Türgi president Erdoğan on juba varem, vaatamata lääneliitlaste kriitikale, tõmmanud koomale paljusid demokraatlikke vabadusi ning ta ei kavatse peatuda, kirjutab Yana Toom Delfis.
Türgi president Recep Tayyip Erdoğan oleks eelmisel nädalal äärepealt sattunud vanglasse, kus ta juba veetis mitu kuud 1997. aasta sõjaväelise riigipöörde tulemusena. Seekord aga sõjaväeeliit kaotas, riigipöördekatse kukkus läbi, mis näitab, et Türgi on muutunud. Türgi Vabariigi esimese presidendi Kemal Atatürki õpetussõnade järgi elanud riik on kiiresti kadumas.
Türgi sõjaväelased on ka varem aktiivselt sekkunud tsiviilvõimu asjadesse ning sõjaväelised pöörded toimusid siis kui tsiviilvõimud tundusid taganevat kemalismi ideaalidest. Ilmalikku ideoloogiat surutakse Türgis peale üsnagi agressiivselt, nõndasamuti nagu kohaliku natsionalismi versiooni. Türgis vaatavad Atatürki porteed vastu igal sammul, nii merekaatril lõbusõitu tehes kui kingsepa töökojas. Tundub, et isegi Vladimir Lenin sekkus nõukogude rahva eraellu vähem. Sellegipoolest ei jaga kemalismi ilmalikke ideaale selles ühiskonnas sugugi mitte kõik.
Erdoğan ei ole kemalist. Ta on „poliitilise islami“ pooldaja, sisuliselt – islamist. Ta on Türgi rahva poolt demokraatlikult valitud president, keda rahvas lähipäevil „tänaval“ toetas. Sellega aga tõusis kemalistide ja islamistide vaheline konflikt lõplikult pinnale. Türgis on alanud avalik kodusõda, mis väljendus tänavatele paiskunud rahvahulkade agressiivsuses sõjaväelaste vastu, mässukatses osalenud sõjaväelaste tapmistes ja alandavates avalikes karistamistes.
Opositsioon hävitatakse lõplikult
Sellel kodusõja etapil võidutseb Erdoğan ja tema pooldajad provintsidest ning see võit pole juhuslik. Üks kord presidendil juba õnnestus sõjavälist mässu eos maha suruda, sel nädalal suutis ta maha suruda avaliku mässu. Nüüd aga ei lase Erdoğan võimalust käest: opositsioon hävitatakse lõplikult. Võimu konsolideerimise eesmärgil on president valmis paljuks kui mitte kõigeks. Ega ilmaasjata ei käinud Euroopa Komisjoni naabruspoliitika ja laienemisläbirääkimiste volinik Johannes Hahn välja versiooni, et arreteeritavate nimekirjad olid Erdoğanil juba varem ette valmistatud. „Ma olen väga mures. See on just see, mida me kartsime“, lisas Hahn.
Vaatamata mässu mahasurumisele Türgis on alanud segased ajad. Sisepoliitilised väljakutsed osutusid aga kasulikuks Türgi naabritele, kellega Erdoğan kiirustas varem rikutud suhteid parandama. Meie jaoks aga midagi ei muutu: Erdoğan oli Euroopale suureks probleemiks ja on seda praegugi. Põgenikekriisi kontekstis: oleme usaldanud ennast väljapressija kätesse, kes täna tunneb ennast palju kindlamalt kui varem.