olnud ... katastroof Euroopa poliitikale.
(Kehitab õlgu) Ma ei mõelnud selle peale. (Paus) Hirm on irratsionaalne. Õhtul läks hotellis elekter ära mitmeks tunniks – mõtlesin, et kas nüüd peaks midagi tegema, hakkama kuhugi minema? See oli vastik.
Ja mis siis tegite? Sõite Xanaxit?
Võtsin kaks pokaali veini ja läksin magama. Kui juba otsus langetatud, siis mis siin ikka väriseda. Meil pole kogemust, kuidas sellises olukorras käituda. Euroopas on küll üha rohkem selge: ära roni sinna, kus on suur rahvamass!
Ärkasin üles kaks tundi hiljem selle peale, et vool tuli tagasi.
Ah jaa, muidugi lülitasin kõigilt oma äppidelt geolokatsiooni välja igaks juhuks. See on see, miks Ilves kleebib kinni oma veebikaamera ja (küünitab pead) ma vaatan, et ka teie.
Elukindlustuse olite teinud?
Ei. (Toom on hakanud oma tassist lusikaga sööma cappuccino-vahtu ja raputab samal ajal pead – need kaks tegevust täiendavad üksteist ootamatul moel). Euroopa Parlamendi liikmetel on nagunii elukindlustus. Nii et midagi tavapäratut ma ei teinud.
Mida Damaskuses tegite? Käisite ise ringi?
Ei, meil oli kohtumine spiikriga, siis käisime haiglas ja siis me käisime ... Issand, mul ei ole meeles, mis on nimi – replaced persons inglise keeles (Ilmselt displaced persons – toim). Noh, selles ümberpaigutatud isikute keskuses.
Mis mulje olukord jättis?
Haiglas oli väga raske: kõik need sandistatud poisid, kellele on voodi ümber ehitatud raudpuurid, et kui tuleb pomm ja maja kokku kukub, oleks neil mingigi võimalus – minema nad ju joosta ei saa.
See oli õudne, päriselt õudne. Kui arst, kes neid opereerib, nutab, et pole ravimeid, ei saa tehnoloogiat osta, pole proteesimaterjali ...
Ma olen juhtumisi proteese näinud – ka Savisaare proteesi, mis ei ole mingi maailma tipp, aga see, mis seal Süürias toimus, oli kiviajastu!
Aga kodu kaotanute keskus?
No Bagdadis on 25 sellist keskust ja inimesi on seal kuskil 5000 ringis ning –
Bagdadis?
Ei-ei-ei, ikka Damaskuses, mul läks sassi. Vaadake, vene keeles on ütlus „В Багдаде все спокойно“. See on mingist vanast filmist ja jäi kuidagi meelde. Pärast Iraani sündmusi muutus tähendus täielikult – nagu ka kuulsal Gogoli lausel „Тиха украинская ночь“, mis ei vasta üldse tõele enam.
Nojah. Nemad väidavad, et enamik ümberpaigutatuid elab hoopis kodudes, et inimesed võtavad neid enda juurde. Ega tingimused seal head ei olnud: 15 ruutmeetrit on tuba, kus on 4-5 inimest sees. Mööblit väga ei ole, mõnel on mõni diivan imekombel, enamik magab aga madratsitel. Ühesõnaga: hästi nukker. Konditsioneere ei ole. Mida nad seal hingavad, ma ei oska öelda, ilmselt nad on harjunud sellega. Ühesõnaga: nad ei higista. Aga meie olime kõik nagu märjad hiired, 42 kraadi kuuma, aga nemad, mässituna oma nendesse ... Ilmselt harjumise asi. Seal oli ka palju inimesi, kelle vennad või isad sõdivad vastaspoolel. Kasutavad nad samu õigusi mis teised, aga neil ei lubata iga kell linna peale minna, kindlaks ajaks peavad tagasi olema. Hästi range kord.
Üks naine valdas imekombel inglise keelt ja rääkis, et tema kodu on 7 kilomeetri kaugusel ning seal on ISIS võimul olnud juba üle 2 aasta. Siis öeldigi, et nad on hästi lähedal.
Neil inimestel olid seal keskuses ka mingid kursused, kus õpetati arvuti kasutamist näiteks – umbes see, millega tegeleb meie Töötukassa. Aga ega neil seal tööd väga ei olnud. Linna peal nägin palju jäätisekohvikuid, kus segasid seda vana retsepti järgi tehtud jäätist poisikesed, 11-12 aastat vanad, hästi kurnatud välimusega. Rääkisin ühe poisiga, ta ütles, et on pere lastest kõige vanem, et keegi peab teenima ...
Võibolla sellest jäätisest teie tervisehäda tuligi?
(Veendunult) Ei, jäätisest ei tulnud, seda ma sõin esimese päeva õhtul. Ma usun, et Liibanonis „mürgitasid“ meid kristlikud demokraadid, kellega kohtusime.
Millal Assadiga kohtusite?
Teisel reisipäeval. Öeldi, et kell 9 hommikul olge palun lobby's valmis. Olime, ootasime pool tundi. Siis tuli mingi protokolliosakonna tegelane, kes seda kõike korraldas, istusime autodesse. Palee on mäe peal, sugugi mitte mingi punker, sõjaväge ei näinud seal ümber üldse rohkem kui mujal. Uksele tuli vastu mingi tüdruk, läksime teisele korrusele ja seal ta oligi.
Ja esmamulje?
Väga imelik. Assad on kahtlemata väga karismaatiline, temaga on huvitav rääkida, viskab enda kohta nalja, naerab ...
Mis nalja?
Kuulge, ma nüüd ei mäletagi. Kui natuke mõtlen, siis ehk tuleb meelde. (Mõtleb)
Ta on väga hea suhtleja kahtlemata. Poliitikute puhul on ju sageli nii, et peetakse mingit kõnet, mida sa eeldatavasti konspekteerid, aga midagi sellist ei olnud; üldsegi mitte.
Kuidas käepigistus tundus?
Ei midagi erilist.
Noh – külm, soe, ligane?
Kas asja mõte on see, et ma surusin diktaatori kätt? Kuulge, poliitikuna sa surud igasuguseid käsi. Nii mõnigi meie poliitik surub Tony Blairi kätt ka silma pilgutamata. (Ajakirjanik plärtsatab siinkohal ootamatu hooga naerma ning Toom peab oma käekotist välja otsima Lufthansa lennukist kaasavõetud märjad taskurätid, millest on tatiplekkide likvideerimisel asendamatu abi. – Aut).
Ma küsisin Assadilt: teid nimetatakse veriseks diktaatoriks. Tema vastas, et nõus, olengi diktaator, aga mis on alternatiiv minu režiimile?
Minul ei ole sellele vastust – Assad on ju ikkagi sekulaarne president; Damaskuses võib näha nii poolpaljaid naisi kui ka neid, kes on mässitud burkadesse. Aga opositsioon on ainult religioosne.
Millest Assad veel rääkis?
Et sanktsioonid tuleb maha võtta – see oli peamine, mingi kolm minutit. Siis meie küsisime ja tema küsis ja me istusime koos 1,5 tundi. Aga kuna Javier Couso Permuy valdab väga piiratult inglise keelt, siis tal hakkas ruttu igav ja ühtäkki ta ütles: „Härra president, me täname teid, aga peame nüüd minema.“ Hiljem ma küsisin Permuylt, et mida värki. Viimane, mida Assadilt küsida sain, oli, et mida ta arvab sellest, et Erdoǧan nüüd venelastega sõbrustab. Aga ameeriklaste kohta küsida ei jõudnudki.
Ja mida Assad arvas venelastega sõbrustamise kohta?
Väitis, et on väga rahul, et see on kõik okei. Erdoǧan on väga pragmaatiline poliitik. Ta loodab, et Venemaa abil nad saavad veenda teda, et Erdoǧan teeks koostööd terrorivastases võitluses.
Kas ütlesite Assadile, et ta lõpetaks vägivalla?
Me ei pidanud loengut. Mida ma ütlesin esimesena, oli, et meil ei ole mingeid ametlikke volitusi, et me ei pea siin läbirääkimisi, et me tulime vaatama, mis toimub. See on see loogika, miks teie tulite intervjuule, mitte ei saatnud küsimusi meiliga.
Ütlesin Assadile pragmaatilise poliitikuna, et sanktsioonide mahavõtmine pole võimalik. Ainus, mida mina saan lubada, on see, et üritan käivitada selle üle arutelu parlamendis, et kuidas edasi minna.
Millal see arutelu algab?
Esialugu me proovime kohtuda Federica Mogheriniga ja arutada neid asju ning lubasin oma fraktsiooni juhtkonnale, et räägime sellest ka esimesel grupikohtumisel septembris. Kuigi Brüsselis pole sellist kismat nagu Eestis, tuleb sellegipoolest kolleegidele aru anda.
Kas lahkumiskingitusi ka anti?
Ee ... ei. Ainukese kingituse saime spiikrilt – pakk suhkurdatud puuvilju. Ma ei tea, kas Eesti meedia võtab seda nüüd pistisena? Seal on neid igal turul, 20 dollarit maksavad.
20 dollarit!? See on ju äärmiselt kallis?
(Paus, mõtleb) Ma usun, et turul on odavamad. Selle hinnaga ma nägin neid Beiruti lennujaamas, kust ostsin oma assistendile.
Kui lihtne oli tagasisõidul piiriületus?
Sugugi polnud keeruline. Kontrolliti ainult dokumente ja oligi kõik. Süüria poolel oli tegelikult päris pikk järjekord, umbes nagu Narva piiripunktis. Ei olnud üldse sellist tunnet, et liiguvad mingid kahtlased tüübid; täiesti igapäevased inimesed olid. Inimesed kuidagi harjuvad ära selle ohuga.
Kui rääkida ohust, siis kui turvaliselt te end Euroopa Parlamendis tunnete?
Üks mu kolleeg kirjeldas, kuidas ta assistent läks parlamenti sisse kotitäie metallpurkides gin & tonic'uga ning selle peale värav reageeris – assistent jäi kinni neljaks tunniks –, aga muidu on see turvatase ikka täiesti auklik. Kõik need koristajad ja söögikohtade töötajad on ju võetud tööle allhankega. Lohutame end loosungiga: do not kill politicians, people would not care! (Ära tapa poliitikut, inimesed ei hooli sellest!)
Kas mõni kolleeg Euroopa Parlamendis juba on kritiseerinud teie reisi?
Ei ole kuulnud, aga eeldan, et on. Sama hästi võib olla mõni ka heaks kiitnud. Ega see Euroopa Parlament nüüd nii ühtne ka ei ole kui Eesti poliitiline establishment.
Kas on kohti, kuhu te ei läheks? Bagdadi?
Ma ei oska niimoodi öelda. Vaadake – arvad enda kohta, et oled mõistlik inimene, aga siis avaneb mingi võimalus ja lähed ikkagi.