Euroopa intellektuaalidele on ammu tuntud retooriline võte, mida nimetatakse reductio ad Hitlerum (Hitleri juurde juhtimine). See loogiline lõks laseb mõttetuks muuta iga väitluse, viidates absoluutsele kurjusele, mida oponent justkui toetaks või millega ta justkui oleks valmis leppima, kirjutab eurosaadik Yana Toom Delfis.
Niisamuti tõestas statistikablogi CuriousGnu.com autor lõpuks nn Godwini seadust, mille kohaselt igas internetidiskussioonis võimendub selle laienedes tõenäosus, et hakatakse mainima natsismi ja Hitlerit. Rohkem kui 4 miljoni kommentaari analüüs näitas, et teemaarendustes, kus on tuhatkond kommentaari, mainitakse Hitlerit ja natsismi üle 70% tõenäosusega. Kui kommentaare on üle nelja tuhande, ületab tõenäosus koguni 90%.
Mõned oponendid, kes kritiseerisid minu sõitu Süüriasse, suutsid internetiseaduste vastu patustada: nad panid Hitleri nime juba pealkirja. See tähendab, et sidudes Asadi Hitleriga loobusid nad diskussioonist kohe ‒ et mille üle siin veel üldse diskuteerida oleks!
Minu oponendid pildusid välgunooli, meenutades seetõttu Süüria päritolu Lukianose satiiriliste teoste kangelasi. Mis tegelikult toimub? Euroopa kannatab põgeniketulva all, Inimesed upuvad iga päev Egeuse meres, habetunud „vabadusvõitlejad” lõikavad oponentide kõrid läbi mitte Allahi, vaid Iblise nimel, aga nemad, istudes Eestis, arutavad, kas Süüria presidendil Asadil tohib või ei tohi kätt suruda. Tegelikult on see väga oluline küsimus ja inimesed, kes kõnealust teemat arutavad, nagu kolleeg Paet ja endine kolleeg Herkel, saavad mõistagi ise midagi teha Euroopa ees seisvate probleemide lahendamiseks. Seevastu mittelegitiimne Asad, saladusliku „Süüria režiimi” peamees, ei saa, karismaatilisust napib...
Siin ei saa olla muud seletust kui see, et ilmselt jättis Lähis-Ida jumalanna Cybele meie poliitikud ilma neid ümbritseva maailma ratsionaalse tunnetamise võimest. Kui lihtsad inimesed köögilaua taga lahkavad Süüriaga seotud küsimusi, sealset „mõõdukat opositsiooni”, Islamiriiki või kurja Putinit, siis see on teine asi. Aga poliitikud ei pea olemuslike probleemide lahendamisel juhinduma mitte emotsioonidest, vaid tervest mõistusest ja elukogemusest. Seda loomulikult siis, kui need poliitikud suudavad iseseisvalt otsuseid vastu võtta, mitte üksnes ühe meretaguse riigi välisministeeriumi pressiteateid ette lugeda.
Näib, et minu oponendid langesid oma ja võõra propaganda ohvriks. Nad jätsid hästi meelde selle hetke, kui Euroopa meedia kujutas Asadi ei rohkem ega vähem kui tõelist saatanat. Kuid see oli ettevalmistus sõjaks. Tõsi, õudseid üksikasju Süüria poliitilisest režiimist on rohkem kui piisavalt. Ometi, teiste Ida-Euroopa diktaatorite ja absoluutsete monarhide taustal pole Asad kunagi kõige suurema jätisena tundunud.
Mis siis ikkagi juhtus, miks just tema suhtes valitses kõrgendatud tähelepanu? Meie võimas liitlane valmistus sõdima Iraaniga ‒ Asadi sõbraga ‒, meie „partnerid” regioonis aga, näiteks Saudi-Araabia ja Iisrael, unistasid Süüria režiimi purustamisest.
Aeg kulus prioriteedid muutusid. Iraan osutus lepinguvõimeliseks partneriks, tema pommitamise osas mõeldi ümber. “Revolutsiooni” hooratas oli aga Süürias juba käivitunud ja, nagu teisteski Araabiamaades, tõusid seal esile mitte liberaalid, vaid mitmesugused moslemiekstremistid. Asad ise on alaviit ja tal oli, mida kaotada, see on mõistetav. Kuid Asadi poolel võitlevad peale alaviitide ka armeenlased, šii’iidid, kristlased, ilmalikud sunniidid ‒ ja neil kõigil on samuti, mida kaotada. Nende vastas on Islamiriik, neil poistel on aga kaugeleulatuvad plaanid mitte üksnes Süürias, vaid ka meie Euroopas. Ja veel meenutab end Türgi oma süngete neoosmanlike plaanidega. Kõike seda teades püüavad Euroopa poliitikud aga ‒ paljud, kuid mitte kõik ‒ endiselt alla suruda Süüria ebademokraatlikku valitsust, mis ometi suudaks vähemalt mingil määral tõkestada põgenikevoolu ja moslemiekstremistide tungimist Euroopasse.
Me võime olla ükskõiksed Asadi saatuse osas, kuid me ei tohiks olla ükskõiksed Süüria ja Euroopa saatuse osas. Olen veendunud, et sõita Süüriasse ja jätta Asadiga kohtumata oleks rumal. On hämmastav, et mitte keegi ajakirjanikest ei küsinud, millest me kõnelesime diktaatoriga poolteist tundi. See ei huvita neid. Või kardavad harjumuspäraste mõtteskeemide purunemist? Kuigi Asadiga vestlemine ei muuutnud kardinaalselt mu vaateid, pani see mind uuel moel nägema mõningaid Lähis-Ida poliitika keerdkäike.
Ja lõpetuseks. Süüriat külastades tegeles rühm eurosaadikuid, mina sealhulgas, teabekogumisega humanitaarprobleemide alal. Olukord selles valdkonnas on liialdamata õudne. Meie missioon oli sundida Euroopa poliitikuid märkama lihtsate süürlaste kannatusi. Ja mulle tundub, et minu oponentide peamiseks ülesandeks Eestis sai selle tähtsa teabe uputamine absurdsete oletuste ja igavate üksikasjade alla. Süürlased maksid Yana Toomile kinni 1 (ühe) öö hotellis kolme kilomeetri kaugusel rindejoonest ‒ vaat see on uudis. Aga miljonid põgenikud, jalutud noorukid haiglas või terroristide öised rünnakud, need nüansid me jätame vaenulikule propagandale. Just nimelt nii, aeglaselt, kuid kindlalt, kaotavad poliitikud igasuguse sideme reaalsusega.
Cybele, anna neile kõigile mõistust!